Enesetunne on veidi parem. Markol lausa väga hea. Kuna õhk ikka paks ja ving ei tee ka head, ostame Alicele maski 20 bahti eest. Kasu sellest eriti pole. Peaks omama gaasimaski, et ennast selle saasta eest kaitsta.
Kuna siin vinguses linnas me hetkel enam olla ei taha, siis ostame homseks bussipiletid piirilinna Chiang Khongi. Pileti hind 272 bahti.
Selleks, et mitte avastada ennast jälle ei-tea-kust ja ilma rahata, varume kõvasti dollareid.
Meie õhtune programm sisaldab internetitoas blogistamist ja viimast korda turu reisi. Saame oma tellitud albumi lõpuks kätte. Mitte muidugi täpselt sellisena nagu tellisime. Aga ajab asja ära.
Natuke on ka kurb, et siinne ümbrus nägemata jäi, sest loodus on ümbruskonnas ilus ning külades elab ka palju kohalikke hõimusid. Eelkõige oleks tahtnud külastada Karenite (pika kaelalised) hõimu. Hea, et me Inle ääres siiski sealset väikest kogukonda külastasime, muidu peaks kasvõi vägisi ja vinguga võideldes neid vaatama minema.
Hoolimata meid vaevavatest hädadest on Chiang Mai meeldiva ja nauditava atmosfääriga linnake. Siia tuleks tagasi, kui õhk on puhas.
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
No comments:
Post a Comment