Peale kerget hommikueinet suundume vallutama Son La vaatetorni tippu. Lonely Planet lubab 20 min rasket ronimist, kuid väga hurmavat vaadet. Tee mäkke viivate treppideni läheb läbi külatänava, kus märkame mõningaid hulkuvad koeri. Silm otsib roigast. Kuid õnneks osutuvad kutsud ohututeks ehk nad ei tee meist väljagi. Kuigi vahepeal arvame juba, et sai vale teeots valitud (ühtegi viita-silti ei ole), leiame üsna kiirelt ka trepi üles. Ronimine on tõepoolest raske. Eriti peale sööki. Vahepeal astub trepist alla reipal sammul üks kohalik noormees. Teretame. Kui on jäänud veel mõnikümmend astet, mille lõpus ka 1 maja !!!, siis Alice loobub ning naudib niigi kaunist vaadet linnale. Marko otsustab ikka tipuni välja minna ning seisab maja hoovil 
silmitsi raevunud koeraga. Tema õnneks on koer keti otsas. Päris tippu siiski jääb minemata, sest torni küljes olev juhtmete rägastik on üsna ohtu tõotav vaatepilt. Naudime siis vaadet veidi madalamalt tasandilt. Kuigi Son La ei tundu just väga suur linn olevat, pidavat siin hotellineiu sõnul elama 5 milj inimest. Meie aru ei saa, kus need inimesed kõik elavad! Maju ju niipalju ei paista. Linn kulgeb aga mägede vahel, seega arvame, ju siis meie siit mäe otsast kõike ei näe. Vaatepilt on aga tõesti väikest vaeva väärt. Teel treppidest alla kohtame sama noormeest, ta oli linnas poes käinud. Kahju kohe inimestest, kes sellisesse kohta elama asuvad. Näiteks jõuad treppidest alla, märkad - telefon jäi koju. No pead ju üles tagas minema! Karm.
Lahkumine hotellist on meie reisi kõige südantsoendavama ärasaatmisega. Kogu personal, kes vähegi adminni laua juures on, tuleb meid auto juurde saatma ja meile hüvastijätuks lehvitama. Isegi vastuvõtu juht thankyoutab koos teistega. Endalgi kohe veidi kurb.
Meie sõit kulgeb taas läbi külade, üle mägede. Vaated on vaesust, räpasust, töökaid inimesi, kuid sekka ka kaunist loodust täis. Tee
on enam-vähem. Jõuame Tuan Giau'sse, kus teeme vahepeatuse ehk lõunasöögi. Kuna see pidavat juhi sõnul ainuke restoran selles külas olema, peame taas olukorraga leppima. Seekord on ka menüü olemas, aga ... ilma hindateta. Valime söögid ja teenindaja kribab hinnad paberile. Turisti hinnad. Oleme küll taaskord nördinud, aga vaidlema ka ei hakka. Teeme juttu hoopis kõrvallauas istuvate keskealiste waleslastest abielupaariga. Mõne hetke pärast on aga toit laual, imestame kiiruse üle ning kahtleme kvaliteedis. Grillitud veiseliha on keritud mingite toigaste ümber, üsna vürtsised ning üldse mitte veiseliha maitsega. Kevadrullid on head. Riisiports miniatuurne. Aga kõhu saame täis, 90 000 VND eest. Ikkagi kallis sellise kolkaküla kohta.
Jätkame teekonda, kuid järgmises külas teeb autojuht peatuse. Tal on kangesti vaja auto kapott
lahti muukida. Kuna tavameetoditel see tal ei õnnestu, siis kutsub külamehed appi. Kui need on meie jõllitamise ja kommenteerimise lõpetanud, asuvadki kõik koos kangutama. Meie teeme tutvust kohalike jõnglastega, keda koguneb meie ümber terve kari. Ka täiskasvanud üritavad juttu teha, aga me pole just head vestluspartnerid. Kokkuvõttes kujuneb sellest peatusest ca tunnine sessioon, mis lõppeb kõvera kuid avatud kapotiga. Asume taas teele. Suuremates aukudes lendab kapott üles ning varjab 
kogu vaatevälja. Nagu WRC ralli. Mingi hetk lõpeb ära asi nimega tee ning me liigume mööda mäekülge tehtud sisselõiget, mis on punaks-kollakas saviliivast. Seejärel kaob ka nähtavus, sest hetkega tekib meie ümber tihe ning paks udu. Nähtavus vaevalt 10-15 meetrit. Tiba kõhe hakkab. Poole tunni pärast pääseme siiski tagasi päris teele.
Seekord jääme sihtpunkti püüdes hiljapeale. Tee on mägine ja väga kehva. Auto liigub teosammul. Võtame aega, palju kulub 1km läbimiseks minuteid. Tulemus 3 min 35 sek. Kas me nii jõuame ikka täna kohale!?
Jõudsime. Lai Chaus kell 20:30. Taaskord maandume väidetavalt ainukeses hotellis siin linnas. No ok. Vaatame. Lan Anh hotelli nimeks. Toad külmad, keskmise tasemega. Hind 15 USD. Tahame 10-ga. Viiakse siis tuppa, mis on ohtra puiduga - seinad, laed, mööbel. Selline uberik ja väga vana olemisega. Arvame, et ühe öö peame vastu. Kuigi ka 10 USD'd sellise eest on röövimine.
Meie õhtusöök kujuneb rikkalikuks ning maitsvaks. Lauanaabriteks taaskord waleslased, kellega päeval tutvusime. Vestame juttu ning saarerahvas avaldab imestust Eesti arengu üle. Erilise üllatuse valmistab neile teadasaamine, et Eestis on isegi iiri pubid olemas. Nad vist arvasid, et tegemist on ikka suisa pärismaalastega. Niipalju siis Eesti tuntusest.
Egas midagi, aeg magama minna. Tuppa jõudes avastame, et meie tuppa on sissekirjutatud veel terve trobikond elanikke ning meid valdab paaniline hirm, et hommikuks meile antud toast palju alles pole. Probleem nimelt selles, et kõikides seintes ja isegi voodijalas käis vilgas ja valjuhäälne närimine. Algul peame seda luuludeks, et äkki puitmaja lihtsalt nagiseb, kuid lähemal uurimisel leiame ka saepuru hunnikuid kogu toast. Pageme kabuhirmus toast. Marko läheb hotelliperemeestele muret kurtma. Teate peale, et tulgu peremees meie toaga tutvuma, sest seal on justkui pehmelt öeldes üks pisike probleem, küsib tema et kas toas on "näm näm". No lihtsalt uskumatu, tont teadis probleemist, aga muudkui majutas meid sinna. Marko imiteerib sõrmedega hambaid ja kordab, et loomulikult on toas "näm näm" ning nõuab, et mees siiski tuppa tuleks. Too vaatab korra tuppa ning on nõus uue andma. Pakub kõrvalolevaid tube, kuid nagu arvata võib, olid ka seal juba elanikud sees ning hoogsalt toimetamas. Viimaks saame toa kivimajas, kus seinad hirmsasti kobrutavad ning hallitavad, kuid vähemalt ei hakka keegi loodetavasti jalga närima. Kes need kuradid olid seal seintes jäi arusaamatuks, sest adminn oskas ainult nämmutadad ning naeratada, justkui poleks probeelm märkimisväärne. N
silmitsi raevunud koeraga. Tema õnneks on koer keti otsas. Päris tippu siiski jääb minemata, sest torni küljes olev juhtmete rägastik on üsna ohtu tõotav vaatepilt. Naudime siis vaadet veidi madalamalt tasandilt. Kuigi Son La ei tundu just väga suur linn olevat, pidavat siin hotellineiu sõnul elama 5 milj inimest. Meie aru ei saa, kus need inimesed kõik elavad! Maju ju niipalju ei paista. Linn kulgeb aga mägede vahel, seega arvame, ju siis meie siit mäe otsast kõike ei näe. Vaatepilt on aga tõesti väikest vaeva väärt. Teel treppidest alla kohtame sama noormeest, ta oli linnas poes käinud. Kahju kohe inimestest, kes sellisesse kohta elama asuvad. Näiteks jõuad treppidest alla, märkad - telefon jäi koju. No pead ju üles tagas minema! Karm.Lahkumine hotellist on meie reisi kõige südantsoendavama ärasaatmisega. Kogu personal, kes vähegi adminni laua juures on, tuleb meid auto juurde saatma ja meile hüvastijätuks lehvitama. Isegi vastuvõtu juht thankyoutab koos teistega. Endalgi kohe veidi kurb.
