Saturday, January 27, 2007

Laupäev 27.01.2007 (Halong bay - Halong city - Hanoi, Vietnam)

Päev algab vara, sest ümberistumine oma vanasse laeva peaks toimuma kell 7.30. Enne jõuame veel kiirelt einestada. Mõned saiaviilud, praetud munaga, või ja moos. Hiljem kuuleme, et vanal laeval oli kogukam hommikusöök. Me ei lase enam end sellest häirida.
Tagasitee Halong citysse on jahe. Ilm on jälle külmemaks muutunud või on hommik veel varajane. Vahel ka tibutab sadada.
Sadamasse jõudes tuleb päike pilve tagant välja. Ootame bussi, mis meid lõunasöögile viiks. Kuna ooteaeg osutub üsna pikaks, siis meie lõbustamiseks näitab Roland oma oskusi. Siis zonglöörimise osas.
Viimaks saabub ka buss. Pakime suure vaevaga oma suured kotid peale ning istume sisse. Siis tuleb giid ja teatab, et vale buss ja ronigu me välja. Bussi pakitakse teised meiega samas laevas olnud inimesed. Meie buss tuleb õnneks kümne minutiga ja meid viiakse kesklinna sööma. Restoranis kohtume eelmise bussiga minema viidud inimesi, seega jäi jälle arusaamatuks, miks meie kuuest seltskonda asjatult loksutati. Süües kuuleme kurvastuseks, et osad kaasreisijad laevalt said reisi Hanoist suisa 23 USD eest. Seega ei pea siin riigis kunagi tundma, et vist kauplen liiga palju, sest alati on veel ruumi.
Peale lõunasööki pakitakse meid uuesti bussidesse sõiduks Hanoisse. Nüüd kamandatakse Roland bussist maha ja teatatakse, et talle ruumi ei jagu. Peale natukest protsessimist Roland loobub ning asub jalgsi linna poole liikuma, et endale transport Hanoisse leida. Esimeselt pingilt annab üks naine kahe lapsega mõista, et kui Roland võtaks ühe lapse oma põlvedele ja tema teise, siis oleks ruumi küll. Teeme ettepaneku meie pilusilmsele giidile. Talle see idee ei sobi, sest väidetavalt tuleb bussi veel kaks inimest???? Nõuame vastust, et kuhu need kaks pannakse, kui buss on juba niigi täis. Giidi järjekordsed pikad telefonikõned ei anna tulemust. Jookseme Rolandile järgi ja toome ta bussi juurde tagasi. Esitame giidile ja bussijuhile ultimaatumi, et ilma Rolandita ei liigu see buss kuhugi. Giidi järjekordsed pikad telefonikõned ei anna tulemust, kuni ta ükshetk lihtsalt ära kaob ja bussijuht palub kõigil bussi istuda ning teekond Hanoisse algab. Kiidame bussijuhti õiglase otsuse eest.
Teekond kulgeb läbi tuttavate külade ning kasutame veel viimaseid hetki Põhja Vietnami kaadrite jäädvustamiseks mällu, sest juba homme suundume ju Singapuri poole.
Bussiaknast märkame taaskord meesterahvaid rollerite seljas, kellel siinkandis on kombeks näol olevatest sünnimärkidest kasvavaid karvu kasvatada. Mis värk on? Mõnel on need neli-viis karva suisa üle kümne cm pikad.
Teepeal peatuvad minibussid ühes müügikohas, mis toetab puudega inimesi. Müügil on ka nende valmistatud käsitöö. Teisest bussit pöördub Alice poole USA noormees Adam ning pärib aru, et ta kuulis oma bussis ühest Eestist pärit noormehest, kes olevat laevameeskonnaga maid ja puid jaganud. Alice teatab, et selline noormees täitsa olemas (hetkel ühes kohas), kuid ka tema ise Eestist. Selle peale kutusb Adam vestlusringi ka oma elukaaslase, kelleks osutub eestlane Ingrid. Nemad on juulis abiellund noorpaar, kes peale kahte pulma (USA ja Eesti), otsustasid teha aastase mesinädalate reisi ümber maailma. Seniks on külastatud juba Aafrikat (LAV'st - Keeniasse), Indiat ja nüüd siis Aasia. Räägime neile oma seiklustest ning katsumustest. Lohutuseks või samas ka kurvastuseks kuuleme, et neidki on see rahvas siin ära väsitanud pidevate petmiste ning väljapressimistega. Kahjuks kutsutakse meid bussidesse, seega jääb meie tutvus põgusaks.
Hanois viiakse meid suisa kesklinna, kus alustame hotelli otsinguid. Minibussist lahkumine toimub nii kiirelt, et me jõua isegi oma reisikaaslastega kahjuks korralikult hüvastigi jätta. Laevareisil kuulsime, et paljud on majutunud suisa 4-8 USD eest öö, võtame endale eesmärgiks maksta mitte rohkem kui 8 USD'd. Kuna on laupäev, siis see ei ole ilmselt kõige parem idee, sest enamus kohti on kas täis või lootusrikkad klientide saabumise üle ja meil ei õnnestu leida terve tund endale hotelli. Marsime mööda Hanoid oma suurte kottidega ringi ja ägiseme koorma all, kuid jääme oma plaanile kindlaks. Hotellist, kus meid algul jutule ei tahetud võtta alla 15 dollari, jookseb meile taaskordse möödumise järel noormees järgi ja küsib, kui palju me siis oleksime nõus maksma. 8 USD!!!! ja mitte rohkem. Ilmselt on ka nende lootus turistide hordidest vahepeal vähenenud, sest peale paari pingutust hinda tõsta jäävad nad siiski meie hinnaga nõusse.

No comments: