Kolmapäev 28.03.2007 (Vientiane, Laos)

Hommikusöök hotellis. Hakkame kahtlustama, et meie toa hind siiski hommikusööki ei sisalda, sest restoranipersonal jääb meid väga nõutud nägudega saatma, kui me maksmata püsti tõuseme ning lahkume. Eks saame hiljem toa eest makstes selguse.
Asume otsima tukkerit, kes meid tänase iseseisva Vientiane linnaekskursiooni alguspuntki toimetaks. See on juba nagu traditsioon - esimesed juhid küsivad uskumatuid summasid. Naerame kõva häälega ning suundume järgmiste otsinguile. Tundub, et raha on tuk'i juhtidel piisavalt, et pakutavast nii lihtsalt ära ütlevad, kuigi ise väidavad nad, et meie pakutud hinnaga ei ole keegi nõus sõitma. Kuid juba järgmiselt tänavanurgalt saame sõiduvahendi loodetud hinnaga. Möödudes eelnevatest üleolevatest juhtidest lehvitame neile rahatähed sõrmede vahel. Loodetavasti on nad siis järgmiste turistide suhtes ausamad.
Linnaekskursiooni alustame suure monumendi Patuxai juurest, milleks on neljas küljes avanevad trjumfikaared, mille tipus on vaateplatvorme mitmel tasandil. Tipust avanevad kaunid vaated kogu linnale. Pilet tippu maksab 3000 kipi. Natuke kummaline on lugeda monumendi küljes olevat silti, kus on kirjas, et lähedalt vaadetes on antud monument veelgi inetum justkui betoon monstrum. Hmm....huvitav lähenemine vaatamisväärsuste tutvustamisel.
Võtame suuna tagasi kesklinna poole. Teepeal põikame sisse kohalikule turule, kus müüakse kõikvõimalikke vidinaid ja riideid nagu me juba ka mujal turgule näinud oleme. Seega nendesse palavatesse ja õhutamata ruumidesse kauaks peatuma ei jää.
Põikame sisse postkontorisse, et Marko isale sünnipäevaks õnnitluskaart teele panna. Eestisse kaardi saatmine 7000 kipi. Loodame, et jõuab ikka ka kohale, sest emale saadetud kaart pole ikka veel kohale jõudnud, kuigi lubati 7 päeva.
Kaardi järgi peaks meie läheduses oleme must stuupa That Dam. Must seepärast, et kunagised siiami rüüstajad olla sealt kulla kihi maha kraapinud. Nii jäetigi stuupa ilma kuldse kihita meenutamaks seda alatut tegu. Leiame enda arust üles õige tänavaotsa, mis peaks stuupani viima, sest stuupa ka paistab teisel pool tänava otsa. Esmalt tundub, et siit saab ka hea pildi. Marko seab fotoga palgesse ning jõuab ka ühe klõpsu teha, kui stuupa poolses tänavaotsas olevate betoonaedade vahel kargavad välja mundris mehed ning karjuvad meile midagi. Kuna meie poole sõidab ka üks auto, siis esmalt kahtlustame, et nad paluvad meil tee pealt eest ära tulla. Siis aga peatub auto meie juures, mille juht teatab meile, et tegemist on USA saatkonna hoonega, mis asub sellel tänaval ja igasugune pildistamine on keelatud. Vot nii!
Lähme siis ringiga (aga tehtud pilti fotokast ära ei kustuta :)) Stuupa ongi üsna must ja vana ilmega. Nii ongi ilusam. Need kuldsed stuupad ei olegi nii ilusad ja isikupärased.
Teeme siin stuupa kõrval ühes kohalikus puhvetis ka lõuna ning suundume edasi Wat Si Saket'i poole. Tegemist on Vientiane vanima templiga, kus on ka kõrge Buda kujude kontsentratsioon. Pilet 5 000 kipi. Templi ümber olevas müüris on tohutu kogus nishe pisikeste Buda kujudega. Väidetavalt on neid kokku 2 000. Müüri ees on omakorda istuvate ja seisvate Buda kujude rivi. Neid peaks olema oma 300. Ka templi seest avastame nishide ja Buda kujudega seinad. Kokku peaks siin kompleksis olema umbes 6 840 Buda kuju. Me ei hakka neid ise üle lugema ja usaldame fakte. Igaljuhul on neid siin palju ja see avaldab muljet.
Üle tee asub nii presidendi palee, kui ka Haw Pha Kaew tempel. Esimest saame kahjuks ainult aia tagant imetleda. Teise saame traditsioonilise 5 000 kipi suuruse annetuse peale ka sisse. Väliselt on hoone uhke, kuid sees olev muuseum meile liigset muljet ei avalda. Meeldivaks teeb selle külastuse ka hoolitsetud templi territoorium.
