Neljapäev 29.03.2007 (Vientiane, Laos)

Peale hommikusööki saame personalilt teada, et hommikusöök tõesti meie toa hinnas ei ole, kuigi tuba võttes, meile seda lubati. Vaidleme ja meenutame neile paari päeva taguseid lubadusi, kuid erilist kompromissi me ei saavuta. Lõpuks nõustume maksma 15 dollarit toa ja hommikusöögi eest kokku. Kogu selle jama peale ning arvestades hotellipersonali ebasõbralikku suhtlemist otsustame hotelli vahetada. Suundume eelmisel päeal silma jäänud Riverside hotelli. Tuba küll 16 dollarit ja ilma hommikusöögita, kuid selle eest kena ja puhas ning ka telekast tuleb korralik pilt, mitte sahinad nagu eelmises. Hotellis on isegi kena kaasaegne hõbedabe lift.
Peale hotellivahetust võtame suuna Southern bussijaama, et uurida Savannakheti sõitmise võimalusi. Hotelli ees küsivad tukkerid selle otsa eest 50 000 kipi. Meie pakutud 20 000 põlatakse ära. Ümber nurga leidub viimaks ka juht, kes selle summaga koheselt ka lepib. Keelt ta väga ei mõista ning Alice kahtlustab, et juht ei saanud sihtpunktist õigesti aru, et nii kiirelt nõusse jäi. Kaardi järgi vaadates eeldame 10-15 minutilist sõitu, kuid peale paari ristmikku peatab juht sõiduki mingite vanaraua kandidaatideks sobivate busside juures. Meie teada peaksid riigi lõuna ossa sõitma uhked turismibussid mitte vanad loksud. Seega üritame talle selgeks teha, et me ei saa õiges kohas olla. Kaardi näitamisest pole kasu, sest sellist joonitud pildiga paberit pole tema silmad ilmselt enne näinud. Appi tulevad tänava ääres seisvad teised tukkeri juhid. Selgub, et selle nn. bussijaama nimi on oma häälduselt sarnane "Southern busstation"ile. Juht mõistab oma viga, kuid edasisõiduks nuiab raha juurde. Keeldume, sest kokkulepe on kokkulepe. Peale mõningast juhipoolset jonnimist astume sõidukist lihtsalt välja ning keeldume ka selle lühikese otsa eest midagi maksmast. Juht lepib sellega. Üks abivalmitest tõlk-tuk-tuk juhtidest pakub meile oma teenuseid ning on 20 000 nõus. Sobib ka meile.
Bussijaama infoletist saame kiirelt ka hinna ja sõidugraafiku meid huvitava sihtpunti osas. Leidub nii hommikusi kui ka õhtuseid busse. Piletit ette osta ei soovitata, sest neid on kindlasti saada ka vahetult enne sõitu. Selle peale lunime ühelt noormehelt lausa ausõna välja.
Bussijaama platsi ühes servas on üles rivistunud terve rida kõikvõimalikes suurustes tuk-tuk'e. Oleme plaaninud tänase pärastlõunaga külastada mitmeid vaatamisväärsusi, mis vajaksid kiireid rattaid. Eelistaksime lausa kastiga autot kastiga mootorrattale. Üks selline ka platsilt leidub. Meie ümber koguneb kohe terve kari juhte, kes kõik tahavad vestluses kaasa lüüa. Kirjeldame soovitud teekonda - Pha That Luang, Buda park ja Wat Sok Pa Luang. Keskmine neist peaks asume oma paarkümmend kilomeetrit linnast väljas, teised aga linna piires. Meile tuuakse esmalt trükitud hinnakiri, mida me olema ka eelnevalt juba näinud, kus hinnad on kolossaalsed. Marko nimetad selle hinnakirja "lollide turistide hinnakirjaks" ja palub selle kiirelt ära peita. Juhtidel nalja kui palju. Ilmselt pole keegi nende hoolega meisterdatud hinnakirja selliselt nimetanud. Edasi jätkame kauplemist suuliselt. Esimese hinna 35 dollarit lükkame naeratades tagasi. Meie 10 dollarit toob endaga kaasa juhtide demonstratiivse lahkumise vestlusringist. Lahkume ka meie, tänava poole, et sealt sõiduvahendit edasi otsida. Vaevalt saame bussijaamast väljuda, kui auto meile siiski järgi sõidab ning peale taaskordset mõningast kauplemist lepime kokku hinnas 13 dollarit.
Esimene peatus Pha That Luang templi juures. Tegemist on Laose tähtsaima budistliku templiga. Trotsime kuumust ning teeme kompleksis ringi peale. Ronime ka kompleksi keskmes asuva stuupa ülemisele terrassile, et piiluda sealt avanevat vaadet ümbruskonnale. Stuupat ümbritseval müüril on mingi kunstniku maalinäitus. Tegemist on kas väga mitmekülgse ja andeka kunstnikuga või totaalse harrastajaga, sest iga maal on ise stiilis ja erineva käekirjaga. Suur osa piltidest keskendub imetavatele naistele. Templis. Hmm.
Maalide nautimisel astub meie juurde ka üks munk, kes palub luba natuke oma inglise keelt harjutada. Vestleme meeleldi. Tegemist on Myanmarist pärit kuid Tais pesitseva ringreisile saabunud mungaga. Peale põgusat vestlust lähevad meie teed lahku.
Vaevu veame end kompleksi väravateni, et sealt ühele putkale ilmselt päeva suurim käive teha vee ostu näol. Seame end mugavalt autokastis sisse, et ette võtta teekond Buda parki. Sarnaselt Yangoni tänavatele õhkub ka Vientiane tänavatelt isegi autokastis sõites kuuma õhku vastu vahtimist. Naljaks. Tegelikult valus ja kurb.
Teekond osutub oodatust pikemaks ning vaevalisemaks, sest mingi hetk lõppesid otsa normaalsed teeolud. Augud on kohati ikka nii sügavad, et auto esimene ots pole august väljagi jõudnud, kui tagumine juba tervenisti augus on. Kahtlustame autojuhi kavalust, et valis teine äkki lühema tee, kuid hiljem selgub, et see on ikka ainus võimalik teekond siia. Seega saame seda mõnu nautida topelt.
Buda park on seda vaeva aga väärt. Pilet 5000 kipi. Templitele vahelduseks on päris ergastav külastada sellist kohta. Plats ei ole suur, kuid selle eest tihedalt erinevaid kujusid täis. Kõik kujud on hallikast betoonist ega ole kaetud kuldse kihiga. Sellised ehedad ja naturaalsed skultpuurid on kohe balsam silmadele. Kuna osadesse ehitistesse saab ka sisse ja peale ronida, ei lase poisikese hingega Marko seda endale kaks korda pakkuda ning turnib igale poole, kuhu vähegi kannatab ronida. Lusti kui palju. Lisaks silmailule saime siit ka pisiteenuse. Nimelt oli meie kaasa ostetud vesi autosõiduga sisuliselt keema läinud ning seega üpris joogikõlbamatuks muutunud. Palusime luba kasutada kassade juures olevat külmkappi, kust nüüd enne lahkumist ka oma jahedad veed kaasa haarame.
