Kuna lennujaamas peame olema alles kell 11:30, siis saame hommikut rahulikus tempos alustada. Kui hommikukohvi ja praemuna kõhus, asume hotelli eest maksma. Kuna eile sai igaks-juhuks kyat'e vahetatud, mida meil tegelikult nii palju vaja ei läinud, siis tahame need nüüd hotellile tagasi anda. Admin on muidugi shaakal ja tahab kursiga meid tõmmata. Teeme kõva kisa ning saame veidike parema kursi. Kyatidest saame lahti, aga takso jaoks ei jää suurt midagi, veidi alla 3 000 kyati. Hotelli ees laome taksistidele oma viimase raha letti ja esitame väljakutse. Kes meid lennujaama viia tahaks!? Kui 1 dollari veel paneme, siis on üks neist nõus selle otsa ära tegema. Kuna diil pole paha, siis jääme nõusse. Teel lennujaama saame kuulda nii Myanmari popimaid artiste kui ka lääne imalahäälseid poistebände. Kuna taksist on üsna nooruke, siis teeme temaga juttu kohaliku popmuusika vallas. Kahetseme, et ühtegi plaati ei ostnud.
Lennujaama jõudes kahtlustame esialgu, et see ei saa õige koht olla. Saabudes oli pilt nagu kaasaegsem. Uksepeal juba ootavad meid abivalmid lennujaama töötajad, et meid õigesse kohta edasi suunata. Satume muidugi kahe targa vahele, kus üks käsib meil eemal Chiang Mai lennu check-ini oodata ning teine saadab Taipei lennu check-ini järjekorda maalt lahkumise maksu tasuma. Usume esimest ja palume neil omavahel ise asjad selgeks klaarida. Võtame saalis plastiktoolidel istet. Kuna infot lendude osas kusagil väljas ei ole ning kell ka juba 12, muutume kergelt närviliseks. Läbi klaasseina näeme teises saalis Air Mandalay silti ja meie lennu sarnast viitenumbrit. Arutleme, et peaks vist sealt üle küsima. Kohalikud tunkedes lennujaamapoisid aduvad meie plaani sisu ning mainivad, et see on siselend. Ja, et meie Chiang Mai lend hilineb. Ah soo. Kuna raamat kirjeldab Myanmari lennuliiklust, kui pidevat muutmismängu (lisaks lennuaegade pidevale muutmisele võib juhtuda, et ka marsruut muutub õhus olles), siis üritame mitte väga üllatunud olla. Peaasi, et Chiang Maisse lendab.
Mingi hetk märkab Marko, et meie lennule registreerimine on alanud. Sellest annab mõista Air Mandalay plangule ilmunud imepisike lennunumber. Asume ka sappa. Saame rinda lennufirma kleepsud!? Tasume maalt lahkumise maksu kahepeale kokku 20 USD. Kotte keegi ei kaalu ja mingit lindisüsteemi ka ei ole. Kotid kuhjatakse leti kõrvale hunnikusse, laetakse kärusse ning toimetatakse meie silma alt minema. Loodame, et see ei olnud meil viimane kord neid näha.
Lennu ootesaalis saame veel tunni oodata. Seniks jälgime televiisorist Aasia uudiseid. Chiang Mais läbi aegade kõrgeim õhusaastatus, 2 korda üle lubatud normi. Agar metsa- ja kulupõletamine on linna matnud vingupilve alla, inimestel silmad kipitavad ja hingamisraskused. Toho tonti! Oli seda veel nüüd vaja.
Kell 13:30 on lennuk väljumiseks valmis. Kuigi lennukini on ca 100m, on sinna transpordiks isegi buss. Lennukisse astudes on tunne, et sattusime sauna. Ja see tunne kestab reisi lõpuni. Kui nüüd viha ka saaks ..... Vaatamata konditsioneeri puudumisele on teenindus meeldiv ja toitev. Saame topsitäie karastusjooki, lõuna ja kohvi. See ja pardaajakiri aitavad ka mõtted mujale viia. Alice hoiab kramplikult käetugedest, sest lennuki rappumine ja tiivikumüra ei tõota head.
Lennuk maandub justnagu helikopter. Müraki ja otse vastu maad. Siiski õnnelikult. Teeme siit kiirelt minekut. Väljas on ka jahedam, kui lennukis. Tere Chiang Mai!
Esimese asjana vaatame taevast ning tõmbame ninaga tuule suunas. Mida pole, see on suits. Tundub värske õhk olevat.
Lennujaama ees on taksod, mis küsivad linna sõidu eest 120 bahti. Pakume 70. Meile selgitatakse, et lennujaam tahab saada 50 bahti endale, muidu oleks mõeldav. Teeme ettepaneku kohtuda siis lennujaama territooriumist väljaspool. Kogu summat ihalevad taksojuhid ei taha sellega siiski leppida ning taaskord kuuleme repliiki, et meie jaoks on see summa odav. Vale vastus, härra. Sellise suhtumisega ajad meil ainult harja punaseks. Seega jalutame minema. Nagu plaanitud, siis tänava äärest saamegi takso natukese kauplemise peale 70 bahti eest.
Laseme ennast viia linna südames olevale kunagiste kaitsekraavidega ümbritsetud territooriumile, kus kaardi järgi peaks ohtralt hotelle leiduma. Kaarti vaadates meenub kohe ka Mandalay, kus kaardilt samasugune nelinurkne "saareke" vastu vaatas.
Esimeses hotellis Bow Chiang Mai House on pakkuda tuba ainult ühes ööks. Vaatame toa siiski üle. Hind 400 bahti ning tuba on üks kenamaid, mida meie silmad seni reisil näinud on. Kuna soov oleks leida koht siiski mitmeks ööks vaatame sisse ka teistesse sel tänaval asuvatesse hotellidesse. Toad tunduvalt kehvemas seisukorras ning hinnad tunduvalt kallimad. Kahene tuba 700 bahti. Kauem enam ei mõtle ning võtame esimesena nähtud toa ära. Vastuvõtus antakse lootust, et ehk kolib keegi hommikul välja ja meile tekib vaba tuba.
Tutvume linnaga. Chiang Mai hakkab meile esimestest hetkedest meeldima. Julgeks seda võrrelda suvise Pärnuga. Selline rahulik, kuid samas aktiivne keskkond. Söögi-joogi kohti on ohtralt ning tunneme, et vahelduseks on ikka tore olla tagasi tsivilisatsioonis. Tänavatel seisavad ju suisa ATM'd ning internetikohvikuid on mitme nurga peal. Kuna teepeale jäävad mitmed raamatupoed siis külastame ka neid. Selleks, et Budismist rohkem aru saada, soetame endale raamatu, mis lubab meile teemasse valgust tuua.
Peamiseks sihtpunktiks oleme valinud Chiang Mai ööturu. Nagu paljudes teisteski linnades, siis ööturuks maskeeruvad ka siin üsna mitmed tänavad. Kuna eesmärk ei ole shopata, siis vaatame niisama ringi. Kaupa on palju - käsitööst kuni koopia Rolexiteni, nagu alati. Meile jääb silma bambuspaberist album, kuhu oleks hiljem hea oma blogi tekstid kokku köita. Kuna kiri Thailand ei avalda meile muljet, sest meie reis möödub ju valdavalt mujal, siis pakume ühele müüjatest võimalust teha homseks meile eritööna meelepärane album. Kuna noormes on nõus, siis esitame omad nõudmised ning lepime homseks õhtuks uue kohtumise.
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
No comments:
Post a Comment