Magame vaidlustest ning pikast teest väsinud keha ja vaimu virgemaks lõunaks. Võtame iseseisvalt suuna bussijaamani, et sealt leida mõni liinibuss Halongi. Enne tuleb leida ka takso Gia Lam bussijaama saamiseks. Muuseas teadmiseks, et bussijaamu on siin linnas mitmeid, seega peab teadama, millisest kuhu saab. Hotellist antakse mõista, et selle otsa eest ei peaks maksma rohkem, kui 20 000 VND'd. Tundub väga odav, kuid usaldame hotellitöötajat.
Kõnnime oma suurte kottidega mööda tänavaid, kuid taksodega on ikaldus. Mõne üksiku, mille peatame, põlgame ära kuna hinnad on jaburalt kõrged. Siis avastame, et oma jalutustuhinas oleme kursilt eksinud, sest ka taksohinnad hakkavad üha tõusma võrreldes esimestega. Tõesõna, need Hanoi tänavad on kummalised. Hetkega võid olla eksinud. Peab tunnistama, et ega meil ka kõige parem kaart ole - Lonely Planeti raamatus olev kaart on väike ja paljud tänavanimed puuduvad.
Muudame suunda, et taksohinnad paraneksid. Kuna aega meil justkui on, siis tegeleme takso otsimisega juba puhtast hasardist, et kas saame soovitud hinnaga kohale.
Parimad pakkumised kukuvad 40 000 VND peale. Paneme taskusse 25 tuhat nn taksoraha, mida alati taksojuhtidele näitame, et sellest rohkem ei kavatse maksta. Viimaks leidub üks, kes heidab pilgu kaardile ja on nõus sõitma 25 tuhande eest. Inglise keelt ei mõista ta loomulikult sõnagi.
Oleme paar kilomeetrit sõitnud, kui taksojuht peatab auto keset teed. Meie arvestuste kohaselt on bussijaamani veel umbes 2,5 km. Taksomeeter näitab 19 000 VND'd. Ei saa aru. Vestleme. Ikka ei saa aru, mis toimub. Tasapisi hakkame meie aru saama. Tema väidab, et oleme Gia Lamis. Näitame uuesti kaarti, et soovisime küll Gia Lam'i, kuid siiski Gia Lami bussijaama. Sellepeale teatab tema, et see maksab veel umbes 25-30 tuhat. Jälle osav trikk. No kurat, nii ei saa. Asume jälle vaidlema. Selleks hetkeks on takso ümber kogunenud hulganiselt inimesi, näod vastu autoklaasi ja kuulamas meie vaidlust. Tunne on nagu kaladel akvaariumis. Vehime käega, et kadugu nad minema, kuid keegi ei tee liikuma. Isegi näoilme ei muutu. Jätkame vaidlust. Proovime helistada dispetserile. Seal ei räägi ka keegi inglise keelt. Viimaks helistab taksojuht ise kellelgi, kes mõistab keelt. Annab toru Markole. Sealt tuleb sõnum tasuda taksojuhile veel 40 tuhat. Marko appelleerib eelnevalt tehtud kokkuleppele, et sõit maksab sihtpunkti 25 tuhat. Seda ei tehta kuulmagi. Siis tõuseb hind juba 50 tuhande peale. Pika tulemuseta vaidluse peale lõpetab Marko kõne ning otsustame selle taksojuhiga hüvasti jätta. Anname 20 tuhat ja ootame tagasi oma ühte tuhandet. Sellise summa peale tõstab taksojuht kisa, et ainuüksi telefonikõne läks maksma üle paarikümne tuhande. Astume siiski autost välja, jätame talle selle tuhande valurahaks ning asume jalgsi bussijaama poole teele. Autojuht kirub ja vannub, kuid peab leppima ja trenn kulubki meile marjaks ära. Tagantjärgi olukorda analüüsides nendime, et hotell ilmselt eksitas meid, kuna õiglane hind oleks siiski olnud kuskil 40 tuhat VND'd.
