Hommik on imeline, kuid päevale võiks nimeks panna - "Hea, et peksa ei saanud!". Päike paistab ja väljas on esimest korda tõeliselt soe ilm. Kuna kell on ilmselt varajane ja tegemist ei ole turisminduses kõrghooajaga siis on tänavapilt harjumatult hõre, et mitte öelda olematu. Pole kihutavaid rollereid ega autosid ja rahvamasse. Jalutame mööda lahe kallast, mis on palistatud palmidega. Kaunis.
Olles paar kilomeetrit hotellist eemale jõudnud peaksime olema enda arust kohas, kus asub sadam, et saaksime tutvuda ka teiste laevafirmade pakkumistega. Sadam justkui on, kuid kahjuks ei näe me ühtegi laeva, kuigi direktor eile oma perekonna au kaitstes andis mõista, et nende firma polegi nii suur, ainult 10 laeva, kuid lahel seilab kokku umbes 400 laeva. Kahtlus poeb hinge ja sunnib kaarti uurima. Selgubki, et meie otsitav sadam asub linna teises servas. Kell aga armutult tiksub meie kahjuks, kui tahame täna lahele jõuda. Kiirendama sammu suunaga õige sadama poole. Võtaks takso, rolleri või jalgratas-käru, kuid nüüd, kui neid vaja on pole siin linnas ühtegi näha. Linn on ilmselt sama vaikne nagu meil kuurortlinn Pärnu talvisel ajal, kuid isegi Pärnus on tõenäoliselt tunduvalt kergem transporti leida, kui praegu siin. Egas midagi kiirendame veel sammu. Poolel teel kohtame üht taksot, kes loomulikult üritab olukorda enda kasuks ära kasutada ja hind on kohutav. Meie õnneks piilub järgmise nurga tagant ka teine, kes meid sadamasse viib. Maksame ausat hinda taksomeetri järgi.
Sadamas on rahvast juba rohkem kui tänavatel. Palju on turiste, keda bussidega muudkui
Hanoist juurde tuuakse. Laht mustab laevadest. Puidust nikerdustega lootsikud. Armsad ja romantilised. Loeme vahepeal ka oma raamatust, et antud lahereisi on mõistlik siiski Hanoist otse broneerida, sest omalkäel Halong citysse seigeldes ei tule mingit hinnavõitu ja jama on rohkem. Jah, rääkige meile sellest palun pikemalt nüüd, kus me juba kohal oleme. Moraal - loe raamatut ikka enne ja põhjalikult.
Sadamas ei pea me kaua pea laiali otsas vahtima, sest meie lõhna on ninna saanud agarad agendid, kes asuvad oma pakkumisi tegema. Parim pakkumine 34 dollarit, kuid söögikordi on kolm. Nendime, et meie noor direktor on teinud vist hea pakkumise ning kiirustame hotelli, et oma otsus teatavaks teha. Tagasiteeks on taksodega jälle ikaldus. Lõpuks ikkagi veab ja jõuame hotelli. Kohaliku kombe kohaselt asume kohe kauplema ning näitame direktorile pilte sadamast, kinnitamaks, et sealt just tuleme ja taskus head pakkumised. Veerandtunnise surumise peale saavutame hinnaks 31 dollarit ning boonusena juurde veel ka kanuu kasutamise võimaluse lahel. Teavitame ka meie uusi reisikaaslaseid sellest, kellega kõrval olevas restoranis hommikusöögilauas kohtume. Nemad usaldavad meie eeltööd ning broneerivad kohad samale laevale.
