Kolmapäev 10.01.2007 (Guilin, Hiina)

Hommik algab meeldiva üllatusega. Arvuti moodi masin meie hotellitoas siiski töötab, ka interneti ühendus on olemas. Alles eile veel see elumärki eriti ei andud. Pidasime seda rohkem aksessuaariks, sest hotell promob ennast euroopaliku disainiga. Ja endiselt üritame lahendada õhtust müsteeriumi rahaga. Meie ostetud raamatus on kirjas ka selgitused kupüüride osas ning mõistatus saab lahendatud. Me üritasime oma 8,80 arvet maksta sisuliselt 90 sendiga :) . 1 yuan=10 jiao, mis on paberkujul. Vaene onu, mida kõike pidi ta eile hinges tundma.
Kuna looduse tahtel sattusime täna pikalt magama, ühildasime hommiku ja lõunasöögi hotelli lähedases Natural Cafe restoranis, mida soovitas ka meie tark raamat. Referents oli igati auga välja teenitud. Menüü pikk ja mitmekülgne, Aasiast Euroopani. Söökide kõrvale naudime seni parimat värskelt pressitud apelsini mahla (15 RMB'd) ning reisi joodavaimat kohvi (25 RMB'd). Teenindajadki suudavad midagi chinglise (chinese + english) keeles meiega suhelda. Peab nentima, et ka meie hiina keel on paranenud taaskord tänu meid abistavale raamatule. Kuna tellisime silmadega, mis omakorda tõi kaasa ka teenindava personali suured silmad, et kuhu need kaks selle söögi küll panevad, siis arve tuli 177 RMB'd. Muidu saaks ka soodsamalt söönuks. Kõhu orjamise järel võtame suuna Reed Flute Cave koobaste poole. Kuna aeg on hiline ja kardetavasti saab mägedes vastuvõtu aeg läbi, võtame takso. Raamatu abil suhtleme taksojuhiga puhtas hiina keeles ja mõne hetkega on marsruut kokku lepitud. Hinnaks arvasime, et sobiks kuskil 16 RMB'd, kuid kuna sõnastikus olid numbrid kuni kaheteistkümneni ja järgmine number alles kakskümmend, siis valis taksojuht loomulikult viimase ja sõit võis alata.
Koobaste juures ei saa me jupp aega lahti ühest tüütust vanaeidest, kes oli ilmselt pähe võtnud, et tema enne ei jäta jonni, kui meile paki postkaarte on maha müünud. Kahjuks ei tunne ta jäära tähtkujus ja lamba aastal ning eestlase nahas sündinud kangekaelset inimest. Seega jäi selles raundis peale maarjamaa mees, mille peale hiina tädi vandus ja kirus ning needis ilmselt kõik kolm tulevast põlve. Ka ümruskaudsed kohalikud vaatasid seda mutikest halvakspaneva muigega.
Koobas (60 RMB) on suur, käikudrohke ja põnev. Väidetavalt üks huvitavamaid siinsetest. Koopast väljudes me eriti ei kiirustanud, vaid nautisime mägiseid vaateid ning jalutasime niisama, kuni ükshetk tabas meid muremõte, et kuidas me ka linna tagasi saame, kuna kellaaeg kiskus hiliseks. Lootsime, et hästi teeninud taskojuht meid parkimisplatsil ikka veel ootab. Sinna jõudes vist ka veel nägime tema auto tagumisi tulesid. Seejärel olime ainsad turistid kogu alal ning transpordivahenditega oli ikaldus. Meenutasime kuidas oli eelnevatel päevadel trenni tehtud ning alustasime jalgsimatka linna poole. Vahemaa peaks olema kuskil 5-7 km. Meie jaoks tavaline. :) Meie õnneks ei pea me maanteel kaua vantsima, õige pea annab mööduv takso märku soovist meiega koostööd teha. Seekord lepime puhtas hiina keeles kokku, et kasutame taksomeetrit ning sõidame kõige otsemat teed ning ekskursioonile aega ei raiska. Lõpptulemuseks arve 15,60 RMB. Sobib.
Tarbimisühiskonnast tulnud nakkusega inimesed ei suuda ju hoiduda kaubandusest. Seepärast veedame hilised õhtutunnid peatänavale tekkinud öö-turul. Alice ostab salli. Kinnastest suutsime loobuda. Marko soetab endale uue nahast mobiilitasku (25 RMB'd) . Olgu öeldud, et Elisa ja Vodafone koostöö ei ole veel katnud leviga Hiinat või siis vähemalt mitte Guilini piirkonda. Alice EMT aga töötab nagu vana mees.
Ka siin turul kukuvad hinnad nagu küpsed õunad puu otsast. Turu lõpus saame siiski teada, et mobiilitasku oleks võinud saada ka 20 RMB eest ja võibolla, et ka soodsamalt.
Sarnaselt ühele seigale hommikul lähenevad meile turul mõned väikesed Hiina tüdrukud, kes osutusid üliõpilasteks. Nad olid inglise keelt õppinud umbes paar kuud ning koduseks ülesandeks olla antud käsk salvestada 5 minutiline intervjuu mõne välismaalasega. Nii me siis rääkisime maast ja ilmast ning riigist, mille asukohast või eksistentsist polnud neil vähimatki aimu. Estonia arvati alguses olevat muidugi Australia. Kui veensime neid, et meie riigis on ikka vahest ka lund ja miinus 30, siis oldi nõus, et see ilmselt ikka üks kauge riik kuskil mujal.
Vahepeal peatume hetkeks, et kaeda tänaval toimuvat etendust. Parema vaate saamiseks ronime kohalike sekka lillepostamendi otsa. Mingi hetk märkame, et me ise pakume rahvale ilmselt rohkem huvi kui etlejad. Otsustame kiirelt edasi liikuda.
Hilisõhtuseks kehakinnituseks valime taaskord Natural Cafe, kuna menüüst jäid hommikul ju mõned ahvatlevad road tellimata. Kuna 10. kuupäev on meie peres isiklik tähtpäev, siis tähistame seda väikese (0,35L) veiniga (Cabernet Sauvignon 1998 Great China Wall - 58 RMB). Maitses hea. Atmosfäär ja restorani kujundus äärmiselt hubane. Niisis lesime pehmetel sohvadel, kuni avastame, et kell 1 on üsna paras aeg magama minekuks.
Hotellitoas saabus tõe hetk. Ilmselt veini mõjul jätab Marko hüvasti habemega. Ajutiselt, sest niipalju ei ole Alice vist kunagi naernud ning seda veel minu kulul. Homme otsin karvakasvu kiirendavat eliksiiri, et oma endine ilme taastada. Saab näha, kuidas auväärt Hiina rahvas homme sellise näo vastu võtab. Ilmselt horroriga.