Hommikul tellime lisaks kohe hävitamisele kuuluvatele pannkookidele ka lisaportsud, mida hiljem bussis oleks hea pugida. Ega kaua uimerdada ei saa, sest bussipeatusesse minekut peame alustama varakult. Kuigi buss peaks väljuma 12:00, soovitas hotell meil liikuma hakata kell 10. Kuna raha meil eriti ei ole, siis taksot me seekord ei võta ja pick-upi teenuse kasutamisel tuleb arvestada lisa ajakuluga. Väljub see ju alles siis, kui autokast on rahvast pilgeni täis. Infoks, et takso oleks maksma läinud meile 7 000 kyati, kuid pick-upi teenuse eest maksame kahepeale kokku 1 000 kyati. Kui pick-upi väljumispunkti jõuame, avastame ennast tol hetkel ainsate reisijatena. Hmm. Pakime ennast autopeale ja jääme ootama. Inimesi hakkab vaikselt tilkuma ning kell 11 otsustab juht, et vist on ok sõidu alustamiseks. Kuna valged on taaskord hõivanud pea pool ruumist, siis kohalikke mahub sellevõrra vähem. Meile sobib.
Pick-up on muidugi vana ja väsinud ning suisa roomab teepeal. Kui mootor vahepeal ära sureb, hakkame juba muretsema. Juht on aga ilmselt ka mehhaanik-autoremondilukksepp, sest hetke pärast on masin taas sõidukorras. Sõidu ajal on kohalikel elevust kui palju. Vaatavad ja katsuvad Marko põlve ning mõõdavad seda enda omadega. No on küll natuke suurem põlv. Või siis palju suurem. Aga sellepärast ei pea siis jalga silitama.
Bussijaama, mis tegelikult on ristmikul asuv teepood, me õnneks lõpuks ka jõuame. Bussi tuleb meil siin tervelt tund oodata, sest lubatud ajal see ei saabu. Kuigi bussifirma nimi, Eastern State Express, võiks anda lootust kiirele liikumisvõimalusele, on meie buss tänasest kolmest Yangoni poole sõitvast kõige viimane. Kuigi bussi viimases reas sõit saab olema piin, tahaks siiski selle tohutu teekonnaga algust teha.
Bussi saabudes ilmneb, et meie oleme ainukesed, kes siit peatusest peale lähevad. Bussisaatja suisa jooksujalu tormab meile vastu, topib meie kotid pagasiruumi ning kiirustab meid bussipeale, viidates kohtadele 1 ja 2. Ooo. Oleme hämmingus, kuid ei vaidle vastu. See on ju bussi parim koht! Täname taaskord kõiki vägevaid ja kõrgemaid olevusi.
19 tundi kestvat bussiõitu ilmselt ei pea kirjeldama. Lõputuna tunduv piin. Isegi kellal minutite lugemine ei aita. Vahepeal oleme ka ca 45 min ootereziimil, sest teetöölised on tee sulgenud. Kuigi tahaks bussist väljuda ja jalgu sirutada, ei ole bussiümber väljaheidetega tegelevad inimesed just parim vaatepilt. Kes laseb vett, kes oksendab.
Teepeal on ohtralt aega ümbrust jälgida, seega teeme seda isuga. Täheldame, et Myanmaris on üllatavalt palju ingliskeelseid silte. Nii liiklusmärke teemal, et ees on kurv ja võta hoogu maha ning ka kaupluste / asutuste nimetused nagu näiteks - arvuti varuosade pood, hambakliinik jne. Turiste käib siin aastas umbes 200 - 400 tuhat. Kui palju meil neid Eestis käib ja kui palju meil turistidele olulisi silte inglise keeles on?
Ahjaa. Omapärane on seekord ka bussijuhti saatev meeskond. Bussi juhivad kogu teekonna vältel vaheldumisi kaks meest. Lisaks on veel kaks teejälgijat, kes terve tee nina vastu klaasi seisavad ning bussijuhile märku annavad, kui miski või keski teepeal on. Liiklus on parempoolne ja rool on ju ka paremal. Möödasõite ilma nende spioonideta oleks bussijuhil tõesti väga raske sooritada.
Nii. Ja sõidu ajal pakutakse meile veel ka meelelahutust. Kohalikke armastusfilme. Isegi kui aru saaks, ei ole need kodukootud muuvid just meie maitse. Mingi hetk saabub aga murdepunkt. Välja tuuakse Rambo filmid. First Blood. Kuigi noore Stallone nägemine toob meis esile naerupahvaku, on see siiski mingit moodi aja surnuks löömise võimalus. Jutt on ju inglisekeelne.
Vahepeal toimub mingis külakeses ka õhtusöögipaus. Tellime veisekarri. Taldrik võetakse kohe valmistootena kõrvalt letilt. Esiteks tundub see juba kahtlane toidu värskust silmaspidades. Ja teiseks, kuna vastu vaatavad meile pontsakad pekitükid, saadame selle olluse tagasi ja tellime magus-hapu kana. Palvetame, et seda nüüd ära pole mürgitatud või siis sisse süljatud. Kuigi kana on kastme sees hakklihapallidena, on roog söödav. Arve 3 000 kyati. Peale öist einet jätkame muuvi vaatamist ning natukese haaval harjutame ka magamist. Väga ei õnnestu.
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
3 comments:
Tore, et aina lisandub uusi lugusid! Kahju teist kohe, kui loed, et mingi reis kestab 19 tundi!! Õnneks on see etapp teekonnast nüüd juba möödanik ja sellest on ainult üks mälestus ajusopis. Nüüd on vist näiteks üks Pärnu ots selline vahemaa, millest ei tasu rääkidagi, et see on pikk maa, nüüd on millega võrrelda!
Mitu plaaditäit teil pilte juba tehtud on? Kas aparaadi saite korda?
Ikka jõudu/jaksu ja indu reisi jätkamiseks ning jääme järge ootama! Olge mõnusad ja terved!
jajah, just tekkis sama küsimus, kus pildid on?! no kuulge, nii elab kujutlusvõime ka pole :) tahaks ikka näha, mis toimub
Rõõm kuulda-näha, et meie tegemistel hoitakse silma peal ja meie üllitis isegi loetakse. See innustab hoogsamalt kirjutama.
Piltidega on tõeline mahtra. Vahepeal oli kartus, et oleme nad kõik kaotanud, sest fotoka mälukaardile sattus internetitoast viirus ja olukord oli kriitiline. Vist said päästetud.
Internet on siin ka kohati aeglasem, kui meil kodune postiteenus, seega katsume vahepeal kuskilt mõne parema koha leida ja pilte lisada.
Seniks kannatust ning palavat päikest Teile. Meil oli täna ~ 39 kraadi.
Post a Comment