Kell 11.30 ootab meid tasuta takso hotelli ees, mis meid sadamasse toimetab. Direktor ise tuleb ka kohale. Asub sadamas ringi tormama ning midagi sebima. Viimaks toob meie juurde mingi ümariku hiinlase, kes on väidetavalt meie laeva reisijuht ning edaspidi ajab meiega asju tema. Direktor haihtub kiirelt. Sadam kubiseb turistidest, keda järjest erinevatele paatidele pakitakse. Ka meile antakse käsk järgneda. Laevad on pargitud sadamas mitmes reas, seega õige laevani jõudmiseks peame koperdama oma suurte kottidega ühelt laevalt teisele. Kotid palutakse jätta vööri ning meid suunatakse laevarestorani. Laeval peaks olema 7 tuba, seega max 14 inimest. Eelnevalt teatati meile, et tavaliselt on laeval 20-25 inimest, sest osad ööbivad Cat Ba saarel. Restoranis loeme rahva üle, kokku 32 inimest. See ei tähenda ilmselt head. Laevameeskond on kuidagi närviline ja helistavad pidevalt kuhugi. Meie giidi pole ka enam näha ja laev ei taha mitte väljuda. Enamus laudu on kaunilt kaetud, valge lina ja söögiriistad laual. Avastame, et see laud, kus meie istume on katmata. Saabub giid koos kilekotiga. Saabub ka esimene pettumus. Väidetavalt ei ole laevas piisavalt süüa esimeseks lõunasöögiks ning meie oleme need, kellega pole arvestatud. Kilekotist tulevad nähtavale pappkarbid Hiina kiirsöögiga tänavalt. Järjekordselt peab Marko valjuhäälselt protesteerima asuma. Meeskond üritab selgitada, et nemad ei tea, miks neid ei teavitatud jne., kuid see tõesti ei ole meie mure. Söök näeb ikka üsna jube välja, eriti mingi kala, mis on kogu oma hiilguses koos pea ja sabaga karbis. Samal ajal tuuakse teistele laudadele rikkalik gurmeesöök. Tahame teada, kas meid ootab ees veel üllatusi antud reisil, kuid meile lubatakse, et edaspidi on kõik korras. Erilise pettumuse valmistab asjaolu, et meie kõrvallauda istub ka kogu laevameeskond koos giidiga, kes ise asub einestame gurmeesööki! See, mida kiirsöögist maitseme on söödav, kuid hinge närib karjuv ülekohus meie suhtes. Marko uurib, kuidas selline prohmakas meile hüvitatakse, kuid näib et nende poolt lahendust ei tule. Marko asub seepeale omavolitsema ja võtab kompensatsiooniks pudeli õlut. Tasuta. Meeskonna liige nõuab maksmist, kuid Marko annab mõista, et selle korvab giid ja tohutu reisifirma.
Meie lauas istub ka kuues inimene, Roland Austriast. Ka teda on tabanud sama saatus. Rolandi kireks ja hobiks on zonglöörimine. Tal isegi kuus kurikat kaasas. Osa zonglöörimiseks mõeldud palle varastati tal kuskil linnas ära, seepärast kinkis ta ka ülejäänud Cambodias lastele.
Proovime rahuneda ning võtame koha sisse laeva katusel, et sealt paremini imetleda vaadet lahel veest väljaulatuvatele mägedele. Meenutab natuke Guilini jõe matka. Ilm lahel on udune, seega ei ole nähtavus kõige parem.
Kuna hommik oli tihe ja pakkimisega läks kiireks, siis jalga sai pandud matkasaapad. Ilm lubaks aga esimest korda plätud jalga panna ning tahaks enda veidi ka värskendada. Seepärast asume uurima, kus meie kajut asub. Meile teatatakse, et kohe seisab ees peatus ning koopa külastus ning peale seda jagatakse ka kajutid välja.
Koobas on sarnane neile, mida jällegi Guilini kandis külastame. Siinsete koobaste laed on aga siledamad ning võlvjad, sest veetase on kunagi olnud nii kõrge ja laed selliseks nõgusaks uhtunud. Guilini koobaste laed olid enamasti kaetud teravate allavaatavate kivinooltega. Nagu mujalgi, siis peab ka siin palju kujutlusvõimet kasutama, et kivikobakatele pandud nimedele vastavad kujud silme ette kangastuksid.
Teel puidust silda mööda koopast laevani lähestuvad turistidele kaubapaadid, täis kõikvõimalikke näkse ja jooke. Hinnas soodsamad, kui meie enda laeval. Pudel õlut 10 000 VND'd. Teeme kaupa.