Bussijaamas asuvad meid agressiivsed noormehed erinevate kassade poole sikutama. Segane äri. Teeme tutvust ainsate valgete inimestega bussijaamas. Kaks neiut ning noormes. Neiud Soomest (Marski ja Katriina) ja noormees Austraaliast (Ben). Ka nendel on soov suunduda Halongi. Valime ühiselt ühe kassadest ja soetame pileti Halongi citysse. Pilet 40 000 VND'd istme kohta. Hinnad natuke tõusnud võrreldes raamatus mainituga.
Buss sõidab isegi lubatud ajal välja, kuid sarnaselt eelnevatele kogemustele venib buss mööda tänavaid, kuni see on maast laeni rahvast ja pampe täis. Lubatud kolmetunnisest sõidust kujuneb seeläbi pea viietunnine kannatus.
Teepeal möödume lugematutest riisipõldudest, mis seekord on vaheldumisi surnuaedadega. Hauad on uhked. Igalühel neist suured altarimoodi ehitised peal, üks uhkem kui teine. Isegi riisipõldudele on osad hauad tehtud. See on üsna kummalin vaatepilt - keset suurt põldu askeldavad inimesed põldude ning haudade vahel. Eeldame, et ilmselt oli nende kadunukeste näol tegemist tublide tööinimestega, kes on maetud oma aastaid haritud maalapile.
Väljas on pime. Buss peatub ja meie seltskonnale teatatakse, et aeg on väljuda. Bussiuksele jõudes valdab meid arusaamatus. Kirjade järgi peaks buss peatuma bussijaamas, mis asub Halong city keskuses. Meie asume aga keset maanteed mingi suvalise tänavavalgustusposti juures. Hetkega piiravad meid ümber kümmekond kiiresti kõnelevat kuju, kes kõik teatavad, et neile kuulub hotell, kuhu nad meid lahkelt kutusvad. Kogume end hetke ning üritame selgusele jõuda, kus me üldse oleme ning miks me siin oleme. Bussiuksel olev kassiir (seekord noormees) kinnitab, et see on õige koht ning buss kihutab edasi. Väidetavalt ongi see uus bussijaam, mida on ilmselgelt raske uskuda. Mitte ühtegi ühistranspordi sarnast masinat läheduses ei pasita olevat. Asume erinevaid pakkumisi uurima ja kaaluma. Viimaks otsustame ühe noormehe kasuks, kelle viistkaardilt loeme hiljem üllatuslikult, et tegemist on hotelli direktoriga. No muidugi, direktor tolmuse tee ääres kliente otsimas. Business Vietnami moodi.
Kohe ilmuvad ka kaks taksot, kuhu end viiekesi ära mahutame ning teele asume. Meie takso teeb linnas peatuse, kuna väidetavalt ei tea ta täpset aadressi ning läheb välja teed küsima. Samal ajal saabub ka väidetav direktor rolleril ning peab taksojuhiga tulise sõnasõja ning nüüdsest sõidame rollerile järgi. Ilmselt üritas kaval taksojuht meile ise mingit hotelli sebima asuda, kuid jäi õnnetult vahele. Selline mulje jäi vähemalt meile. Taksosõit läks maksma 40 000 VND'd.
