Bussijaamas saame piletid Luang Prabangi bussis kohtadele 7 ja 8. Hind a' 70 000 kipi. Pole paha. Ostame teepeale turult saiakesi, mandariine ja joodavat. Turg näeb välja nagu meie kunagine keskturg. Varikatused ja lauakesed risti-rästi. Vahekäikude kohale on tõmmatud mingid võrgud või kiled. Võibolla on need päikese-, vihma- või putukavarjud, kuid nende kõrgus on arvesatud kohalike järgi. Hea, et lausa roomama ei pea. Marko proovib ka mingeid rupskeid, millest pool lendab prügi sekka. Mis need täpselt olid ei tea. Ühed olid saia ja vetikate segu ning teine miski lihalaadne vorstike, mis kippus rohkem alluma tohutule gravitatsioonile ning maa poole kiskuma, kui suhu jõudma.
Turul näeme ka natuke üllatavat vaatepilti. Ühe turuleti taga on kohalikul naisel süles valge blondide juustega laps. Euroopas valgel naisel musta last või mustal naisel valget last ei peaks keegi imelikuks, kuid siin tundub see natuke kahtlane. Laps nutab ja on närviline. Vaevalt, et mõni turist jättis ta kohaliku hoolde. Valge lapse lapsendamine turunaise poolt ei tundu ka väga usutav. Seega otsustame kuskil interneti juures kadunud laste kuulutusi vaadata.
Buss on üsna korralik. Kohalikke olusid arvestades. Istmed isegi on liigutatavad ja vahekäiku ei panda kedagi istuma. Ikkagi inimesed.
Selle eest on teekond jälle karm. Pidev kurv ja põlenud mäenõlvad. Tee-ehitajate jõu ja ilunumbrite ees võtaks mütsi maha. Vennikesed närivad sisuliselt käsitsi end läbi mägede. Tee kõrvalt on mäge terrassiliselt näksitud kohati suisa 10 astmeliselt üles poole. Iga aste on oma kolm meetrit kõrge. Talupoja mõistus eeldab, et ilmselt takistab selline tegevus mäenõlva varinguid. Mehed piikidega muudkui aga murravad uusi kilde mäe küljest, mis veeravad üsna bussi kõrvale. Ei ole meeldiv tunne.
Lõunasöögiks peatutakse Udomxai linnas. Linnas on palju hiinlastest töölisi ning ka söögikohas pakutavad kaubad on kõik Hiinast. Isegi menüü on hiina keeles, mida kahjuks ka teenindaja ei mõista. Mitme peale mõistatades saame siiski riisid köögiviljade ning kanaga kätte ning võime teekonda jätkata. Söögid-joogid 23 000 kipi.
Kaheksa tundi selja taga nagu naksti. Või oli see tagumik, mis naksuga nahkistmelt lahti tuli. Luang Prabangi bussijaam on kesklinnast umbes 4 km kaugusel. Lahked tukkerid on rivis ootamas. Esimesed shaakalid saadame kiirelt teisi lolle otsima. Pakutakse kohta ühes suuremas autokastis, mille hind oleks 10 000 nägu. Meie poolset 15 000 kahe eest peetakse naeruväärselt väheseks. Teeme vana hea seljakotid selga triki, mis reeglina aitab. Ka seekord. Ollakse kohe nõus, kuid raha palutakse maksta sõiduki nurga taga, et mitte kaasreisijaid traumeerida. Aga võibolla meid. Keegi võis ju veel soodsama diili saada. Siin ei tea seda kunagi, kuid meile see tehing sobis.
Tukker poetab meid maha linna peamisel (turistide seisukohast) tuiksoonel Sisavangvong tänaval. Siit äärest leiab ohtralt majutusasutusi, restorane ning ka templeid.
Esimestes, kuhu astume, tahab südamerabandus kergelt tulla, sest tubade eest küsitakse ka 35 dollarit. Oleme lausa natuke iroonilised nende pooltühjalt seisvate hotellide suhtes. Oodake edasi.
Meie satume aga ühte sisehoovi, kus äärmiselt soliidses Xang Keo külalistemajas on kenad ja puhtad toad 10 USD eest. Siia jääme. Toas on gekod, kuid need tõmbavad koomale.
Kui oleme end bussisõidust ja hotelliotsinguist värskendanud ning tänavatele jõuame, on seal
juba pime. Niipaju siis selle linna nägemisest. Esimese asjana täheldame kõrget turistide kontsentratsiooni. Ilmselt seepärast, et kõik on õhtuks end peatänavale sättinud. Tänava ühes otsas on punaste varikatustega ööturg. Erinevalt seninähtuist on siin kuidagi vaikne. Müüjad istuvad kõik maas oma vaipade ees, kus pakutav kraam laiali on laotatud ning keegi neist ei ole pealetükkiv. Lausuvad vaid vaiksel häälel tervituseks "sabadii" ja naeratavad malbelt. Lausa meeldiv. Sellises õhkkonnas saab isegi rahulikult pakutava kraamiga tutvuda.Otsime hubase küünaldega restorani ning õhtusöök 95 000 kipi eest haihtub kiirelt kõhtu. Küünlad õhtusel ajal on turistidele ikka nagu kärbsepaber tiivulistele. Huvitav, et ainult mõned restoranid on selle kavaluse läbi näinud.
Internetitoad pakuvad teenust 100 kipi/minut. Lõbustame end õhtu lõpetuseks seal.
No comments:
Post a Comment