Kahtlus hinges asume koopast eemaldudes laeval oma kajuteid nõudma. Nagu arvata võis ei lähe kõik nii ladusalt. Meile hakatakse rääkima midagi teisest laevast, kuhu meid peale kanuutamist ööbima suunatakse jne. Marko asub õiglust jalule seadma ning kisa on kõva. Meeskond mitmekesi üheltpoolt ja Marko teiseltpoolt. Tegelikult on piinlik niimoodi teiste reisijate tuju rikkuda, kes peavad selle kõige tunnistajateks olema, kuid meie ei pea õigeks, et kohalikud meiega pidevalt nii käituvad. Keegi peab neile vahel ka vastu astuma, et nad sellist käitumismalli liiga kergekäeliselt ka tulevikus ei kasutaks. Rolandile teatatakse, et temale ei ole kohta ka teises laevas ning tema peab Cat Ba saarel ööbima. Kuna jutt neile ei mõju, kasutab Marko eelnevat karistus-kompensatsiooni meetodit ning võtab järjekordse õlle. Selle peale käivad meeskonnaliikmed küll üksinda, küll mitmekesi tasu nõudmas. Viimaks saabub keegi äärmiselt raevunud ilmega jässakam vuntsidega tüüp, kes lausa möirgab üle laeva. Kisa kahe kange vahel kestab oma veerand tundi. Kahjuks ei räägi mees, kes end kohati jutu sees kapteniks nimetab, inglise keelt, seepärast suhtlevad mehed lõpuks igaüks omas keeles. Sõnum ei ole ilmselt ilus kummaski. Marko annab mõista, et kui meie saame toa, saavad nemad ka tasu õlle eest. Huvitav, et meile ülekohut teha on normaalne, aga vastupidi neile kohe mitte ei meeldi. Vuntsil kogu keha tõmbleb ja käed on rusikas. Alicel on juba hirm, et kohe algab vihane kaklus ja Marko visatakse üle parda. Meestele tuleb vahele giidihärra ja talutab vihase vuntsi minema. Kaasreisijad tulevad toetust avaldama ning peavad õigeks meie võitlust. Lohutus seegi.
Laev peatub lahesopis, kus on pontoonid kanuudega. Laevani tuuakse mõned kanuud ning suundume peegelsiledale lahele mägede vahele aerutama. Enne kanuusse astumist põrnitseb vunts meid vihase pilguga ning peast käib läbi mõte, et kas tagasitulles meie kotte enam vöörist leiab või kas meid üldse enam laevale lastakse. Loodame parimat. Kolmveerand tundi lahel möödub kiirelt ja väsitavalt. Lahesoppides kohtame pontoonidel maju, kus elavad pered isegi koos koduloomadega. Huvitav oleks 
teada, kuidas need loomad oma looduslikke vajadusi rahuldavad. Avanevad kaadrid on nagu loodusfilmist võib Robinson Crusoe seiklustest. Pisike kollane liivarand halli kivikalju ning rohelise palmimetsa ees. Hetkel tundub, et kui seal rannal oleks veel ka väike bungalo, siis sinna ennast vist ka ankrusse viskaks, sest viimased päevad hakkavad väsitama, kui pead kogu aeg enda õiguste kaitseks tuliselt välja astuma. Kergem oleks lihtsalt rannal lesida ja näitkes hõrgutavat kokteili limpsida.
Meid lastakse siiski laevale tagasi ja isegi asjad on alles. Pimuduse saabudes jõuame Cat Ba saareni, kus pooled reisijad oma hotelli poole suunduvad. Saabub ka teine laev, kuhu meid ümber suunatakse. Nagu kokku lepitud tasume ka ühe õlle eest. Saame oma kajutid ja istume uues laevas viiekesi õhtusöögilauda. Selles laevas on veel üks viiene laudkond Austraaliast ning üks hiina noorpaar, kes on laevareisi valinud oma mesinädalate reisiks. Uues laevas teeb üks meeskonna liige musta huumorit ja teatab, et õhtusööki kahjuks ei jagu. Naljavend. Muigame ja laseme hea maitsta rikkalikul õhtusöögil ning mandrilt kaasa ostetud veinidel. Enne õhtusööki antakse noorpaarile meeskonna poolt üle ka lillekorv ning ka meie soovime neile omaltpoolt õnne. Hiljem tuleb noorpaar meie laua juurde ning lööb klaase kokku ning tänavad õnnesoovide eest.
