Täna, kui meie asume ära lendama, on Hanoi päikesepaisteline ja soe. Oleme särgiväel ja plätudega. Vot on saatus.
Suundume vanalinna teise serva, et uurida lennujaama saamise võimalusi. Saime lennupileteid ostes aadressi, kust peaksid väljuma minibussid lennujaama suunas. Leiamegi koha üles ja ostame endale piletid kella viiesele bussile. Matk lennujaama 45 minutit ja hind 2 USD inimese kohta.
Veedame viimased tunnid Hanoi tänavatel.
Sööme veelkord eelnevalt maitsma hakanud rohelisi väikseid puuvilju, millel sees ka kivi, kuid mille nime kohta puuduvad meil admed. Paneme nimeks lihtsalt "hea roheline junn". Joome suhkruroomahla ning langeme tahtlikult reklaamiohvriks, et suunduda meie arust parimasse Hanoi restorani KIKI, kus seekord lubatakse lõunasöögiks buffet, neljeteistkümne roaga. Söö palju jaksad ja hind 35 000 VND'd. Joogid eraldi. Söök oivaline ja atmosfäär jätkuvalt puhas, meeldiv ja nauditav.
Linn on suur ja rahvast palju, kuid siiski jookseme kokku oma Halongi reisikaaslastega Marski, Katriina ja Rolandiga. Ben oli kahjuks kuskil kohvikus lehte lugemas. Oli tore veelkord kohtuda.
Toome ära eelmisel õhtul pesumajja viidud riided, pakime kotid ning sõidame minibusside peatusesse. Seekord on ruumi nii inimestele kui ka kottidele ning asumegi kohe teele. Viimased kolmveerand tundi Hanoi vaateid. Nendime, et ilmselt jäi siiski palju veel nägemata ja kogemata, kuid õnneks saame loodetavasti hiljem nautida sarnaseid ja veelgi paremaid elamusi Lõuna Vietnamis.
Lennujaamas kohtume Halong Bay laeval kohtutud Austraalia paariga (Silvia ja ?), kes on samuti teel Singapuri. Nendel on kaasas ka jalgrattad, mille lennukile saamine on omaette kunst, sest lennufirma asub algul vastu põtkima. Kuna aga suuremõõtmelise pagasi eest eelnevalt makstud, ei jää neil muud üle, kui leppida sellega. Ka meie võtame oma eelnevalt makstud ja kõiki makse sisaldavad piletid välja, kui meile teatatakse, et täiendavalt peame maksma veel 14 USD inimese kohta lennujaama teenustasu. Ei ole võimalik! Ajab vihale, aga ei viitsi siin riigis enam protsessida ja tasume, sest ka kõik teised teevad seda. Aga see on tõesti hämmastav, milliseid makse ja teenustasusid siinpool maakera osatakse väljamõelda ja -pressida.
Lend on sujuv ja kiire. Loeme pardaajakirja ning ammutame teadmisi Singapuri kohta ka Lonely Planetist.
Saabume Singapuri kell 1 öösel. Soojapahvakas rabab meid jalust. Või siis niimoodi on siin lood.
Pagas kohal ja terve. Austraalia paaril tundub, et on jalgrataste kast lahti rebitud ning ühe ratta pedaalid on vist haihtunud. Kuna meil on Benilt saadud mingi hosteli aadress ja austraallastel pole ka veel tuba, siis otsustame võtta ühise takso, et minna tutvuma oma võimalustega. Taksos viskame nalja, et taksojuht võiks meile tee peal ka giidi mängida ning humoorikas juht ei jää hätta ja võtabki väljakutse vastu ning paarkümmend minutit on lõbusalt sisustatud. Saame hea ülevaate linnas toimuvast ning sellest, kuidas politseile pistist anda ei ole mõtet ja et üldse võib siin tihti trahvi saada, kui lollustega tegeled (prahi maha viskamine, puude loata langetamine
jne.). Sõidame ka mööda pikka ja sirget alleed, kus kahte sõidusuunda eraldavad suurtes pottides puud-põõsad. Selgub, et see on varu lennurada juhuks, kui peaks tekkima sõjaline olukord. Lugematu arv potte saab stsenaariumi kohaselt teisaldatud vähem, kui tunniga. Seega asjalik ja kiire ekskursioon tehtud. Ei tea kas ka meie taksojuhid sellisel tasmel suudavad olla.
Majutusasutuseks on New Hostel Mackenzie (Mackenzie road 114). Tuba maksab 35S$ (koos konditsioneeriga). WC ja dushiruum on koridoris. Natuke kulunud olemisega koht, kuid sellisel kellajal uut kohta ka otsima ei lähe, seega kustutame toas tule ja uinume.
Suundume vanalinna teise serva, et uurida lennujaama saamise võimalusi. Saime lennupileteid ostes aadressi, kust peaksid väljuma minibussid lennujaama suunas. Leiamegi koha üles ja ostame endale piletid kella viiesele bussile. Matk lennujaama 45 minutit ja hind 2 USD inimese kohta.
Veedame viimased tunnid Hanoi tänavatel.
Sööme veelkord eelnevalt maitsma hakanud rohelisi väikseid puuvilju, millel sees ka kivi, kuid mille nime kohta puuduvad meil admed. Paneme nimeks lihtsalt "hea roheline junn". Joome suhkruroomahla ning langeme tahtlikult reklaamiohvriks, et suunduda meie arust parimasse Hanoi restorani KIKI, kus seekord lubatakse lõunasöögiks buffet, neljeteistkümne roaga. Söö palju jaksad ja hind 35 000 VND'd. Joogid eraldi. Söök oivaline ja atmosfäär jätkuvalt puhas, meeldiv ja nauditav.Linn on suur ja rahvast palju, kuid siiski jookseme kokku oma Halongi reisikaaslastega Marski, Katriina ja Rolandiga. Ben oli kahjuks kuskil kohvikus lehte lugemas. Oli tore veelkord kohtuda.
Toome ära eelmisel õhtul pesumajja viidud riided, pakime kotid ning sõidame minibusside peatusesse. Seekord on ruumi nii inimestele kui ka kottidele ning asumegi kohe teele. Viimased kolmveerand tundi Hanoi vaateid. Nendime, et ilmselt jäi siiski palju veel nägemata ja kogemata, kuid õnneks saame loodetavasti hiljem nautida sarnaseid ja veelgi paremaid elamusi Lõuna Vietnamis.
Lennujaamas kohtume Halong Bay laeval kohtutud Austraalia paariga (Silvia ja ?), kes on samuti teel Singapuri. Nendel on kaasas ka jalgrattad, mille lennukile saamine on omaette kunst, sest lennufirma asub algul vastu põtkima. Kuna aga suuremõõtmelise pagasi eest eelnevalt makstud, ei jää neil muud üle, kui leppida sellega. Ka meie võtame oma eelnevalt makstud ja kõiki makse sisaldavad piletid välja, kui meile teatatakse, et täiendavalt peame maksma veel 14 USD inimese kohta lennujaama teenustasu. Ei ole võimalik! Ajab vihale, aga ei viitsi siin riigis enam protsessida ja tasume, sest ka kõik teised teevad seda. Aga see on tõesti hämmastav, milliseid makse ja teenustasusid siinpool maakera osatakse väljamõelda ja -pressida.
Lend on sujuv ja kiire. Loeme pardaajakirja ning ammutame teadmisi Singapuri kohta ka Lonely Planetist.
Saabume Singapuri kell 1 öösel. Soojapahvakas rabab meid jalust. Või siis niimoodi on siin lood.
Pagas kohal ja terve. Austraalia paaril tundub, et on jalgrataste kast lahti rebitud ning ühe ratta pedaalid on vist haihtunud. Kuna meil on Benilt saadud mingi hosteli aadress ja austraallastel pole ka veel tuba, siis otsustame võtta ühise takso, et minna tutvuma oma võimalustega. Taksos viskame nalja, et taksojuht võiks meile tee peal ka giidi mängida ning humoorikas juht ei jää hätta ja võtabki väljakutse vastu ning paarkümmend minutit on lõbusalt sisustatud. Saame hea ülevaate linnas toimuvast ning sellest, kuidas politseile pistist anda ei ole mõtet ja et üldse võib siin tihti trahvi saada, kui lollustega tegeled (prahi maha viskamine, puude loata langetamine
jne.). Sõidame ka mööda pikka ja sirget alleed, kus kahte sõidusuunda eraldavad suurtes pottides puud-põõsad. Selgub, et see on varu lennurada juhuks, kui peaks tekkima sõjaline olukord. Lugematu arv potte saab stsenaariumi kohaselt teisaldatud vähem, kui tunniga. Seega asjalik ja kiire ekskursioon tehtud. Ei tea kas ka meie taksojuhid sellisel tasmel suudavad olla.Majutusasutuseks on New Hostel Mackenzie (Mackenzie road 114). Tuba maksab 35S$ (koos konditsioneeriga). WC ja dushiruum on koridoris. Natuke kulunud olemisega koht, kuid sellisel kellajal uut kohta ka otsima ei lähe, seega kustutame toas tule ja uinume.
No comments:
Post a Comment