Tänaseks plaaniks oli teha paadimatk mööda Li jõge. Tänavatel asuvates turismifirmades pakuti antud reisi hinnaga 280 RMB - 380RMB sõltuvalt mugavusastmest. Loeme oma tarka raamatut ning usume, et suudame ka ise jõe äärde kohale jõuda ning endale sobiva paadi kaubelda. Võtame takso ja kindluse mõttes mainime taksojuhile, et viigu meid sinna bussijaama, mis ühendab Guilini ja Caopingi linna (talvisel ajal jõematka alguspunkt). Saame tunda tuntud turistidele tehtavat trikki, sest taksojuht väidab oma suurte (tegelikult üsna väikeste ja kriipsusarnaste) siiraste silmadega, et sellist bussi pole olemaski ja et ainus võimalus on see, kui tema meid aitab. Loomulikult mõningase vaevatasu eest (100 RMB). Jääme enestele kindlaks ning nõuame bussijaama. Bussijaam on suhteliselt segase ülesehitusega, kuid lõpuks leiame pisikese pilu, kust õnnestubki saada piletid bussile (8 RMB'd inimene), mis meid vajalikku kohta ka toimetab. Buss on ~ 16 kohaga maaliini buss. Seltskond saab kirju olema. Enne väljasõitu
tühjendatakse ka ühe sülelapse pärasool bussi ukse kõrvale, nii et algus on muljetavaldav. Bussi salongi on lubatud kaasa võtta kõike, mida hing ihaldab. Vahekäigus jääb kahte bussi poolt eraldama suur tahvel kattusekatte materjali, mida kogu bussi pikkuses kaasreisijad on lahkelt nõus toetama, kuni reisi lõpuni. Buss venib nagu tatt mööda linna ning lisaks bussijuhile teenindava personalina kaasas olev kassiir karjub lahtise ukse peal ning pakib bussi viimseni inimestest täis.Caopingi kohale jõudes ootab meid bussiukse juures üllatuslikult juba ka esimene paadimees, kellega bussijuht oli jõudnud juba mobiili teel ilmselt suhelda.
Võtame sappa ning suundume jõe poole ning peame läbirääkimisi hinna teemal. Meie tark raamat kirjutas, et hea hind on 100 RMB'd inimese kohta. Sellest ka juhindume. Paadimees tahab algul kokku 300, kuid tundus, et jäi nõusse ka 200'ga. Küla on tõsine kolgas. Kitsad tänavad täis lapsi ja vanureid ning koerad otsimas söögipoolist prügihunnikutes. Kõiksugu kodulinnud jooksevad vabalt ringi ning teevad ilmselt ainsat tegevust, mida nad peale munemise oskavad.Jõuame jõe äärde ja näeme paate ning nende erinevusi. Kallimad on pehmete istmetega, odavamad kuueaastastele mõeldud miniatuursete puust toolidega. Mahutame toolile ühe kannika ning asume nautima vaadet, mis
jõele juba avaneb. Uskumatult ilusad mäed. Kaldast eemaldudes palub paadimees raha ära maksta. Summa 300. No kurat. Kokkulepe oli ju 200. Mees vangutab pead. Läbirääkimised vilja ei kanna ja otsustame ka jonnida ning palume ennast kaldale tagasi viia. Peame päris kurjaks muutuma, et meie soovi täidetaks. Mees kirub ja vannub. Otsustame mööda kalda äärt edasi minna ning endale uue paadi kaubelda. Meie üllatuseks jälitab meid ka pahane paadimees. Enne iga järgmise paadiomanikuga läbirääkimiste alustamist jõuab vanamees neile midagi karjuda ning koostööst ei tule midagi välja. Kiirendame sammu ja teeme pettemanöövreid, kuid vastik vanamees on ikka kannul ise pidevalt kuhugi helistades. 