Kuna selgub, et igaüks meist on laevale kaasa ostnud pudeli veini kujuneb õhtu pikaks ja lõbusaks. Kajutitesse jõudmine ning seal toimetamine osutub omaette katsumuseks, sest laeva generaator on välja lülitatud ning seega on ka valgustus väljalülitatud. Saame hakkama, sest natukese kotis tuhnimise peale leiame üles kaasapakitud taskulambi. Hea, kui oled ettenägelik.
Olles paar kilomeetrit hotellist eemale jõudnud peaksime olema enda arust kohas, kus asub sadam, et saaksime tutvuda ka teiste laevafirmade pakkumistega. Sadam justkui on, kuid kahjuks ei näe me ühtegi laeva, kuigi direktor eile oma perekonna au kaitstes andis mõista, et nende firma polegi nii suur, ainult 10 laeva, kuid lahel seilab kokku umbes 400 laeva. Kahtlus poeb hinge ja sunnib kaarti uurima. Selgubki, et meie otsitav sadam asub linna teises servas. Kell aga armutult tiksub meie kahjuks, kui tahame täna lahele jõuda. Kiirendama sammu suunaga õige sadama poole. Võtaks takso, rolleri või jalgratas-käru, kuid nüüd, kui neid vaja on pole siin linnas ühtegi näha. Linn on ilmselt sama vaikne nagu meil kuurortlinn Pärnu talvisel ajal, kuid isegi Pärnus on tõenäoliselt tunduvalt kergem transporti leida, kui praegu siin. Egas midagi kiirendame veel sammu. Poolel teel kohtame üht taksot, kes loomulikult üritab olukorda enda kasuks ära kasutada ja hind on kohutav. Meie õnneks piilub järgmise nurga tagant ka teine, kes meid sadamasse viib. Maksame ausat hinda taksomeetri järgi.
Sadamas on rahvast juba rohkem kui tänavatel. Palju on turiste, keda bussidega muudkui
Hanoist juurde tuuakse. Laht mustab laevadest. Puidust nikerdustega lootsikud. Armsad ja romantilised. Loeme vahepeal ka oma raamatust, et antud lahereisi on mõistlik siiski Hanoist otse broneerida, sest omalkäel Halong citysse seigeldes ei tule mingit hinnavõitu ja jama on rohkem. Jah, rääkige meile sellest palun pikemalt nüüd, kus me juba kohal oleme. Moraal - loe raamatut ikka enne ja põhjalikult.Sadamas ei pea me kaua pea laiali otsas vahtima, sest meie lõhna on ninna saanud agarad agendid, kes asuvad oma pakkumisi tegema. Parim pakkumine 34 dollarit, kuid söögikordi on kolm. Nendime, et meie noor direktor on teinud vist hea pakkumise ning kiirustame hotelli, et oma otsus teatavaks teha. Tagasiteeks on taksodega jälle ikaldus. Lõpuks ikkagi veab ja jõuame hotelli. Kohaliku kombe kohaselt asume kohe kauplema ning näitame direktorile pilte sadamast, kinnitamaks, et sealt just tuleme ja taskus head pakkumised. Veerandtunnise surumise peale saavutame hinnaks 31 dollarit ning boonusena juurde veel ka kanuu kasutamise võimaluse lahel. Teavitame ka meie uusi reisikaaslaseid sellest, kellega kõrval olevas restoranis hommikusöögilauas kohtume. Nemad usaldavad meie eeltööd ning broneerivad kohad samale laevale.
