Kohtume hommikusöögilauas veel ühe valgega, kes on võtnud sarnase teekonna ette, kuid seda mootorrattal, mille soetas 450 USD eest Hanoist. Seega leidub ikka julgeid, kes sellise matka ette võtavad ning seda veel suisa üksi. Pakime kiirelt asjad ning klopime kotte, et mitte eilseid uusi närimiskombega tuttavaid kaasa võtta. Uuelt adminnilt aru pärides ei saa ta midagi aru. Täpne termin "näm näm" toob aga nähtavale naeratuse ning sõnum jõuab kohale. Poiss üritab ilmselt nende olevuste portreed joonistada, kuid meile jääb see siiski arusaamatuks. Vist on mingi uss. Ilmselt harilik puidukahjur, kuid andke andeks loodussõbrad, see lihtsalt pole meile. Loodusega nii intiimselt veel tuttavaks saada ei soovi ja nii kerglased me ka pole, et kohe esimesel kohtumisel ühte voodisse uue tuttavaga heidame.
Väljas on soe, päike paistab ning meie teekond kulgeb läbi mägede ning orgude.
Ei saa taaskord mainimata jätta, et akendest avanev vaatepilt võtab sõnatuks. Kael jääb keerutamisest kangeks. Võibolla asume end kohati kordama, kuid see mismoodi see rahvas siin loodust taltsutab ja maad enda teenimisele ning toitmisele allutab on lihtsalt imeline. Kirjaoskust neil ilmselt paljudel pole, kuid maastikukujundamisega näitavad nad igaljuhul kõrgeimat pilotaazi. Hariduse koha pealt peab avaldama Vietnami valitsusele tunnustust, sest igasse vähegi suuremasse külla on kool loodud. Pakutava haridustaseme koha pealt ei oska aga kommentaare anda.
Tõenäoliselt oleme ka meie kasina sõnavaraga, kuid kogu selle ilu kirjeldamiseks, mis Sapa kandis leidub on eesti keeles liiga vähe ülistavaid sõnu.
Siinkandis on üllatavaks ka see, kuidas keset ei midagi ühtäkki linn kerkima hakkab. Sõidame läbi nii mõnestki külast, kus uusehitused täies hoos. Siinkohal olgu öeldud, et vietnamlaste majad on enamasti kitsad, kõrged ning sügavad. Majadel on
tänavapoolt vaadatuna laiust umbes 5-6 meetrit, korruste arv sarnaselt hiinlastele ilmselt vastavalt jõukusele ning järelkasvule. Fassaad on paljudel värvitud ja kaunis, kuid küljad lihtsalt hallid. Autojuhilt kaunimate majade kohta aru pärides saame vastuseks, et need on komitee liikmete majad. Mis komitee, jääb keelebarjääri tõttu teadamata. Ilmselt siiski mingid partei funktsionärid.
Sapasse jõuame natuke enne pimedat. Arvestades kitsaid mägiteid, mida mööda siia sõitsime,
valmistab linna suurus natuke imestust. Kahjuks on ümbrus udune ja väga palju uudistada ei saa. Autojuht peatab sõiduki osavalt ja nii muuseas ühe hotelli ees, kuhu meid ka lahkelt sisse kutsutakse. Vaatame toad üle, kuid hinnad 15-25 USD juures jätavad meid sama külmaks, kui ruumides valitsev temperatuur, mis on karm. Astume veel paarist hotellist läbi, kuid pakkumised palju ei parane. Mingi hetk astub meie juurde teismeline noormees, kes lubab meile head toad ja soodsa hinna eest. Hotelliks Hill Tribe ja tuba 7 USD eest. Tuba on lihtne, kuid puhas ja korralik. Natuke külmavõitu. Poiss annab lubaduse, et kohe tuuakse soojakeha, mis toa viie minutiga soojaks kütab. Lööme käed. Saabub ka soojakeha. Välimuselt natuke suurem, kui röster ning esipaneelil olevad soojuslambid lähevad punaseks. Hiina hi-tec aparaat. Jätame toa küttesse ning asume ise kiirelt homseks päevaks erinevaid matkavõimalusi uurima. Iga hotell on samas ka reisikorraldaja seega külastame mitut erinevat kohta, et pakkumisi võrrelda. Eesmärgiks on minna matkama mägedesse ja külastada seal elavaid mägihõimusid. Hinnatase ühepäevasele matkale kõigub 30 - 50 USD vahel, sõltuvalt külade kaugusest. Kõik pakkumised sisaldavad transporti matka alguspunkti, giidi, lõunasööki teepeal (mille valmistab giid) ning transporti tagasi Sapasse. Kõikidest pakkumistest valime välja siiski enda hotelli poolt pakutava matka. Hindame oma võimeid ja soove kõrgelt ning valime ikka kõige raskema marsruudi, kus peaksime külastama kahte hõimu - kohalikud taid ning punased zaod (kirjapildi eest ei vastuta). Mõnes reisibüroos väideti, et selline matk kestab kaks päeva, sest ühega ei jõua. Ilmselt oli see hinnang antud vaadates meie füüsilist vormi või nagu tavaliselt, oli neil lihtsalt vaja pakkuda enda marsruuti. Meie broneeritud matkale lubatakse kaasa anda ka väga head inglise keelt kõnelev giid, kes pajatab meile kõigest, mida teel näeme.
Reis broneeritud võtame aja, et keha kinnitada. Siinkohal teeks reklaami. Maailma parimat praetud parti meekastmes saab Sapas restoranist Natural. Restoran reklaamib end uksel, kui Sapa soojemat söögikohta, kuna ruumi keskel asub avatud tulekolle. Mööbel tulekolde ümber on tõsine kunstiteos. Puidust nikerdustega suured ja massiivsed toolid ning laud. Väidetavalt valmistab sellist mööblit ainult üks linnake Hanoist 100 km kaugusel. Tekib kange tahtmine ka endale selline mööbel soetada. Külma peletamiseks tellitud jook on väga hõõgveini sarnane aga kohaliku aksendiga. Väga shikk ja hubane!
Linn on nüüdseks mattunud täiesti udusse. Kui oleme teine teisel pool tänavat siis üksteist enam väga ei näe. Hea, et Alice uus jope on oraanz. Paksust udust ilmuvad vahel nähtaval mingid karvased ja tumedad kujud. Kohalikud mägirahvad, kes sosistavad meile "marjuana", "cocaine" jne. Kune meist selle kaubagrupi tarbijaid pole, jääb äri katki ning kujud haihtuvad udusse tagasi.
Hotelli jõudes avastame eest hirmkülma toa, kus ainuke soe koht ongi see imemasin. Meie kaldume arvama, et see sobikski vast paremini rösteriks. Tõstame kisa ja avaldame valjuhäälselt oma nördimust. Vastuvõtulauas olev noormees üritab meile midagi tõestada, et nii peabki olema ja temal ei ole külm jne., kuid meie kisa ei rauge ja välja ilmub ka hotelli nn. manager, kes on ka ise nooruke mehehakatis. Pika vaidlemise peale arvatakse, et toas olev soojakeha on ilmselt natuke rikkis ning see vahetatakse välja. Teine võimalus oleks juurde maksta, et tuppa tekiks mitu soojakeha. Sellise väljapressimisega me nõus pole, kuna ka 7 USD eest lubati meile siiski sooja tuba. Seega katsetame uut soojakeha, mis väidetavalt kütab toa soojaks nüüd juba poole tunniga. Teeme elu kiireimad pesemist meenutavaid liigutusi ning sukeldume kahe teki ning magamiskoti alla. Hambad plaksuvad nii et aknad värisevad. Poole tunni pärast nagu oodata võis ei ole toas temperatuur kraadigi paremaks läinud, kuid selleks hetkeks juba pool-leige teki alt ka enam välja tulla ei taha ja nii me magame-külmetame hommikuni. Hommikul ootab ees kindlasti ka hotellivahetus.
Väljas on soe, päike paistab ning meie teekond kulgeb läbi mägede ning orgude.
Ei saa taaskord mainimata jätta, et akendest avanev vaatepilt võtab sõnatuks. Kael jääb keerutamisest kangeks. Võibolla asume end kohati kordama, kuid see mismoodi see rahvas siin loodust taltsutab ja maad enda teenimisele ning toitmisele allutab on lihtsalt imeline. Kirjaoskust neil ilmselt paljudel pole, kuid maastikukujundamisega näitavad nad igaljuhul kõrgeimat pilotaazi. Hariduse koha pealt peab avaldama Vietnami valitsusele tunnustust, sest igasse vähegi suuremasse külla on kool loodud. Pakutava haridustaseme koha pealt ei oska aga kommentaare anda.
Tõenäoliselt oleme ka meie kasina sõnavaraga, kuid kogu selle ilu kirjeldamiseks, mis Sapa kandis leidub on eesti keeles liiga vähe ülistavaid sõnu.Siinkandis on üllatavaks ka see, kuidas keset ei midagi ühtäkki linn kerkima hakkab. Sõidame läbi nii mõnestki külast, kus uusehitused täies hoos. Siinkohal olgu öeldud, et vietnamlaste majad on enamasti kitsad, kõrged ning sügavad. Majadel on
tänavapoolt vaadatuna laiust umbes 5-6 meetrit, korruste arv sarnaselt hiinlastele ilmselt vastavalt jõukusele ning järelkasvule. Fassaad on paljudel värvitud ja kaunis, kuid küljad lihtsalt hallid. Autojuhilt kaunimate majade kohta aru pärides saame vastuseks, et need on komitee liikmete majad. Mis komitee, jääb keelebarjääri tõttu teadamata. Ilmselt siiski mingid partei funktsionärid.Sapasse jõuame natuke enne pimedat. Arvestades kitsaid mägiteid, mida mööda siia sõitsime,
valmistab linna suurus natuke imestust. Kahjuks on ümbrus udune ja väga palju uudistada ei saa. Autojuht peatab sõiduki osavalt ja nii muuseas ühe hotelli ees, kuhu meid ka lahkelt sisse kutsutakse. Vaatame toad üle, kuid hinnad 15-25 USD juures jätavad meid sama külmaks, kui ruumides valitsev temperatuur, mis on karm. Astume veel paarist hotellist läbi, kuid pakkumised palju ei parane. Mingi hetk astub meie juurde teismeline noormees, kes lubab meile head toad ja soodsa hinna eest. Hotelliks Hill Tribe ja tuba 7 USD eest. Tuba on lihtne, kuid puhas ja korralik. Natuke külmavõitu. Poiss annab lubaduse, et kohe tuuakse soojakeha, mis toa viie minutiga soojaks kütab. Lööme käed. Saabub ka soojakeha. Välimuselt natuke suurem, kui röster ning esipaneelil olevad soojuslambid lähevad punaseks. Hiina hi-tec aparaat. Jätame toa küttesse ning asume ise kiirelt homseks päevaks erinevaid matkavõimalusi uurima. Iga hotell on samas ka reisikorraldaja seega külastame mitut erinevat kohta, et pakkumisi võrrelda. Eesmärgiks on minna matkama mägedesse ja külastada seal elavaid mägihõimusid. Hinnatase ühepäevasele matkale kõigub 30 - 50 USD vahel, sõltuvalt külade kaugusest. Kõik pakkumised sisaldavad transporti matka alguspunkti, giidi, lõunasööki teepeal (mille valmistab giid) ning transporti tagasi Sapasse. Kõikidest pakkumistest valime välja siiski enda hotelli poolt pakutava matka. Hindame oma võimeid ja soove kõrgelt ning valime ikka kõige raskema marsruudi, kus peaksime külastama kahte hõimu - kohalikud taid ning punased zaod (kirjapildi eest ei vastuta). Mõnes reisibüroos väideti, et selline matk kestab kaks päeva, sest ühega ei jõua. Ilmselt oli see hinnang antud vaadates meie füüsilist vormi või nagu tavaliselt, oli neil lihtsalt vaja pakkuda enda marsruuti. Meie broneeritud matkale lubatakse kaasa anda ka väga head inglise keelt kõnelev giid, kes pajatab meile kõigest, mida teel näeme.Reis broneeritud võtame aja, et keha kinnitada. Siinkohal teeks reklaami. Maailma parimat praetud parti meekastmes saab Sapas restoranist Natural. Restoran reklaamib end uksel, kui Sapa soojemat söögikohta, kuna ruumi keskel asub avatud tulekolle. Mööbel tulekolde ümber on tõsine kunstiteos. Puidust nikerdustega suured ja massiivsed toolid ning laud. Väidetavalt valmistab sellist mööblit ainult üks linnake Hanoist 100 km kaugusel. Tekib kange tahtmine ka endale selline mööbel soetada. Külma peletamiseks tellitud jook on väga hõõgveini sarnane aga kohaliku aksendiga. Väga shikk ja hubane!
Linn on nüüdseks mattunud täiesti udusse. Kui oleme teine teisel pool tänavat siis üksteist enam väga ei näe. Hea, et Alice uus jope on oraanz. Paksust udust ilmuvad vahel nähtaval mingid karvased ja tumedad kujud. Kohalikud mägirahvad, kes sosistavad meile "marjuana", "cocaine" jne. Kune meist selle kaubagrupi tarbijaid pole, jääb äri katki ning kujud haihtuvad udusse tagasi.Hotelli jõudes avastame eest hirmkülma toa, kus ainuke soe koht ongi see imemasin. Meie kaldume arvama, et see sobikski vast paremini rösteriks. Tõstame kisa ja avaldame valjuhäälselt oma nördimust. Vastuvõtulauas olev noormees üritab meile midagi tõestada, et nii peabki olema ja temal ei ole külm jne., kuid meie kisa ei rauge ja välja ilmub ka hotelli nn. manager, kes on ka ise nooruke mehehakatis. Pika vaidlemise peale arvatakse, et toas olev soojakeha on ilmselt natuke rikkis ning see vahetatakse välja. Teine võimalus oleks juurde maksta, et tuppa tekiks mitu soojakeha. Sellise väljapressimisega me nõus pole, kuna ka 7 USD eest lubati meile siiski sooja tuba. Seega katsetame uut soojakeha, mis väidetavalt kütab toa soojaks nüüd juba poole tunniga. Teeme elu kiireimad pesemist meenutavaid liigutusi ning sukeldume kahe teki ning magamiskoti alla. Hambad plaksuvad nii et aknad värisevad. Poole tunni pärast nagu oodata võis ei ole toas temperatuur kraadigi paremaks läinud, kuid selleks hetkeks juba pool-leige teki alt ka enam välja tulla ei taha ja nii me magame-külmetame hommikuni. Hommikul ootab ees kindlasti ka hotellivahetus.
1 comment:
üks ühikuke marijuanat puistatuna rösterpuhursoojaaparaati teeb ka kõige külmakartlikuma inimese ihu soojaks ning roosaks.
ahhjaa, aken tuleb sooja oodates kinni hoida
Post a Comment