Saabume kitsale kõrvaltänavale ning asume hotelli inspekteerima. Hoone on küll üksjagu suur, kuid tundub, et oleme ainsad külalised. Direktorist saab hetkega ka vastuvõtujuht, kes majas tuled põlema paneb ning hotelli tutvustama hakkab. Noormees on kiire jutuga ning kogu aeg korrutab, et tema firma ja tema firma. Tuba maksab küll 5 dollarit, kuid on selle eest ka üks jubedamaid, mida vist oleme näinud. Seega asutame end minema, et teiste hotellidega tutvuda. Direktor teatab, et nende perekonnale kuulub ka teine ja parem hotell üsna lähedal. Teine takso meie uute tuttavatega pole ikka veel hotellini jõudnud seega nõuame ka selle kohta selgitusi. Kohmetunud noormees eeldab, et ju nemad viidigi kohe teise hotelli juurde. Mõneminutiline jalgsimatk toobki meid suure, uhke ja uue hoone juurde. Selles hotellis on direktoriks väidetavalt noormehe vend. Soome tüdrukuid ja austraallast näha pole. Kõigepealt viiakse meid tuppa, mis äärmiselt kena, avar, moderne ning puhas ja teatatakse, et hind on 25 dollarit, kuigi tolmusest teest alates on jutuks olnud hinnad vahemikus 5 - 10 dollarit. Tagasi fuajees kohtumegi viimaks oma reisikaaslastega, kes olid ka tuba vaatamas käinud ning ka käed löönud. Uurime kiirelt palju nad maksid. Hind 10 USD. Palume meile samasugust tuba näidata. Viiaksegi meid uuesti korrustele, kus tuba on samasugune nagu enne nähtud. Hinda küsitakse 12 dollarit, kuna toal on väidetavalt ka mingisugune jõe vaade. Teeme kurja nägu ning meile patsutatakse õlale ja antakse mõista, et küll meie ikka oskame käsi väänata ning saamegi toa 10 dollari eest. Ben on murelik, et sellises kaunis hotellis viibime, kuna tema näol on tegemist tõelise backpackeriga, kes veetnud palju öid sellistes tubades, kuhu meie ilmselt poleks julgenud lähedalegi minna (vaatame tema pilte). Lohutame teda, et vahel ju võib endale sellist luksust lubada.
Teeme üheskoos kiire õhtusöögi restoranis, mis väidetavalt kuulub ka samale laiahaardelisele perekonnale. Kahjuks on kõrvallauas kümmekond hiina härrasmeest, kes teevad seda, mida nad kõige paremini oskavad - karjuvad, rögisevad, lagastavad ning sülitavad. Rõve, kuidas üks rahvas end ikka üleval peab. Suudame üksteist vaevu kuulda, kuid saame siiski omavahel kõik paremini tuttavaks. Ben on veetnud juba terve viimase aasta mööda maailma rännates. Isegi Tallinnas on veetnud ühe ööpäeva, kuid külastanud ka vaatamisväärsusi, mida pole isegi meie näinud. Piinlik. Marski ja Katriina on samuti pikemal tuuril koos pikemate peatustega Inglismaal ja Austraalias. Tagasi kodumaal loodavad nad olla järgmise aasta alguseks. Nemad on Eestit korduvalt külastanud ning veetnud aega pubides, millest meil taaskord aimugi polnud. Tagasi Eestis olles asume turisti panema ning kodulinnaga tutvuma. Tunne oli nagu mingitel maakatel, kes oma kodukandist midagi ei tea. Korrektsuse mõttes olgu öeldud, et laushäbisse ei pidanud jääma, kuna ühtteist ikka teadsime ning oskasime ka teisi põnevaid kohti tulevikuks soovitada.
Peale õhtusööki veedame aega rannapromenaadil ning lahele viival muulil jalutades. Teeme tutvust ka rannaservas oleva turuga, ning viime end kurssi hindadega.
Edasine eesmärk on suunduda kaheks päevaks Halong Bay lahele ning veeta öö laevas. Hotelli jõudes palubki direktor meil istet võtta, sest nende perekonnale kuulub ka reisibüroo ning veel ka 10 laeva, mis lahel sõidavad. Kõik see tundub nii kummaline, et Marko natuke ka norib ja provotseerib noormeest - küll nendel on ikka tubli ja töökas perekond, et kogu ahela niimoodi enda kätte haaranud. Selgub - kokku on neli venda, vanemad ja tädid-onud, kes kõik on rakendatud perekonna heaolu hüvanguks tööle. Alateadvuses siiski miskit kripeldab, kuid jääme uskuma. Kiire tutvustuse järel selgub, et pakett, mis sisaldab laevasõitu, kajutit üheks ööks, nelja toitlustuskorda, koopa külastust ning tagasisõidu bussi Halongi maksab 35 USD'd. Täname noort direktorit ning lubame teda hommikul teavitada oma otsusest.
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
No comments:
Post a Comment