Tagasiteel otsustame teha peatuse Wat Sok Pa Luang templi juures. Tempel asub küll linna piires, kuid siiski metsiku looduse keskel. Suure tee pealt viib templini kõrgete puudega palistatud liivane teerada. Puude vahelt vilksatavad üksikud oraanzide hõlstidega mungad ning valgete hõlstidega nunnad. Ühtegi meiesugust turisti näha pole. Ühtäkki tõmbab taevas pilviseks, vist on vihma oodata. Päris niisama me siia luusima ka ei tulnud. Olime lugenud, et selle templi territooriumil peaksid elama ka mingid lihtinimesed, kes pakuvad herbal-sauna ning massaazi teenust. Peale mõningast kõndimist templi territooriumil ei suuda me leida kohta, mis võiks sobida sellise teenuse pakkumiseks. Mõnes hoones loevad mungad palveid, teistes tegelevad mediteerimisega. Kahtlustame juba, et oleme ilmselt millestki valesti aru saanud, sest vaevalt meid munkade keskel mudima hakatakse. Mingil imelikul põhjusel veavad aga jalad meid nn. peateelt metsa vahele, kust paistavad ka mingid puidust osmikud. Ühest sellisest vaiadel katusega, kuid külgedelt lahtiste seintega "majast" hõikab meile keegi vaiksel ja mahedal häälel, et tulgu me sinna. Väga kahtlane. Lähemale jõudes saame aru, et koht on õige. Vaiade vahel alumisel korrusel keeb suur katel, millest läheb toru teisel korrusel asuvasse puidust seintega ruumi - sauna. Igast august on tunda intensiivselt lõhnavaid herbe. Kuna ümbrus on enam, kui kõhedust tekitav, lepime kokku, et viskame pilgu teisele korrusele, kuid selgitame, et me tulime ainult maad kuulama, mitte kohe teenust tarbima. Ülesse jõudes võetakse meid lahkelt vastu ning meelitatakse kohe ikka ka sauna- ja massaazimõnusid nautima. Vaatame üksteisele otsa ning kuna see kõik tundub nii sürreaalne, siis tekib ka väike uudishimu ja jääme nõusse. Meile antakse pikad kirjud linad ning suunatakse riietuma sirmi taha. Kas peaks täiesti alasti võtma ja ainult selle linaga olema või peaks siiski aluspesu alla jätma. Otsustame seekord alastuse kasuks koos linadega. Edasi suunatakse meid pimedasse ja aurust pungil pisikesse ruumi. Põrandal on kaks tagurpidi punutud korvi taolist asja, mille alt tulist lõhnavat auru immitseb. Võtame puidust pinkidel istet ning leiame auru sest ka kaks kohalikku noormeest. Üks neist teeb meiega juttu. Nimeks tal Sai ning leiba teenib graafilise disainerina reklaami alal. Meilegi tuttava valdkonna tõttu arutame erinevate riikide hetkeolukorda ning suundasid. Vestluspartner siunab Vietnami ärimehi, kes tahavad häid reklaame, aga maksta ei raatsi. Lohutame, et ka meil on sarnaseid olukordi kuhjaga. Selgub, et tema käib siin saunamõnusid nautimas üsna tihti ja on väga rahul. Auru seest välja jahtuma minnes pakutakse meile kuuma teed. Vahepeal on natuke rahvast juurde tulnud. Seekord liituvad meiega auru nautima esmapilgul välimuse järgi hinnates siis kolm neiut. Sauna sisenevad nad aga ilma ülakeha katva linata, seega paljastub nende lame rind. Tegemist on siiski peenikest häält tegevate ning värvitud küüntega kolme noormehega. On nad siis transvestiidid või transseksuaalid. Võta sa kinni. Igaks juhuks kuskilt kontrolli mõttes kinni ei haara.
Peale mõningast aurutamist palutakse meil kohad sisse võtta lamamislaudadel ning meile ronivad massöörid nelja jalaga selga. Markole noorem meesterahvas ning Alicele vanem naisterahvas. Kokku on siin lamamiskohti ainult kuus. Selline väike ja privaatne. Meie saame äärmised kohad, mis asuvad selle platvormi piirete kõrval. Katuse servast ripuvad alla poolikud kookosekoored, millest kasvavad välja rohelised ronitaimed. Piirete vahelt avaneb vaade ümbruses olevale troopilisele loodusele. Tihedalt kasvavad palmid ja muud meile tundmatud ilusad taimed. Mingi hetk hakkab välku lööma ning ka vihma sadama. Väljas on pime, kuid meie katuse all põleb hämar valgus. NIIII sürr ja kaif ja mõnu kogu raha eest. Ah jaa, kogu see lõbu maksab ühele 40 000 kipi (ehk ca 50 eeku).
Meie suureks rõõmuks leiame selle justkui tsivilisatsiooni selja taga oleva templi väravate juurest ka ühe tingitava tuk-tuki, kes meid hotellini viib. Tänaseks õhtuse programmina oleme otsustanud jätkata oma erinevate meelte meelitamist. Keha ja vaim said ju turgutust, kuid maitsemeeled vajavad ka hellitamist. Seega suundume juba eelnevalt leitud poodi, kust hangime veini ning mitut sorti juustusid, mida siinkandis näeb ikka väga harva. Veini ning juustud loputame alla vaadates hotellitoas telekast dinosauruste seikluseid Jurassic pargis.