Kell 11.30 ootab meid tasuta takso hotelli ees, mis meid sadamasse toimetab. Direktor ise tuleb ka kohale. Asub sadamas ringi tormama ning midagi sebima. Viimaks toob meie juurde mingi ümariku hiinlase, kes on väidetavalt meie laeva reisijuht ning edaspidi ajab meiega asju tema. Direktor haihtub kiirelt. Sadam kubiseb turistidest, keda järjest erinevatele paatidele pakitakse. Ka meile antakse käsk järgneda. Laevad on pargitud sadamas mitmes reas, seega õige laevani jõudmiseks peame koperdama oma suurte kottidega ühelt laevalt teisele. Kotid palutakse jätta vööri ning meid suunatakse laevarestorani. Laeval peaks olema 7 tuba, seega max 14 inimest. Eelnevalt teatati meile, et tavaliselt on laeval 20-25 inimest, sest osad ööbivad Cat Ba saarel. Restoranis loeme rahva üle, kokku 32 inimest. See ei tähenda ilmselt head. Laevameeskond on kuidagi närviline ja helistavad pidevalt kuhugi. Meie giidi pole ka enam näha ja laev ei taha mitte väljuda. Enamus laudu on kaunilt kaetud, valge lina ja söögiriistad laual. Avastame, et see laud, kus meie istume on katmata. Saabub giid koos kilekotiga. Saabub ka esimene pettumus. Väidetavalt ei ole laevas piisavalt süüa esimeseks lõunasöögiks ning meie oleme need, kellega pole arvestatud. Kilekotist tulevad nähtavale pappkarbid Hiina kiirsöögiga tänavalt. Järjekordselt peab Marko valjuhäälselt protesteerima asuma. Meeskond üritab selgitada, et nemad ei tea, miks neid ei teavitatud jne., kuid see tõesti ei ole meie mure. Söök näeb ikka üsna jube välja, eriti mingi kala, mis on kogu oma hiilguses koos pea ja sabaga karbis. Samal ajal tuuakse teistele laudadele rikkalik gurmeesöök. Tahame teada, kas meid ootab ees veel üllatusi antud reisil, kuid meile lubatakse, et edaspidi on kõik korras. Erilise pettumuse valmistab asjaolu, et meie kõrvallauda istub ka kogu laevameeskond koos giidiga, kes ise asub einestame gurmeesööki! See, mida kiirsöögist maitseme on söödav, kuid hinge närib karjuv ülekohus meie suhtes. Marko uurib, kuidas selline prohmakas meile hüvitatakse, kuid näib et nende poolt lahendust ei tule. Marko asub seepeale omavolitsema ja võtab kompensatsiooniks pudeli õlut. Tasuta. Meeskonna liige nõuab maksmist, kuid Marko annab mõista, et selle korvab giid ja tohutu reisifirma.
Meie lauas istub ka kuues inimene, Roland Austriast. Ka teda on tabanud sama saatus. Rolandi kireks ja hobiks on zonglöörimine. Tal isegi kuus kurikat kaasas. Osa zonglöörimiseks mõeldud palle varastati tal kuskil linnas ära, seepärast kinkis ta ka ülejäänud Cambodias lastele.
Proovime rahuneda ning võtame koha sisse laeva katusel, et sealt paremini imetleda vaadet lahel veest väljaulatuvatele mägedele. Meenutab natuke Guilini jõe matka. Ilm lahel on udune, seega ei ole nähtavus kõige parem.Kuna hommik oli tihe ja pakkimisega läks kiireks, siis jalga sai pandud matkasaapad. Ilm lubaks aga esimest korda plätud jalga panna ning tahaks enda veidi ka värskendada. Seepärast asume uurima, kus meie kajut asub. Meile teatatakse, et kohe seisab ees peatus ning koopa külastus ning peale seda jagatakse ka kajutid välja.
Koobas on sarnane neile, mida jällegi Guilini kandis külastame. Siinsete koobaste laed on aga siledamad ning võlvjad, sest veetase on kunagi olnud nii kõrge ja laed selliseks nõgusaks uhtunud. Guilini koobaste laed olid enamasti kaetud teravate allavaatavate kivinooltega. Nagu mujalgi, siis peab ka siin palju kujutlusvõimet kasutama, et kivikobakatele pandud nimedele vastavad kujud silme ette kangastuksid.
Teel puidust silda mööda koopast laevani lähestuvad turistidele kaubapaadid, täis kõikvõimalikke näkse ja jooke. Hinnas soodsamad, kui meie enda laeval. Pudel õlut 10 000 VND'd. Teeme kaupa.
