Saturday, March 10, 2007

Laupäev 10.03.2007 (Bagan, Myanmar)

PALJU õnne meile 7 aastapäeval!

Üle pika aja saame nautida taaskord valikurohket hommikusööki. Restoran on lageda taeva all vaatega hetkel väga kuivanud jõele. Peade kohal on hiigel suurte puude oksad, millel oravad ja mingid linnud ringi sibavad. Peale meie on hommikueinet võtmas veel ainult üks laudkond, seega saame süüa rahus ja vaikuses.
Kuna meil täna kuhugi kiirustada pole vaja, siis naudime hommikusööki pikalt. Enne basseini juurde suundumist põikame korraks sisse ka oma majakesse. Vaevalt saame siseneda, kui uksel on koputus ning meile antakse üle hotelli saabunud saadetis. See on siis nüüd Alice salajane sepitsus. Karbist ilmub nähtavale punaste südametega kaunistatud tort, millel suisa eesti keeles kiri Marko & Alice 7. Nii armas ja ilus tort. Maitsev ka. Kuna hotellitoas on meil ka kohvi tegemise võimalused siis jätkame hommiku nautimist magusas võtmes.
Kõht head-paremat täis võtame toast rätikud ning suundume hotelli territooriumil oleva basseini juurde. Siin pole õnneks hetkel kedagi teist peale meie. Saame seega rahulikult ujuda, pikutada, lugeda, juttu puhuda ning karastavaid jooke nautida. Basseinist ja selle servalt avaneb imeline vaade kohe seal kõrval olevale templile. Nagu tõeline paradiis. Naudime ümbrust ja teineteise seltskonda.
Tänaseks õhtuks oli Markol plaanis korraldada üllatusõhtusöök mõnes templis, kuid selleks vajamineva valitsuse loa hankimine oleks võtnud üle nädala ja ükski restoran ei olnud nõus ilma selleta abiks tulema. Seega tuli plaan avalikuks teha ja üheskoos mõlgutada mõtteid, kuidas ja kus pidusööki nautida. Kuna plaan meeldis ka Alicele, otsustame selle kõik ise ilma mingite lubadeta korralda. Mõeldud-tehtud.
Võtame hotelli juurest hobukaariku ning palume ennast eelnevalt valitud restorani viia, kus laseme söögid-joogid endale karpidesse pakkida ning suundume templi otsinguile. Hobukaarikut valides esitasime kõigile juhtidele küsimuse, kas nad teavad mõnda reeglina inimtühja templit, kus saaks mõnel kõrgemal terrassil päikeseloojangut nautida. Valitud juht oli härra enesekindlus ise, seega olime ootusärevuses, millise templi juurde meid viiakse. Teekond on parajalt pikk ning me muutume murelikuks, sest loojangud on siin ju teatavasti kiired ja lühikesed. Viimaks saabume kuskile jõekalda äärde, kus juhi arvates on meile sobiv tempel. Selle juures on aga mitmed turismibussid, hobukaarikud ning isegi terve rida kaupmehi pakkumas asju suveniiridest karastusjookideni. Meie imestusel ja pahameelel pole piire. Kas see on Sinu arust inimtühi tempel? Kõikidest nendest tuhandetest templitest tõid Sa tolvan meid kõige rahvastatuma templi juurde! Süüdimatu kaariku juht julgeb veel arvamust avaldada, et see peaks meile sobima küll, sest rahvast täna ju väga palju ei ole. #$%^&*(, ma ütlen! Oma arvamuse karjatame juhile ka ebaviisakalt näkku, mis peale saab hobune kõvasti piitsa ning me tuiskame uue templi poole. Paraku ka see on rahvastatud, mispeale võtame orienteerumise enda peale ning leiamegi suure, uhke ning inimtühja templi. Sellel templil on terrasse lausa mitu. Ronime loomulikult kõige kõrgemale ning naudime viimaks on tähtpäeva einet. Kahjuks on kuldne kera juba mägede taha vajunud, kuid me saame nautida kollakas-punakat taevast oma eine kõrval. Austades kohalikke reegleid siis alkoholi me siin ei tarbi vaid tõstame klaase karastusjookidega. See õhtusöök jääb alatiseks meelde.
Tagasi hotellis loome endale hubase olemise oma maja esisel terrassil, kus naudime taaskord oma torti ja nüüd lubame endale ka mõned joogid kerge volüümiga.
Kahjuks ei saa me ka oma tähtsat päeva liiga pikalt nautida, sest meid ootab ees öine ärkamine. Kell 4.30 saabub meile järgi buss, mis viib meid Inle järve äärde.

No comments: