Pühapäev 11.03.2007 (Bagan - Inle järv, Myanmar)

Nagu öeldud, siis puhata ja mängida siin pikalt ei lasta, sest ega buss meid ootama jää. Hotelli juurde saabuki buss, mis näeb välja väga kohaliku ilmega. Sellisest hotellist sellisesse bussi minek toob meid kiirelt tagasi reaalsusesse. Marko ees oleva istme seljatugi, mis on lihtsalt üks metallist plaat, on ühte servapidi lahti nii, et terav serv on täpselt vastu jalga. Selliselt küll 12 tunnist bussisõitu vastu ei pea. Väike kaebus lahendab olukorra, sest kohe ilmuvad lagedale tööriistad, millega lotendav serv kinni kruvitakse.
Oleme bussis esimesed reisijad. Peale seda teeb buss veel paar peatust, et erinevatest hotellidest turistid peale võtta ning seejärel saavad bussipeatusest ka kohalikud bussi siseneda.
Tee oludest ei saa taaskord midagi rääkida, sest kohati pole ka teid. Need on meie senise elu jubedamad. Poole maa pealt kisub ka maastik mägiseks, seega sõita tolmust paksu ja päikesest kuuma õhu käes liivastel mägiteedel ei ole just mingi piknik. Bussisõidu suudavad "meeldivamaks" muuta ka hiinlaste välimusega perekond. Pereema hekseldab päevalille seemneid süüa ja kogu kõrvalprodukti loobib lihtsalt bussi vahekäiku. Lapsele surub aga pidevalt näost sisse mingeid tarretisi ja muid kahtlase välimusega asju ning ei lähe kaua, kui laps selle kõik endale ning ka emale riietele välja oksendab. Oh seda lusti. Nii nad seal nüüd pudistena nukralt istuvad peod head-paremat täis. Suuremad tükid pühitakse sülest põrandale ning näpud pühitakse eesoleva istme külge. Kuidas ja kus selliseid inimesi küll tehakse!!! Viimaks taipab bussijuht mingi külakese juures peatuse teha, et kaks ropsirulli saaksid ennast veidi kasida. Loodame vaikselt, et äkki annab bussijuht nüüd gaasi ja jätab need kaks siia rokkama, kuid nii hästi meil ikka ka ei lähe. Hea, et kogu selle show juures endal sisikond välja ei kipu tulema.
Teepeal on ka kontrollpunkt, kus peame oma passid esitama, kust vajalik info vihikusse kirjutatakse. Peale lõputuna tundunud teekonda mägede vahel lähevad teeolud siiski paremaks ning mõne aja pärast antakse meile mõista, et oleme kohal. Koht kus suured bussid peatuvad on
Shwenyaung. Siit ristmikult on Inle järve äärsesse Nyaungshwe linna veel 11 kilomeetrit, mis tuleb meil taksoga läbida. Taksojuhid nagu alati raiuvad oma hinda (milleks seekord on 6 dollarit), kuid meie nagu alati muudkui naeratame ning raiume oma (seekord 4 000 kyati). Loomulikult leidub ka takso, kes sellega lepib. Kuna ristmikult linna poole hakkavad korraga mitmed turistide seltskonnad liikuma, loodame kiirelt kaubale saades ka esimetena linna jõuda, et sobilik majutuskoht leida. Ega me päris täpselt ju ei adu, kui suur see linn on ja kui palju seal korralikke majutuskohti leidub. Kahjuks teeb meie taksojuht juba peale esimest kilomeetrit peatuse, et tankida ning kõik teised taksod turistidega vuhisevad meist mööda. Linnapiiril selgub üllatuslikult, et sisse on viidud mingi linnamaks, millest meie LP ei räägi veel midagi. Väidetavalt umbes aasta tagasi kehtima hakanud uus kord. Peame seega loovutama 3 dollarit näo pealt, sest muidu linna ei lasta.
Palume ennast viia Remember Inn nimelisse majutusasutusse. Seda soovitas meile nii nunn May, kellega Yangonis tutvusime, kui kiidab ka meie raamat. Nagu karta oli, siis avastame eest juba tuttavad taksod teiste turistidega. Kuna tegemist ei ole enam kõrghooajaga, siis kohti jagub ning isegi kaubelda annab. Saame toa 10 USD eest, kuna mainime ka May nime. Selgub, et tegemist on omaniku õega.
Hotellis tabavad meid aga kaks ebameeldivat üllatust korraga. Esiteks saame kindla vastuse, et maismaad mööda me siit riigist lahkuda ei saa, sest siia on tagasi pidanud tulema viimasel ajal nii mõnedki turistid. Selleks, et ise selles veenduda peaks esmalt siitkandist lendama piiri äärde ja eitava vastuse korral uuesti tagasi lendama, sest vahepealne ala on turistidele läbimiseks suletud. Ametlik versioon räägib seal piirkonnas tegutsevatest vaenulikest hõimudest, kuid enamus teavad tegelikku tõtt. Selles piirkonnas laiutavad uhked mooniväljad, mida ei kasvatata siin riigis just ilu pärast.
Teise ebameeldiva üllatusena avastame, et meil on sularaha otsa korral. Siin riigis ei ole ju aga ühtegi sularaha automaati, rääkimata mõnest pangast, millel oleks rahvusvaheline rahatee olemas. Kuna olime algselt turvalisuse kaalutlustel raha ära jaganud kahe vahel, siis ei taibanud me vahepeal kontrollida, mis seis kummalgi parajasti on, eeldades, et ju teisel on veel raha vöö peal piisavalt. Laotame oma veeringud voodile ning kokku saame täpselt niipalju, et maksta ära siinsed kaks ööbimist, eeldatav paadisõit Inle järvel ning bussipiletid Yangooni. Üle jääb veel 40 000 kyati, millega tuleb kolm päeva söönuks saada. Peaks hakkama saama, kui väga ei larista. Loeme hoolega oma reisiraamatut ning meil tärkab väike lootuskiir, sest Yangonis mingist lukshotellist on väidetavalt olnud mõnikord võimalik krediitkaardiga raha võtta. See on meie ainus lootus siit riigist lahkumiseks. Aga kui sealt raha ei saa? Hüvasti kodumaa?
Esimese asjana asume bussipileteid hankima. Ülehomme on Yangoni poole sõitmas suisa kolm bussi, kuid kõigis on kohad välja müüdud. Palume hotellil siiski veelkord bussifirmasse helistada ning olukorda kontrollida. Saame jällegi kohad viimases reas. Peame leppima. Hind 10 USD koha eest.
Peale saatuslike otsuste ja asjatoimetamiste tegemist saame minna ka ümbrusega tutvuma. Linnake on vaikne ning ei meenuta kuidagi Aasiat, sest majad ei ole bambusest ega ka kolmekordsed kivimürakad, vaid pigem ühekordsed kivist-puidust eramud. Nendime, et see võiks vabalt olla mõni Eesti väikelinn. Külastame tänavate ääres olevaid nn. reisikorraldajaid, et endale homseks paat rentida. Erinevatest pakkumistest valime välja Smile Traveli. Nende pakkumine on 9 dollarit paadi eest koos giidiga. Teised bürood küsisid 12-15 USD. Usaldust äratab ka fakt, et büroo omanik on enesekindel ning osava turundustaktikaga. Nimelt ei pea me maksma enne reisilt tagasi tulekut. Kusjuures, kui me ei ole rahul, siis maksma ei pea. Tavapäratu pakkumine äratab usaldust.
Einestama ning pingeid maandama läheme Golden Kite restorani. Meie suureks rõõmuks maksab siin kannu täis Mojitot vaid 1500 kyati ehk ca 15 eeku (tõesõna, tegemist oli tavapärase õllekannuga). Kogu arve restoranis on kokku 10 000 kyati ja söök on hea. Mojitosid võtaks kohe mitu, kuid eelarve ju ei luba.