Kahtlus hinges asume koopast eemaldudes laeval oma kajuteid nõudma. Nagu arvata võis ei lähe kõik nii ladusalt. Meile hakatakse rääkima midagi teisest laevast, kuhu meid peale kanuutamist ööbima suunatakse jne. Marko asub õiglust jalule seadma ning kisa on kõva. Meeskond mitmekesi üheltpoolt ja Marko teiseltpoolt. Tegelikult on piinlik niimoodi teiste reisijate tuju rikkuda, kes peavad selle kõige tunnistajateks olema, kuid meie ei pea õigeks, et kohalikud meiega pidevalt nii käituvad. Keegi peab neile vahel ka vastu astuma, et nad sellist käitumismalli liiga kergekäeliselt ka tulevikus ei kasutaks. Rolandile teatatakse, et temale ei ole kohta ka teises laevas ning tema peab Cat Ba saarel ööbima. Kuna jutt neile ei mõju, kasutab Marko eelnevat karistus-kompensatsiooni meetodit ning võtab järjekordse õlle. Selle peale käivad meeskonnaliikmed küll üksinda, küll mitmekesi tasu nõudmas. Viimaks saabub keegi äärmiselt raevunud ilmega jässakam vuntsidega tüüp, kes lausa möirgab üle laeva. Kisa kahe kange vahel kestab oma veerand tundi. Kahjuks ei räägi mees, kes end kohati jutu sees kapteniks nimetab, inglise keelt, seepärast suhtlevad mehed lõpuks igaüks omas keeles. Sõnum ei ole ilmselt ilus kummaski. Marko annab mõista, et kui meie saame toa, saavad nemad ka tasu õlle eest. Huvitav, et meile ülekohut teha on normaalne, aga vastupidi neile kohe mitte ei meeldi. Vuntsil kogu keha tõmbleb ja käed on rusikas. Alicel on juba hirm, et kohe algab vihane kaklus ja Marko visatakse üle parda. Meestele tuleb vahele giidihärra ja talutab vihase vuntsi minema. Kaasreisijad tulevad toetust avaldama ning peavad õigeks meie võitlust. Lohutus seegi.
Laev peatub lahesopis, kus on pontoonid kanuudega. Laevani tuuakse mõned kanuud ning suundume peegelsiledale lahele mägede vahele aerutama. Enne kanuusse astumist põrnitseb vunts meid vihase pilguga ning peast käib läbi mõte, et kas tagasitulles meie kotte enam vöörist leiab või kas meid üldse enam laevale lastakse. Loodame parimat. Kolmveerand tundi lahel möödub kiirelt ja väsitavalt. Lahesoppides kohtame pontoonidel maju, kus elavad pered isegi koos koduloomadega. Huvitav oleks 
teada, kuidas need loomad oma looduslikke vajadusi rahuldavad. Avanevad kaadrid on nagu loodusfilmist võib Robinson Crusoe seiklustest. Pisike kollane liivarand halli kivikalju ning rohelise palmimetsa ees. Hetkel tundub, et kui seal rannal oleks veel ka väike bungalo, siis sinna ennast vist ka ankrusse viskaks, sest viimased päevad hakkavad väsitama, kui pead kogu aeg enda õiguste kaitseks tuliselt välja astuma. Kergem oleks lihtsalt rannal lesida ja näitkes hõrgutavat kokteili limpsida.Meid lastakse siiski laevale tagasi ja isegi asjad on alles. Pimuduse saabudes jõuame Cat Ba saareni, kus pooled reisijad oma hotelli poole suunduvad. Saabub ka teine laev, kuhu meid ümber suunatakse. Nagu kokku lepitud tasume ka ühe õlle eest. Saame oma kajutid ja istume uues laevas viiekesi õhtusöögilauda. Selles laevas on veel üks viiene laudkond Austraaliast ning üks hiina noorpaar, kes on laevareisi valinud oma mesinädalate reisiks. Uues laevas teeb üks meeskonna liige musta huumorit ja teatab, et õhtusööki kahjuks ei jagu. Naljavend. Muigame ja laseme hea maitsta rikkalikul õhtusöögil ning mandrilt kaasa ostetud veinidel. Enne õhtusööki antakse noorpaarile meeskonna poolt üle ka lillekorv ning ka meie soovime neile omaltpoolt õnne. Hiljem tuleb noorpaar meie laua juurde ning lööb klaase kokku ning tänavad õnnesoovide eest.
Kuna selgub, et igaüks meist on laevale kaasa ostnud pudeli veini kujuneb õhtu pikaks ja lõbusaks. Kajutitesse jõudmine ning seal toimetamine osutub omaette katsumuseks, sest laeva generaator on välja lülitatud ning seega on ka valgustus väljalülitatud. Saame hakkama, sest natukese kotis tuhnimise peale leiame üles kaasapakitud taskulambi. Hea, kui oled ettenägelik.
No comments:
Post a Comment