Vaatamata meie varajasele lahkumisel on hotell valmistanud meile ka hommikusöögi. Saame seda rahulikult nautida, sest buss tuleb meile ise hotelli järgi. Milline teenindus!
Buss, mis saabub, ei ole kaugeltki selline nagu me eeldasime vaid juba tavaliseks saanud uunikum. Mahutame põlved kuidagi istmete vahele ära ning teekond võib alata. Hommikused temperatuurid on vähemalt meeldivalt talutavad, seega mööduvad tunnid kiirelt ja märkamatult. Keskpäevane päike paistab ka õnneks teiselt poolt.
Yangoni bussijaama saabudes loodavad taksojuhid järjekordset kerget teenistust, kuid suure inimesega, kes on just 7 tundi bussis sõitnud, põlved kurgu all, ei tasu jännata. Meie jõulist ning enesekindlat kauplemist jälgides palub bussis olnud Saksa päritolu härra, et me ka tema oma takso peale võtaksime. Suurenenud inimeste arv natuke halvendab meie olukorda kauplemisel, kuid nagu tavaliselt ei lähe kaua, kui leidub taksojuht, kes on siiski meie tingimustega nõus. 3000 kyati ja jutul lõpp.
Meie peas on küpsenud plaan Yangonist otse Mandalaysse sõita öise rongiga. Hetkel alles keskpäev, seega peaks olema piisavalt aega, et õige rong leida. Raamatu põhjal on neid päris mitmeid erinevatel aegadel minemas. Eriti soovitab raamat mingit erafirma rongi. Seega palume meid raudteejaama viia.
Taksos kuuleme sakslaselt, et eksisteerib ka mingi kiirlaev Yangoni ja Mandalay vahel, mis on isegi odavam, kui rong. Väidetavalt kasutavad enamus turistid just seda võimalust. Natuke uskumatu jutt, sest raamat isegi mitte ei maini sellist võimalust. Igaks juhuks paneme info laeva väljumiskohast kõrvataha. Lisaks soovitab ta meile nii Mandalays, kui ka Inle järve ääres majutuskohti.
Raudteejaamas selgub, et öiseid ronge enam pole. Pole ka erafirmat. Valitsus on kaks kuud tagasi teinud uued otsused ning nüüd on kogu äri valitsuse käes ning rongid väljuvad varahommikul. Kange tahtmine on siiski siit linnast täna lahkuda, kuna Yangoni oleme enda jaoks piisavalt näinud. Ainsa võimalusena tundub olevat kasutada busse, mis sõidavad ka öösiti. Võtame uue takso ning palume end viia Sule Paya vastas asuvasse bussipileteid müüvasse ettevõttesse. Kohapeal natuke kaupleme ning saame kokkuleppele hinnas 14000 kyati (alghind 15000), seega palju ei langenud. Müügimehed asuvad meile pileteid väljakirjutama, kui märkame, et kuupäevaks on kirjutatud homne päev. Juhime sellele tähelepanu, kuid saame vastuseks, et tänaseks lihtsalt enam kohti pole. Katkestame tehingu ning palume taksol end teises linna servas asuvasse bussijaama viia, mis teenindab Mandalay suunalisi busse. Saabudes avastame eest mitu korda suurema, kuid sarnase ülesehitusega kompleksi nagu eelminegi bussijaam. Mandalay poole on sõitmas kokku vist oma 10, kui mitte 20 firmat. Igalühel veel 2-4 bussi ning kõige hämmastavam, et kohti POLE. Aju tõrgub uskumast, et selline nõudlus on võimalik, kuid mitmekordsed uurimised ning palumised ei paranda olukorda. Nukralt ning sunnitult sünnib otsus jääda ööseks Yangoni.
Saabume juba tuttava hotelli ette ning võtame toa. Laseme taksol oodata, sest tahame kohe minna uurima meie edasipääsu võimalusi sakslaselt kuuldud laevaga. Eelnevalt palume lisainfot ka hotellist, kuid need vangutavad pead ja väidavad, et sellist laeva pole olemas. Endamisi sarjame neid, et nad sellist olulist infot ei valda. Enamus turiste ju kasutab seda. Tuleb aga ise minna ja õige koht leida. Palume taksojuhil end sadamasse viia. Vaeseke kehitab õlgu ning ei oska kuhugi sõita, sest sellist laeva temale teada olevatest sadamatest ei välju. Võtame ette kaardi ning palume järgida meie juhiseid. Küll me selle sadama ise üles leiame. Enamus sadamaid asub Strand tänava ääres, seega palume neis peatuda, et kohapealt aru pärida, kus kohast uhke ja kiire laev väljub. Kurvastuseks ei tea keegi midagi sellisest laevast. Tundub, et sakslane, kas ajas meile mingit jama või ajas ta linnad segamini, sest laevaühendus on olemas küll Mandalay ja Bagani vahel, aga ilmselt ikkagi mitte Yangoniga. Seda fakti kinnitab lõpuks ka teadasaamine, et kaubalaevadel, mis Yangonist põhjapoole suunduvad, on peal 7 kaptenit, kes igaüks teavad mingit lõiku jõest, sest kuival ajal on navigeerimine omaette kunst, kus reis võtab aega mitmeid päevi. Seega tundub kahtlane, et samal liinil tuiskaks mingi kiirlaev. Alles jääb võimalus kasutada hommikust rongi. Raudteejaama ka suundume.
Kohele jõudes saame taaskord ebameeldiva ja üllatava, kuid juba tuttava teate - kohti pole. Hommikul on minemas 3 või isegi 4 rongi ja kuskil kohti pole. Meid viiakse isegi trellitatud piletimüügikassasse mingi tähtsa ninaga rääkima, kuid mida pole, siis need on kohad. Mingil kummalisel põhjusle jääme perroonile nukralt seisma ning oma kurba saatust arutama. Ilmselt on meie õnn otsa saanud, kus meil pidevalt kohtadega vedas. Kas halastusest või oli meil siiski õnnkrediiti, aga meie juurde astub mingi tähtsa olemisega ametnik ning teatab, et meile siiski leiti kaks kohta kuskil kupees. Me ei suuda ennast ära tänada, et sinna pikemalt vahtima jäime. Magamiskoht maksab 33 USD ja teekonna pikkust on 16 tundi. Enne piletite vormistamist küsitakse meilt ka passe. Meie aga pidime oma passid hotelli jätma, et nemad saaksid seal meid ära registreerida. Ametnikud aga ei ole nõus ilma passideta pileteid vormistama. Kell on hiline ja nende tööpäev on kohe läbi, kuid saame ametnikega kokkuleppele, et nad siiski ootavad meid ära, kuni me passe toome. Teiseks probleemiks oli ka raha. Maksta tuleb dollarites, kuid nendel tagasi anda ei ole. Meil ainult 20 dollarilised kupüürid. Seega peame kuskil ka dollareid väiksemaks vahetama. Meie õnneks saab selles küsimuses meid hotell aidata. Siin riigis on alati kasulik, kui Sul on dollareid ja pigem väiksemaid. Samas rahavahetamisel on kursid väga erinevad erinevatel kupüüridel (1 USD rahatähe eest saab kohati ainult 1000 kyati, 20 USD rahatähe eest ollakse valmis 1250 kyati kursiks pakkuma). Saame õnnelikult oma piletid kätte ja võime rahulikult esimest korda söömisele mõtlema hakata. Valime hotelli kõrvalt tuttava Moon Bakery, kust laseme endale ka homseks rongisõiduks karbi saiakestega kokku panna, sest oleme endale andnud lubaduse, et igale pikemale sõidule võtame kasvõi paki küpsiseid kaasa. Nälg on kole tüütu faktor, sellistel sõitudel.
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
No comments:
Post a Comment