Marko läheb peab vanamehega ühe tõsisema vestluse ning annab mõista, et too minema kaoks. Ei mõju. Lõpuks tundub, et oleme suutnud vanamehe maha raputada ning jõuame kohta, kus passivad ligi kümmekond paadiomanikku. Oleme rõõmsad, sest tõenäosus kokkuleppele saada on ju suur. Aga ei. Kõik on asjaga juba kursis ning näitavad põõsaste peale, et seal on teie paat. Algul ei saa me sellest aru, kuid lõpuks tuleb põõsaste tagant nähtavale vana tuttav vanamehenäss. Vestlus meeste ja Marko vahel kisub natuke närviliseks, kuni toome mängu omapoolse pakkumise - 300 aga mitte selle vanamehega. Algul ei võta keegi vedu, kuni tagantreast üks noorem mees siiski on nõus. Jäi arusaamatuks, kas see oli küla ühine otsus ning ka meie vanamees saab sellest oma osa või mitte, kuid vähemalt ei pidanud me temaga jõele minema, mis oleks võinud ilmselt ühele meist jääda viimaseks sõiduks tohutu antipaatia pärast.
Sõit jõel on muidugi väärt igat krooni. Hea, et me vahepeal tekkinud loobumisemõtted peast pühkisime ning ikkagi jõele jõudsime. Iga jõe käänaku tagant vaatasid üha uued ja veelgi põnevamad mäed. Enamus mägedele on antud ka üsna omapärased nimetused nagu "vanaisa õuna vaatamas", "lõvi laskumas viiesõrmeliselt mäelt", "kalasaba mägi", "üheksa hobuse fresko mägi", "lõvi vaatamas üheksat hobust", "kindamägi" ja 
paljud teised. Peab ütlema, et see tark, kes neid nimesid pani oli kohati ikka väga kanget teed joonud, sest meil jäid hobused ja ka lõvid nägemata või ei mõista me lihtsalt looduskunsti veel piisavalt hästi või oleks pidanud me vee asemel teed reisile kaasa võtma. Jõe ääres ja jõe peal avanes hiilgav vaade seal läheduses elavate inimeste igapäevaelule. Naised pesid kividel riideid, mehed püüdsid kalu. Kaluritel olid üsna kummalised vesisõidukid. Kellel neljast bambusest parv, kellel täispuhutud autorehv.
Kõige põnevamat vaatepilti pakkusid need kalamehed, kelle parvedel olid ka mitmed kormoranid. Need on linnud, kes aitavad kala püüda. Linnud sukelduvad vette ja toovad sealt kalamehele noka vahel kala. Muljetavaldav kooslus. 
Jõe kallastel saab näha ka janu kustutavaid piisoneid ja hulgaliselt erinevaid linnuliike.
Keset seda kaunist ümbrust keeras paadimees ükshetk paadinina kaldasse ja jäi juhmi näoga meid vaatama. Kaldal põõsaste tagant piilus kellegi pea. Peab tunnistama, et hing muutus ärevaks. Esimene mõte läks loomulikult pahura vanamehenässi peale ja sellele, et nüüd on meid tervitama kutsutud paadimaffia seinakappide osakond. Kujutasime juba vaimusilmas ette kõiki neid osavaid tai chi ja muude nähtamatute ning nähtavate vaenlaste tarvis loodud võitluskunstide oskajaid. Marko meenutas igaks juhuks ka ise noorukieas õpitud idamaiseid võtteid.
Kuna paadimees andis tungivalt mõista, et siin ongi aeg maha ronida, siis astusime kaldale. Paat sõitis minema. "Randa" oli kokku umbes mõnikümmend ruutmeetrit, külgedel põõsad ning ees püstloodis tõusev mäenõlv. Meie suureks rõõmuks tuli põõsa tagant nähtavale teismelise poisi peanupp, kes osutub mopeed-käru juhiks ning kes pakub lahkelt teenust, et viib meid bussijaama. Loomulikult väikese 10-ka eest. Käru on küll üsna koomiline, aga tundub ka eksootilist elamust pakkuv sõiduriist. Me ei mõtle kaua, et asuda nautima tema sõiduoskusi.
Selgub et oleme siiski suhteliselt õiges kohas, nimelt Xingpingi linna lähedal. Päris õige koht see vist siiski ka polnud, sest sellest loeme hiljem ka oma raamatust, et väikesed paadiomanikud ei sõida päris linnani, et hoida kokku mingisugusest maksust. Jõematk kestis kokku paar tundi ja selle ajaga läbisime umbes 25 km pikkuse lõigu. Suvisel ajal saab väidetavalt sõita Guilinist alates ca 80 km lõigu. Mopeedi kärus saame tunda, mis tunne on ilmselt porganditel ja kapsastel, kui neid aiakärus mööda auklikku munakivi teed veetakse. Eksootikat ei pea õnneks kaua kannatama (Alice lisab, et tema jaoks oli see ääretult lõbus sõit) ning varsti olemegi bussijaamas, kus juba kassiir meid bussi peale hõikab. Uljalt sammudes teatame soovist Guilini saada. Selgub, et siit linnast Guilini ei saa, ega pole ka kunagi saanud. Parim võimalus on sõita veel 20 - 30 km lõuna poole Yangshuo linna ja sealt otsida tagasisõidu võimalusi. Nii ka teeme. Pilet 6 RMB.
Jõudes Yangshuosse (tõlkes hele kuu) selgub, et busse Guilini poole läheb iga natukese aja tagant, seega otsustame ka selle linnakesega lähemat tutvust teha ning keha kinnitada. Selleks leiame peatänavalt The Stone Rose nimelise restoran-pubi ning vaatamata meie tühjadele kõhtudele maitseb toit siin tõesti hästi. Ka inglise keelt mõistavad nad siin rohkem rääkida, kui Guilinis. Suviti pidi linnake kubisema matkajatest. Hetkel oleme ühed vähesed. Peatänava ääres asuvad müügikohad on oma majafassaadidega rohkem vaeva näinud, kui Guilinis. Palju on kasutatud puitu ja nikerdusi, mitte lihtsalt labane valguskast või banner üle maja.
Jõudes planeeritud ajaks bussijaama, haaratakse meil bussijaama väravas hõlmast ning pakutakse võimalust sõita Guilini turisti klassi bussiga. Buss näeb tõesti kordi parem välja, kui need maaliini bussid. Hinda küsitakse 20 RMB'd. Kuna teame, et maaliinidele maksab antud ots 15 RMB'd, siis seda ka omaltpoolt pakume. Osav müügimees teatab, et tavabussid täna enam ei sõida. NO kurat, kaks korda ühe päeva jooksul ei lase endale liiga teha ning teatame, et läheme siiski oma teed. Seepeale müügimees leebub ning teeb allahindluse - kuid ainult täna ja ainult meile :) .... ja nii veel kõigile järgmistele tulijatele.
Bussitelekas jooksevad uhked muusikavideod koos karaoke sõnadega. Keegi õnneks valjult ei laula. Väljas on pime ja meie vajume unne. Suurlinna tulede peale ärkame ning avastame, et möödunud on üle tunni aja, mis on toonud meid armsasse Guilini.
Habe juba kasvab. Markol siis.
Keset seda kaunist ümbrust keeras paadimees ükshetk paadinina kaldasse ja jäi juhmi näoga meid vaatama. Kaldal põõsaste tagant piilus kellegi pea. Peab tunnistama, et hing muutus ärevaks. Esimene mõte läks loomulikult pahura vanamehenässi peale ja sellele, et nüüd on meid tervitama kutsutud paadimaffia seinakappide osakond. Kujutasime juba vaimusilmas ette kõiki neid osavaid tai chi ja muude nähtamatute ning nähtavate vaenlaste tarvis loodud võitluskunstide oskajaid. Marko meenutas igaks juhuks ka ise noorukieas õpitud idamaiseid võtteid.
Kuna paadimees andis tungivalt mõista, et siin ongi aeg maha ronida, siis astusime kaldale. Paat sõitis minema. "Randa" oli kokku umbes mõnikümmend ruutmeetrit, külgedel põõsad ning ees püstloodis tõusev mäenõlv. Meie suureks rõõmuks tuli põõsa tagant nähtavale teismelise poisi peanupp, kes osutub mopeed-käru juhiks ning kes pakub lahkelt teenust, et viib meid bussijaama. Loomulikult väikese 10-ka eest. Käru on küll üsna koomiline, aga tundub ka eksootilist elamust pakkuv sõiduriist. Me ei mõtle kaua, et asuda nautima tema sõiduoskusi.
Selgub et oleme siiski suhteliselt õiges kohas, nimelt Xingpingi linna lähedal. Päris õige koht see vist siiski ka polnud, sest sellest loeme hiljem ka oma raamatust, et väikesed paadiomanikud ei sõida päris linnani, et hoida kokku mingisugusest maksust. Jõematk kestis kokku paar tundi ja selle ajaga läbisime umbes 25 km pikkuse lõigu. Suvisel ajal saab väidetavalt sõita Guilinist alates ca 80 km lõigu. Mopeedi kärus saame tunda, mis tunne on ilmselt porganditel ja kapsastel, kui neid aiakärus mööda auklikku munakivi teed veetakse. Eksootikat ei pea õnneks kaua kannatama (Alice lisab, et tema jaoks oli see ääretult lõbus sõit) ning varsti olemegi bussijaamas, kus juba kassiir meid bussi peale hõikab. Uljalt sammudes teatame soovist Guilini saada. Selgub, et siit linnast Guilini ei saa, ega pole ka kunagi saanud. Parim võimalus on sõita veel 20 - 30 km lõuna poole Yangshuo linna ja sealt otsida tagasisõidu võimalusi. Nii ka teeme. Pilet 6 RMB.Jõudes Yangshuosse (tõlkes hele kuu) selgub, et busse Guilini poole läheb iga natukese aja tagant, seega otsustame ka selle linnakesega lähemat tutvust teha ning keha kinnitada. Selleks leiame peatänavalt The Stone Rose nimelise restoran-pubi ning vaatamata meie tühjadele kõhtudele maitseb toit siin tõesti hästi. Ka inglise keelt mõistavad nad siin rohkem rääkida, kui Guilinis. Suviti pidi linnake kubisema matkajatest. Hetkel oleme ühed vähesed. Peatänava ääres asuvad müügikohad on oma majafassaadidega rohkem vaeva näinud, kui Guilinis. Palju on kasutatud puitu ja nikerdusi, mitte lihtsalt labane valguskast või banner üle maja.
Jõudes planeeritud ajaks bussijaama, haaratakse meil bussijaama väravas hõlmast ning pakutakse võimalust sõita Guilini turisti klassi bussiga. Buss näeb tõesti kordi parem välja, kui need maaliini bussid. Hinda küsitakse 20 RMB'd. Kuna teame, et maaliinidele maksab antud ots 15 RMB'd, siis seda ka omaltpoolt pakume. Osav müügimees teatab, et tavabussid täna enam ei sõida. NO kurat, kaks korda ühe päeva jooksul ei lase endale liiga teha ning teatame, et läheme siiski oma teed. Seepeale müügimees leebub ning teeb allahindluse - kuid ainult täna ja ainult meile :) .... ja nii veel kõigile järgmistele tulijatele.
Bussitelekas jooksevad uhked muusikavideod koos karaoke sõnadega. Keegi õnneks valjult ei laula. Väljas on pime ja meie vajume unne. Suurlinna tulede peale ärkame ning avastame, et möödunud on üle tunni aja, mis on toonud meid armsasse Guilini.
Habe juba kasvab. Markol siis.
No comments:
Post a Comment