Meie sõit kulgeb taas läbi külade, üle mägede. Vaated on vaesust, räpasust, töökaid inimesi, kuid sekka ka kaunist loodust täis. Tee
on enam-vähem. Jõuame Tuan Giau'sse, kus teeme vahepeatuse ehk lõunasöögi. Kuna see pidavat juhi sõnul ainuke restoran selles külas olema, peame taas olukorraga leppima. Seekord on ka menüü olemas, aga ... ilma hindateta. Valime söögid ja teenindaja kribab hinnad paberile. Turisti hinnad. Oleme küll taaskord nördinud, aga vaidlema ka ei hakka. Teeme juttu hoopis kõrvallauas istuvate keskealiste waleslastest abielupaariga. Mõne hetke pärast on aga toit laual, imestame kiiruse üle ning kahtleme kvaliteedis. Grillitud veiseliha on keritud mingite toigaste ümber, üsna vürtsised ning üldse mitte veiseliha maitsega. Kevadrullid on head. Riisiports miniatuurne. Aga kõhu saame täis, 90 000 VND eest. Ikkagi kallis sellise kolkaküla kohta.Jätkame teekonda, kuid järgmises külas teeb autojuht peatuse. Tal on kangesti vaja auto kapott
lahti muukida. Kuna tavameetoditel see tal ei õnnestu, siis kutsub külamehed appi. Kui need on meie jõllitamise ja kommenteerimise lõpetanud, asuvadki kõik koos kangutama. Meie teeme tutvust kohalike jõnglastega, keda koguneb meie ümber terve kari. Ka täiskasvanud üritavad juttu teha, aga me pole just head vestluspartnerid. Kokkuvõttes kujuneb sellest peatusest ca tunnine sessioon, mis lõppeb kõvera kuid avatud kapotiga. Asume taas teele. Suuremates aukudes lendab kapott üles ning varjab 
kogu vaatevälja. Nagu WRC ralli. Mingi hetk lõpeb ära asi nimega tee ning me liigume mööda mäekülge tehtud sisselõiget, mis on punaks-kollakas saviliivast. Seejärel kaob ka nähtavus, sest hetkega tekib meie ümber tihe ning paks udu. Nähtavus vaevalt 10-15 meetrit. Tiba kõhe hakkab. Poole tunni pärast pääseme siiski tagasi päris teele.Seekord jääme sihtpunkti püüdes hiljapeale. Tee on mägine ja väga kehva. Auto liigub teosammul. Võtame aega, palju kulub 1km läbimiseks minuteid. Tulemus 3 min 35 sek. Kas me nii jõuame ikka täna kohale!?
Jõudsime. Lai Chaus kell 20:30. Taaskord maandume väidetavalt ainukeses hotellis siin linnas. No ok. Vaatame. Lan Anh hotelli nimeks. Toad külmad, keskmise tasemega. Hind 15 USD. Tahame 10-ga. Viiakse siis tuppa, mis on ohtra puiduga - seinad, laed, mööbel. Selline uberik ja väga vana olemisega. Arvame, et ühe öö peame vastu. Kuigi ka 10 USD'd sellise eest on röövimine.
Meie õhtusöök kujuneb rikkalikuks ning maitsvaks. Lauanaabriteks taaskord waleslased, kellega päeval tutvusime. Vestame juttu ning saarerahvas avaldab imestust Eesti arengu üle. Erilise üllatuse valmistab neile teadasaamine, et Eestis on isegi iiri pubid olemas. Nad vist arvasid, et tegemist on ikka suisa pärismaalastega. Niipalju siis Eesti tuntusest.
Egas midagi, aeg magama minna. Tuppa jõudes avastame, et meie tuppa on sissekirjutatud veel terve trobikond elanikke ning meid valdab paaniline hirm, et hommikuks meile antud toast palju alles pole. Probleem nimelt selles, et kõikides seintes ja isegi voodijalas käis vilgas ja valjuhäälne närimine. Algul peame seda luuludeks, et äkki puitmaja lihtsalt nagiseb, kuid lähemal uurimisel leiame ka saepuru hunnikuid kogu toast. Pageme kabuhirmus toast. Marko läheb hotelliperemeestele muret kurtma. Teate peale, et tulgu peremees meie toaga tutvuma, sest seal on justkui pehmelt öeldes üks pisike probleem, küsib tema et kas toas on "näm näm". No lihtsalt uskumatu, tont teadis probleemist, aga muudkui majutas meid sinna. Marko imiteerib sõrmedega hambaid ja kordab, et loomulikult on toas "näm näm" ning nõuab, et mees siiski tuppa tuleks. Too vaatab korra tuppa ning on nõus uue andma. Pakub kõrvalolevaid tube, kuid nagu arvata võib, olid ka seal juba elanikud sees ning hoogsalt toimetamas. Viimaks saame toa kivimajas, kus seinad hirmsasti kobrutavad ning hallitavad, kuid vähemalt ei hakka keegi loodetavasti jalga närima. Kes need kuradid olid seal seintes jäi arusaamatuks, sest adminn oskas ainult nämmutadad ning naeratada, justkui poleks probeelm märkimisväärne. N
2 comments:
Hei! Fännid ootavad järge! Kas sulg on rooste läinud? Kuuldavasti olete juba soojal maal ja see teeb vist uniseks!
ning seisab maja hoovil silmitsi raevunud koeraga jne. jne. :D
suutlikkus kogu olukorda sama koomiliselt edastada nagu see seal ilmselgelt on -mega-mega
Post a Comment