Tuesday, March 6, 2007

Teisipäev 06.03.2007 (Mandalay - Bagan, Myanmar)

Täna on meil taas väga varajane ärkamine, kell 5 täpsemalt, et laeval paremad kohad saada.
Sadamas ootab meid aga väike üllatus. Kuna veetase on madal, siis on laeva väljumine viidud teise sadamasse. Transport sinna on küll olemas, suur turismibuss, kuid kogu meie pingutus osutus nüüd asjatuks. Bussi väljumist peame ootama ca pool tundi, et ikka kõik laevalised peale saaks. Peale ca 45 min bussiga loksumist olemegi uues sadamas ning näeme ka nüüd oma laeva. Pole paha. Saame oma kohad suurde ühiskajutisse akna alla. Sätime aga ennast õige pea restorani poole, et hommikune eine teha. Saame menüüd ja hindasid nähes rabanduse. Nii kallis! No jah, valge on ju rikas. Läks juba meelest. Saame praetud riisi, nuudlid ja tee 7 USDiga.
Laevasõidu 12 tundi mööduvad vaheldumisi ühiskajutis ja laevadekil. Vahepeal ka restos kerge lõuna. Mingi hetk teeb laev peatuse, et veel turiste peale laadida. Nii kui läheneme kaldale, kargavad kaupmehed vette, et laevas olijatele söödavat ärida. Müügitaktika on ennenägematult agressiivne. Poolest kerest vees olevatelt naistelt saab Marko kõigepealt banaanikobaraga pihta. Kuna seda ei taha, siis viskame selle neile tagasi. Laeva maandub veel hulk asju enne, kui saame suud paotada oma sooviga. Ohtlikus tsoonis saame lõpuks mahlaste küpsiste omanikeks.
Vaated Ayeyarwady jõe kallastel on imelised. Aeg läheb neid vaadates ja ennast ees ootava templite linnaga kurssi viies üllatavalt ruttu ning varsti paistabki Old Bagani väike sadam. Kuna meie tahame minna Nyaung U'sse, mis on viimane peatus, siis otsustame veel edasi sõita. Istume algul üsna rahulikult ja vaatame laevalt maha astuvaid turiste. Mingi hetk märkame, et laev on peaaegu tühi. Ja lõpuks ongi meid, turiste, laevas 3. Meie ja üks blond tüdruk. Mis toimub? Loeme oma raamatut igaks-juhuks. Old Baganist Nyaung U'sse on ca 4-5km, mida taksoga peaks läbima 5 min. Hobutaksoga ilmselt 15 min. Palju laevaga aega läheb? Ca 30 min, teatab laevapoiss. Selge siis. Kavalad turistid tahavad kiiremini kohale jõuda. Kuna meie jaoks on juba hilja laevalt lahkumiseks, siis lepime oma saatusega. Naudime päikeseloojangut ja mõlgutame mõtet tänane öö palmi all veeta. Kardame, et just see juhtub, kui see tohutu turistidemass enne meid kohale jõuab. Lohutame ennast, et saame vähemalt neist kauem nautida laevalt avanevat vaadet kaldal paistvatele punaketele templitele. Templitippude rohkus paneb südame kohe kiiremini põksuma. Ei jõua kohe homset päeva ära oodata.
Laevalt lahkumine on täielik huumor. Seekord ei ole sadamat ega paadisilda. On kallas. Ja on mingi konstrui, mille küljes mõned lauad, mida mööda kaldale saab. Häda on aga selles, et need ei ulatu laevani. Laevameeskond hüppab vette, et hakata ümberehitust läbiviima. Tõsiste jõupingutuste tulemusena saab sillake laevani venitatud. Värisevate jalgadega astume kaldale, üks jalg ühel laual, teine teisel laual. No on elamus.
Vahepeal oleme jõudnud sõbruneda oma saatusekaaslasega. Võtame hotelliotsinguks ühise hobutakso ning alustame sõitu. Jõuab hobu mõne sammu teha, kui juba peatus. Vaja maksta arheoloogiamaksu. 10 USD inimene. Röövimine. Aga taaskord, valikut ei ole. Hotelliotsimine osutub raskeks nagu aimasime. Mitmed kohad on täis ja need, mis on vabad, on varustatud pruunikate padjakatete või prussakatega. Peaaegu juba oleme võtmas 17 USD'ist tuba ühes peenemas hotellis, kui otsustame veel ühte külalistemaja vaadata. Tuba 10 USD'i, kuid välja näeb umbes sama, mis eelmine ja kallim. Otsustame siia jääda. Meie saame toa esimesele korrusele ja neiu kolmandale. Peale sissekolimist teeme lähedal asuvas restoranis kolmekesi õhtusöögi. Toit on hea ja seltskond tore. Tuleb välja, et neiu töötas mõnda aega Malaisias Taani saatkonnas ning on oma noore ea kohta väga palju ringirännanud. Oli hea muljeid vahetada.

No comments: