Friday, March 9, 2007

Reede 09.03.2007 (Bagan, Myanmar)

Tänase päeva oleme otsustanud sisustada sportlikumalt. Tahame Bagani ümbrusele ratastel tiiru peale teha. Jalgrattad, sellised prantsuse suvitaja tüüpi, korvike ees, laenutame hotellist hinnaga 1000 kyati ratas. Küsime veel igaks-juhuks üle, kas meie marsruut on turvaline!? On ikka. Soovitatakse küll pigem hobutakso võtta, aga me leiame oma vormi piisava olevat. Saame hakkama. Esimesed paar-kolm kilomeetrit mööduvad asfaldil ja enamasti allamäge liueldes. Kohalike abil ja ikka kohalikus keeles saame teada, et nüüd on vaja teha parempööre, et jõuda Minnanthu külla. Rühime esimesest mäest ülespoole, kui märkame kauneid templitippe. Vaatepilt on meeliülendavalt kaunis. Nagu muinasjutus. Templiväravast leiame sildikese, mis teatab, et tegu on Iza Gawna Pagoda'ga. Oleme siin hetkel ainsad külastajad, mis teeb meile ainult rõõmu. Pagoda osutub tõeliselt kauniks just oma vaiksuse, puhtuse ja hoolitsetuse poolest. Omadused, mida siiani pole eriti templite juures kohanud. Ja kaupmehi on siin ka minimaalselt. Templi sisemuses on vaibad maas, laes ja seintel vanad joonistused Buda elust. Vot selliseid templikesi meeldib meile avastada!
Sõtkume pedaale ja keerame järgmisest teeotsast kõrge torni suunas. Kaart annab mõista, et tegu on Bagan Tower'iga, kuid meie raamat ei räägi sellest midagi. Isegi mitte ei maini selle olemasolu. Imestame, kuidas neil see küll avastamata on jäänud!? Lähemale jõudes annavad hoolitsetud aed ja fassaad mõista, et tegu on veidi luksuslikumat sorti asutusega. Meile saabub vastu turvamees ning valges pluusis ja viigipükstes härra, kes selgub, et on mingit sorti manager siin. Uurime, mis asutusega tegu ning kas tippu ka pääseb. Tuleb välja, et torn kuulub riigile (ilmselt seepärast ei maini ka meie raamat seda hoonet). Siin asub restoran ning pääseb ka vaateplatvormile. Pilet 10 USD. Kui restoranis vähemalt 50 USDi eest süüa, siis saab vaateplatvormile tasuta. Imestame, et nii kallis ja loobume. Härra pakub siis, et hoone esimest korrust näitaks ta meile suurima heameelega ja tasuta. Viskame pilgu peale. Interjöör on kena viimistlusega, puitnikerdused, maalitud ported, stiilsed müügilauad kohaliku käsitööga. Täname ja liigume edasi. Kohe järgmisest tolmusest teeotsast pääseb terve väiksemate templite kompleksi juurde. Tegu Winidho Templitega. Astume neist suurima suunas. Taaskord tegu ilusa kivitempliga, mille fassaadil kenad nikerdused. Tundub, et oleme seekord ainsad hingelised siin. Uks ka lukus. Kusagilt ilmub aga välja umbkeelne noormees võtmekesega ning juhatab meid ka selle kauni templi sisemusse. Leiame ka siit kenad maalingud ja istuva Buda. Suure templi taga on trobikond väiksemaid pühamuid, milles ka oma väike Budake sees. Jalutame siin veidi ringi ja naudime iidset templiarhitektuuri.
Järgmisena avastame oma teekonnalt Nandamannya Pahto, mis pärineb 13 sajandist. Tempel on tuntud oma seinamaalingute poolest, kus noored naised ahvatlevad Budat tema valgustuse meditatsioonil. Keegi prantslane olevat 20 sajandi algul väitnud, et need joonistused on nii vulgaarsed ja erootilised, et neid ei saa ei kirjeldada ega ka reprodutseerida. Esmakordselt näeme klaasvitriini, mis peaks joonistusi kaitsma. Meie 21 sajandil läbi klaasi piiludes sellist shokki ei saanud nagu prantslane. Kuna antud tempel on ilmselt veidi rohkem külastatav, siis leidub siin ka paar kaupmeest. Pääseme neist oma tavapärase jutuga pikast-pikast reisist ja väikesest kotist. Templi kõrvalt leiame maa-aluse kloostri Kyat Kan Kyaung, mis pärineb 11. sajandist. Noor noviits saadetakse meile tuuri tegema. Kloostri tunnelid on pimedad ja kõledad, põrandatelt võib leida matte, mida mungad kasutavad mediteerimiseks. Meie raamat räägib ka loo, kuidas hiljuti olevat üks vanem munk mediteerides hinge heitnud ja nii siia mitmeks päevaks jäetud. Kõik arvasid, et ta ikka veel mediteerib.
Kui mungakloostrist väljume, avastame, et Alice rattal on tagumine kumm täiesti tühi. No kena lugu küll. Kaupmehed annavad kõrvalt mõista, et Minnanthu küla on üsna lähedal ning seal saab ka kummi lasta ära parandada. Kuigi Alice üritab seda maad rattaseljas läbida, on see üsna lootusetu. Targem on ikka ratast käekõrval lükata. Peale ca 5 minutilist jalutuskäiku jõuame mingi kaupmeestega varustatud templi ette. Payathonzu kolme tipuga pühamusse otsustame enne rattaparandust veel sisse astuda. Ka siin saab lähedalt imetleda 13. sajandist pärinevaid seinamaalinguid. Kaupmehed on siin tagasihoidlikud ja sõbralikud. Pühamust väljudes teeme üllatuslikult isegi väikese suveniiri ostu. Oleme noormehe esimesed kliendid täna ning nähes meie rattaprobleemi, tormab ta loomulikult kohe appi. Kuna me sellest keeldume, siis pakub ta ennast vähemalt meid saatma. Et ikka õige koha üles leiame.
Minnanthu väike ja vaikne küla asub sisuliselt kohe templi taga. Meid juhatatakse mingisse hoovi, kus siis peaks algama rattaparandus. Pere istub parasjagu lauataga ja puhastab pähkleid. Pereema hüppab püsti ja asub kohe rattal kumme alt kiskuma. Imestame, et just pereema on sellist tööd pandud tegema. Kummil leiab tragi naine 4 auku. Kusagilt ilmub nüüd ka pereisa ning võtab naiselt tööjärje üle. Kui üks ratas saab korda, võetakse ette teine. Marko ratta tagumisest kummist leitakse 3 auku. Humoorikas on siinjuures ka veel fakt, et enne seda paranduskorda, on mõlemal rattal kumme lapitud juba lugematu arv kordi. Mis nii viga rattaid laenutada. Tasumise tunnil ei saa me vastust summa osas. Palutakse anda nii palju, kui ise heaks arvame. Meid siia juhatanud noormees teab rääkida, et kohalikud maksavad 300 kyati 1 augu parandamise eest. Nii teeme ka meie.
Peale rattaparandamise seika uurime, kas siin kusagil ka süüa saab. Suur lõuna juba käes ja pikk pealelõuna veel ootamas. Noormees viib meid seepeale järgmisesse hoovi, mis ei meenuta kuidagi söögikohta. Üks laud ja kaks pinki siin on, aga rohkem ei midagi. Lauast ca 10m asub ilmselt loomalaut, sest meile vaatavad otsa 2 lehma. Hmm. Saab huvitav olema. Kui oleme ca 15 min oodanud hakkame juba kahtlema, kas meid ikka õigesse kohta juhatati. Hetke pärast saabub meid lõbustama ca 80 aastane naine. Tema jutust me mõhkugi aru ei saa, aga naeratame. Tädi hakkab siis popsutama oma sigari moodi asjandust. Ei, meie ei suitseta. Veel 10 min ja juba saabubki makaronikauss kapsa ja munaga. Ports on hiiglaslik ja täiesti maitsev. Maksmise hetkel taaskord summat lauda ei lööda. Tasume nagu tagasihoidlikus sööklas, 3000 kyati.
Edasi liikumiseks läheme veidi tagasi, sest üks tempel jäi enne vahele. Leimyethna Pahto on 13 sajandist kena valkja krohvikihiga tempel. Oleme siin taaskord ainsad külastajad. Nii me arvame kuni meie varvaste eest lipsab läbi roheline ussivolask. Meenub kohe fakt, et siin riigis on ussihammustuste juhtumite arv üks kõrgemaid. Seekord loomariik meid õnneks ei ründa.
Tõstame nüüd tempot, sest pikk maa vaja veel läbida. Meie viimaseks templiks on täna Dhammayazika Paya. Leiame eest suure punaka kivitempli kuldse stuupaga. Väikese kõrvalise abiga leiame ka trepi, mida mööda suundume templi kõrgeimale platformile vaadet nautima. Ei taha ennast korrata, aga Bagan on tõeliselt kena, ajaloohõnguline ja romantiline linnake. Siia tahame kunagi tagasi tulla.
Meie teekond viib meid järgmisena New Bagan linnaossa, mis tekkis 90-ndatel peale valitsuse korraldust rahval Old Baganist minema kolida. Siin on majad modernsemad ja ilusamad, kui mujal Baganis.
Kui peale tõsist ja vaevalist väntamist jõuame juba Old Baganini, teeb Marko ettepaneku teha puhkus ja vaadata jõekaldalt päikeseloojangut. Astume sisse uhke hotellikompleksi õuele, et suunduda jõe äärde. Marko palub Alicel korra oodata kuni ta hotellis üle küsib, kas võime siin vabalt ringi liikuda. Kui peale seda suundume jõe poole, teatab Marko, et kuidas Alicele meeldiks järgmised päevad sellises jõevaatega ja verandaga majakeses veeta!? Oehhh, muidugi meeldiks. Siis, üllatus-üllatus, ongi see majake meie!!! Markol on kõik juba organiseeritud. Isegi meie asjad eelmises hotellis pakitud ning uue hotelli poole teel. Vaja veel ainult rattad tagastada ning võimegi juba täna õhtul siin hotellis lõdvestuda ja oma tähtpäeva tähistamisega algust teha.
Rataste tagastamisel ei taheta katkistest kummidest või nende parandamisest midagi teada. Kõik, mis teepeal juhtub, on meie endi mure. Kaklema ei hakka, lööme käega. Olgu siis nii.
Old Bagani tagasi jõudmine osutub pimedas veidi keerulisemaks. Leiame lõpuks ühe hoburakendi, kes meid ka uue hotelli ukse ette toimetab. Restoran on õnneks veel avatud, seega saame romantilise õhtusöögi osalisteks.

No comments: