Nagu öeldud, on linnatänavad raskesti läbitavad ning ka orienteerumine on keeruline.
Võib-olla oleme meie tuulepead, kuid näpuga kaardil järge mitte hoides, avastad ennast peatselt mõnel teisel tänaval olevat, kui plaanisid. Tänavate ületamiseks kogume tasapisi üha rohkem julgust, sest ületamiseks peab lihtsalt astuma kihutavaid motorollereid punnis tänavale ning nemad siis ise hoolitsevad selle eest, et väike-vaene-uimane jalakäija alla ei jääks. Igal tänavanurgal ootavad rollerimehed, kes naeratavad ning kutsuvad Sind rolleri tagaistmele, et jalavaeva vähendada. Samas on ka jalgratas-toolid. 
Kibe väntaja taga ning mugav reisija istub eesolevasse punasesse nahkistmesse, millel ka katus peal. Kõik need lahked vedajad muutuvad pikapeale tüütuks ning ega paarist korrast keeldumisest ju aru saada. Ikka "where U from", "hello" ja "let's go". Mõne peale tahaks juba ka karjuda, kuid otsustame neile vahetustega vastata-vaielda-tõrjuda. Nii on kergem.Kaubandus tänavatel on suuresti loogiliselt ning tarbijasõbralikult üles ehitatud. Iga tänavanimi peegeldab ka sellel tänaval leiduvat toodangut. Näiteks Chan Cam viitab keelpillidele, seega leiab sealt keelpille, Hang Gai on siid, Hang Ga on kana, Hai Tuong on sandaalid jne. Loomulikult on lisaks põhikaubale tänavatel ka lugematul hulgal teisi kaupu, kuid tõenäosus otsitavat kaupa leida on suur.
Kaupmehed tunduvad natuke loiumad, kui näiteks Hong Kongis, kus kliendi näoilme muutumise peale, kohe ikka müügitööd tegema asuti ning kutsuti klienti kaasa mängima. Hanois antakse Sulle hind ning kui see ei sobi, lastakse kliendil mõnikord ka lihtsalt minema jalutada. Puhtalt käest lastud võimalus. Eks sekka on ka ärksamaid ja agressiivsemaid kaupmehi. Enamasti peab siin ostusoovi korral ise kauplema asuma. Selline loid suhtumine on tegelikult klienti eksitav ning tähelepanu uinutav. Algul nagu ei julgegi eriti kaubelda ning ilmselt saame tühja-tähja ostmisel ka kõvasti petta. Tasapisi muutume ka meie nahaalsemaks ning tegelikkuses kukuvad hinnad kordades. Markole saime uued plätud 220 000 VND alghinnast 65 000 VND peale.
Sellisel reisil olles ning suuremal hulgal pilte tehes on pidev probleem nende säilitamisega, kuna mahud on ju suured. Seega on tänase päeva üks eesmärke fotokale uue mälukaardi ostmine. Lõputud otsimised toovad meid usaldusväärsuse mõttes ametlikku tehnikapoodi. Teeme ka siin proovi hinda kaubelda, mille peale algul lihtsalt viisakalt naeratatakse, kuna ka raamat ütleb, et ametlikes kauplustes kehtivad reeglina siltidel toodud hinnad. Viimaks jookseb lahke teenindaja siiski taharuumi ning naaseb teatega, et nad teevad meile hinnakingituse ja 2 GB Kingstoni Elite Pro mälukaart leiab uue omaniku 850 000 VND eest (alghind 50 000 VND võrra kõrgem). Päris meeldiv. Ei tea, kui paljudes kauplustes meil suvalisele tondile allahindlust tehakse, kui ta iga kehaosa reedab, et ostutehing tuleb nii või teisiti. Kahjuks pole aimugi, mis selline kaart Eestis maksaks, aga häda ajas härja kaevu. Seega pildiprobleem mõneks ajaks jälle lahendatud.
Päeva jääb lõpetama muusikalis-teatraalne elamus nimega vesi-nukuteater. Raamat soovitab
osta kallimad piletid paremate istmete saamiseks. Tegelikkuses osutuvad istmelaiused selliseks, et Marko põlv surub eesoleva istme umbes 10 cm ette poole, õnneks seal kedagi ei istu ja seljatugi jääb üsna terveks ka peale meie lahkumist. Show ise on omapärane - nukud veealuste pulkade otsas pistetakse eesriide tagant laval olevasse basseini (mis peenelt öeldes lehkab) ning siis antakse neile valu ja loputatakse neid hoolega. Nukud vees jätavad 
natuke hale-koomilise mulje, justkui on taotlus olnud teha nad totakate nägude ning kehadega. Kohati oleks nagu sado-maso nukushow. Jutust ja lauludest midagi aru ei saa, kuid vähemalt musitseerivad kohalikud rahvuslikel pillidel. Suurt elamust meie ei saa, kuid tulevikus siia tulijatel seda vaatamata ilmselt ka ei tasu jätta, kuid piletirahaga priiskama küll ei pea.
No comments:
Post a Comment