Hotellituba on ikka sedavõrd hea, et naudime selles olemist täna hommikul kuidagi eriti kaua. Vaatame taevakanalitest uudiseid ja loeme LP raamatuid, et oma edasiseid plaane teha.
Tänavatele minnas näeme, et õhk on täna sinisem ning paksem, kui eile. Tunda on ka kerget suitsuhaisu.
Peale kosutavat hommikusööki suundume auto otsinguile, sest kavas on vaadata põhja Tai tähtsaimat pühakoda Wat Phrathat Doi Suthep ning seejärel uudistada ringi ka kuninglikus talveresidentsis. Mõlemad asuvad Doi Suthep mäel. Teekonda kesklinnast ca 15 km. Oleme lugenud, et templi juurde käivad ka regulaarsed kastiga inimveokid, kuid selleks, et ka talveresidentsi külastada otsustame endale siiski juhiga auto rentida. Kaupleme hinna 800 bahti pealt 350 bahtile.
Tee mäkke on kaetud parima asfaltiga, mida silmad on eales näinud, kuid sellest hoolimata võiks teekonda nimetada üheks raskemeni talutavaks. Sisuliselt on tegemist veidi järsema Tabasalu tõusuga ja seda 15 kilomeetrit ühte jutti, kus lisaks vasakule-paremale keeravatele kurvidele on ka tee ise erinevas suunas kaldu. Sellist sõitu ei pea kaua taluma, enne kui kops üle maksa hüppab ning hommikusöök metsapeatust paluma hakkab. Lahtises autokastis sõites annavad oma panuse heale enesetundele ka näkku paiskuvad ränka tööd tegeva mootori väljaheitegaasid ning õhus olev suitsuvine. Vägisi tahaks "hiinlast" teha.
Peale 20 minutilist piinarikast sõitu oleme kohal. Toibudes võtame ette 309 trepiastet, mis viivad mäetipus olevasse templisse. Esimeste astmete juurest algab kogu trepi pikkuses lookleva seitsmepealise draakoni värviline ning võimas kuju. Tipus maksame turistidele mõeldud maksu 60 bahti ning loobume ajutiselt jalatsitest. Loodame, et siin ahve pole.
Peame kahjuks tunnistama, et peale Myanmari templeid ja suuri ning võimsaid stuupasid, jätab see tsentraalne stuupa väga mannetu mulje. Stuupat oleks keegi justkui klohmimas käinud, sest on teine kuidagi mölkis ja igas küljest lapergune. Kompleks ise on kena, puhas ja hoolitsetud. Vaateplatvormilt peaks kirjade järgi avanema imeline vaade linnale, kuid täna tänu paksule suitsule ei ole linna mitte nähagi. Tiirutame seal natuke ringi, kuid erilisi ovatsioone me ei vallanda. Võibolla on selles oma osa ka eelneval kurviderohkel teel.
Suundume treppidest tagasi alla, et sõita edasi talveresidentsi juurde. Veel ca 4 kilomeetrit kurvide kaskaade. Oo naudingut. Kohale jõudes selgub, et tänaseks on residents juba suletud. Soh. Niipalju siis sellest. Egas midagi - tagasi linna. Ei pea vist mainimagi, kuidas me naudime seda teekonda.
Einestame Rock & Kebab nimelises kohas, kus kebabi saab, kuid peale seintel olevate AC-DC ja Alice Cooperi plakatite sel kohal rockiga pistmist pole. Söök on indiapärane ning taustaks mängib imal Tai-pop.
Suundume taaskord internetti nautima. Ükshetk hakkab Alice kurtma, et pilt tahab taskusse joosta ning enestunne on sant. Suundume hotelli.
Marko teeb juba traditsiooniks saava turu külastuse, kuid ka seekord pole album veel valmis. Vot on produktiivsus. Lausa huumor.
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
No comments:
Post a Comment