Edasi suundume mööda Mekongi jõe kalda pealset väidetavat promenaadi. Tegemist on kahjuks siiski vaid pisikese sissekäidud muruteega, mille ääres on ohtralt prügi. Jõe kaldale on püstitatud ka mõned söögi-joogi kohad. Osaliselt ajutised, osaliselt kapitaalehitised. Võtame ühes ajutises kaldapealses kohas istet ning palume endale värsked mahlad tuua. Puhkame ja jahtume, sest kuuma on siin täna vist oma 39 kraadi.
Linnaekskursiooni lõpetavad neli lähestikku asuvat templitekompleksi - Wat Mixay, Wat Ong Teu Mahawihan, Wat Hai Sok ja Wat In Paeng. Igaüks neist omamoodi eriline ja huvitav. Viimases neist saab Marko jutule kohaliku mungaga. Üle poole tunni kestva jutuajamise teemaks võib tinglikult nimetada "õiged valikud elus ning südame hääl". Seekord on kuulavaks pooleks üllatuslikult munk, kes on varsti, peale 15 aastast mungaelu, suundumas tsiviilellu ning tahtis nõu, kuidas seal väljas toime tulla. Vestlus on elufilosoofiline ja huvitav kõikidele osapooltele.
Siinsete templite külastuse teeb meeldivaks asjaolu, et puuduvad kerjavad või suveniire müüvad tänavalapsed ning ka mungad ei himusta Sinu raha vaid tahavad oma keeleoskust praktiseerida ja lihtsalt suhelda. Selliseid emotsioone me ju tahamegi siit reisilt. Siirad ja soojad kontaktid.
Soojadest kontaktidest, kuumusest ­või lihtsalt pikast teekonnast väsinuna laseme end ühel tukkeril hotelli viia. Marko otsustab siiski minna kohe linna peale, sest meil on pisike probleem. Tegelikult on probleem ikka tõsine. Nimelt on meie fotoka mälukaardile kuskilt internetitoast mingi viirus pugenud ning enam ei suuda me oma piltidele ligi saada. Justkui neid enam poleks. Fotod aga on ju sellise reisi ühed suurimad suveniirid, seega vajab päästeoperatsioon käivitamist. Teiseks mureks on üks meie fotoka objektiividest, mis kiilub pidevalt kinni. Enne linnas sõites jäi Markole silma Canoni hoolduskeskus. Sinna ta ka suundub.
Kohapeal selgub, et digitaalsetest fotokatest ei tea nemad siin midagi. Vot printeri ja koopiamasinaga saaks nad hakkama, aga neid meil parandada pole vaja. Nende arvates pole meil abi loota ka mujalt. Nukralt sammub Marko tagasi hotelli poole. Tee peal tekib siiski trots ning Marko asub esmalt otsima arvutitega tegelevaid firmasid, et lahendada mure mälukaartidega. Ühes sellises juhatatakse ta taharuumi, kus on "patsiga poiss", kellel siin riigis patsi pole ning kes on lahkelt nõus süvenema probleemi olemusse. Natuke mässamist ning viirused on tapetud ning pildid päästetud. Igasugusest tasust noormees kategooriliselt keeldub. Marko paneb käed näo ees kokku ning kummardab. Siin kultuuris peaks selline tänamine olema väga austav.
Hea, et vähemalt üks probleem sai lahendatud. Plaan oli kohe hotelli minna, kuid silma hakkas üks fotoateljee. Sealsetelt fotograafidelt püüab Marko uurida, kust saaks abi objektiivi osas. Mehed paluvad objektiivi näidata. Jaapanlase välimusega vanem härrasmees puhub ja puhastab objektiivi, mis paneb selle ka paremini tööle. Ilmselt on siinsed tolmuteed avaldanud oma mõju objektiivile. Päris lahti probleemist ei saanud, kuid paremini hakkas tööle küll. Tasu osutatud teene eest jällegi ei võeta. Need Laose inimesed on ikka lahedad.
Programm näeb õhtuks ette lõõgastust väikese napsiga. Esmalt naudime õhtusööki prantsuse köögiga Le Cote d'Azur restoranis ning meenutame oma suvist Prantsuse reisi koos kallite sõpradega, kelle järgi me väga-väga igatseme. Nostalgia missugune. Söögid on muidugi maitsvad, kuid võrreldes meie tavapäraste einetaga kallid (arve kokku 210 000 kipi).
Napsud võtame live-muusikaga rokiklubis Music house. Piletit pole, kuid selle eest on õlu kallim, kui mujal. Purk õlut maksab 18 000 kipi. Jack Daniels koolaga on aga meeldivalt 25 000 kipi. Laval on kaks solisti, viis kitarristi, trummar ja sündimees. Mürtsu mitmeks tunniks. Kuuleme nii ingliskeelseid, kui ka kohalikke lugusid. Bänd esitab rohkem teiste loomingut, kui enda oma.
Jällegi tegeleme ka meenutamisega. Seekord tulevad meelde kodumaised rokkimised The Sun'i muusika taktis. Tahaks kohe Taneli ja co kontserdile minna, kuid peame siiski ootama kuniks kodus tagasi oleme ja suvised kontserdid lahti lähevad. Näpud püsti!