Sunday, March 4, 2007

Pühapäev 04.03.2007 (Mandalay - Amarapura - Inwa - Sagaing, Myanmar)

Peale hommikusööki leiame hotelli eest tuttava noormehe koos oma väidetava sugulase ja tema taksoga. Räägime kiirelt plaani uuesti läbi ning asume teele. Ees ootavad täna iidsed linnad Amarapura, Inwa ja Sagaing. Kuna raamat soovitab ennast sättida Amarapurasse hommikul, et näha mungakloostris munkade hommikusöögi tseremooniat, siis seepärast sinna esimesena suundumegi. Maha Ganayon Kyuang kloostrisse kohale jõudes ootab meid ees tohutu saksa- ja jaapanituristide mass, kõik peenelt riides, suured turismibussid teeääres ootamas. Tardume paigale. Kuhu me küll sattunud oleme! Kust need turistid siia said!? Momentaalselt tunneme, et oleme vales kohas. Suundume siiski edasi, kuhu Shushu meid juhatas. Leiame eest hiigelsuured potid, mis on täis riisi. Osad mungad on köögitoimkonnas ning segavad riisipotis suurte nuiadega. Varsti hakkavad rivis saabuma ka mungad, paljajalu, igal-ühel oma toidupott (kaanega kausike) kaasas. Riisipoti juurde jõudes, tõstetakse neile siis kulbitäis riisi. Samuti eraldavad turistid neile kas raha, vihikuid, pastakaid, maiustusi vms. Ise samal ajal muretsedes, et kas ma ikka jäin pildile!!!! Mõni turist ronib oma kaameraga vaesele mungale suisa silm-näkku. Kuidas nad küll suudavad seda taluda? Kas nad ei tunne ennast nagu loomaaias? Vaatepilt tekitab meis tõelise vastikustunde, tahame siit kiiremas korras jalga lasta. Lahkudes märkame aga tõelist vaatamisväärsust. Väravate juurest leiame rivis kerjused, kellele mungad annavad ära äsja turistidelt saadud nänni!
Amarapurasse, tõlkes surematusse linna, tuleme tagasi päikeseloojanguks. Hetkel suundume edasi Inwa poole. Kuna Inwa on eraldatud maismaast jõgede ja kanalitega, saab sinna ainult vettpidi ehk laevukesega. Peame sadamas jätma oma takso, kuid Shushu tuleb meiega kaasa.
Laevuke on lihtne mootoriga parv, mille edasi-tagasi pileti eest küsitakse meilt kokku 2000 kyati (ilmselgelt turistihind). Teisele kaldale jõudes viipavad meile juba eemalt kaks ca 10 aastast last, kes tahavad meile postkaarte ja kaelaehteid müüa. Kuna me oleme sel hetkel ainukesed turistid, siis on neist raske lahti saada. Alice saab endale sappa postkaarditüdruku ja Marko kaelaehte poisi. Ei, me ei taha postkaarte ega kaelaehteid. Järgneb tavapärane jutt. Please! Lucky money! Postcard! Very cheap for you! Ja kui see jutt ei mõju, siis tuuakse välja trump. You beautiful! Noo jaa. Alice moosib vastu - Noo, you much more beautiful! Tüdruk ei jäta jonni - you little more beautiful! Ja nii jätkub see vaidlus paar minutit ning lõppeb lubadusega hiljem teema juurde tagasi tulla. Siis postkaartide ostmise teema.
Inwas ringiliiklemiseks on meil vaja mingit transpordivahendit. Kuna muud varianti pole kui hobukaarik, siis asumegi juhti otsima. Shushu lahendab teema kiirelt, 3000 kyati ja hobutakso paariks tunniks ongi olemas. Inwa, tuleb välja, on olnud Birma pealinn tervelt 400 aastat (1364-1841), mis on kauem, kui ükski teine linn siin riigis seda tiitlit on saanud kanda. Enne seda oli pealinnaks Sagaing ning peale Inwat oli Amarapura.
Iidses Inwas käime vanas mungakloostris Bagaya Kyaung, mis on ehitatud tiigipuust ning säilinud renoveerimata kujul aastast 1834. Kloostri seinu, ukseavasid ja katuseääri kaunistavad nikerdused. Kloostriümbruses jalutades paistavad eemalt iidsed punased kivitemplite varemed. Vaatepilt on nagu ajaloofilmis, tõeliselt kena. Astume ka sisse. Kuigi tegu väga vana hoonega, toimuvad siin sellegipoolest koolitunnid. Ka prageusel hetkel õpetab munk väikestele lastele parasjagu lugemist. Kõik loevad kõvahäälselt kaasa. Tublid. Järgmisena viiakse meid tundmatutesse templivaremetesse. Meile üllatusena leiame esimesena eest kohe kaupmehed. No ei saa ka kusagil rahu. Varemed ise jätavad meile taaskord sügava mulje. Meile vist kohe meeldivad vanad ja lagunenud asjad. Muidugi, peale mitmeid päevi kullatud tornidega templite imetlemist, on selline vaatepilt rohkem elamust tekitav, kui järjekordne kullatorn. Ja iidsetes asjades on ikka rohkem ajaloohõngu ja saladuslikkust ka juures. Lahe.
Kui läheneme 27m kõrgusele Nanmyin vaatetornile, hakkab juba eemalt silma selle torni eripära. See on viltu. Sellegipoolest ronime treppemööda üles, et vaadet nautida. Kui alla tuleme, julgeb Shushu meile avaldada fakti, et alles mõni aeg tagasi siia inimesi ei lastud, sest torn oli pikali vajumas. Peale mõningasi toestustöid on torn taas avatud. Viimaseid astmeid astume kiiremini.
Lõpetuseks põikame sisse ka Maha Aungmye Bonzan kivist mungakloostrisse. Tavaliselt ehitati sel ajal kloostrid puidust, mis võisid kergelt hävineda tule läbi. Kuigi see hoone tehti kivist, tuli 1872 aastal peale maavärinat ehitis taastada. Kloostri katakombides on üsna kõhe kõndida. Imestame, kuidas need mungad siin küll elasid. Shushu viib meid hetkeks ka varjulisemasse kohta vaadet nautima ning räägib meile anekdoote. Valitsusest.
Sadamasse jõudes ootavad tuttavad lapsed juba ees ja ega muud ei jää üle, kui need neetud postkaardid ära osta. 1000 kyati ja asi ants. Marko üritas küll ostule veto peale panna öeldes tüdrukule, et kuna tema pole kiita saanud, siis ka tehingut ei tule. Tüdruk on aga terane ning ütleb Markole, et tema on "little beautiful". See ei olnud just elu parim kompliment, kuid Marko jääb nõusse.
Sisenemiseks Sagaingi peame enne Ava silda ostma arheoloogilise tsooni pileti, mis maksab 3 USD nägu ning sisaldab ka priipääset Mingunisse, kes sinna viie päeva jooksul peaks tahtma minna. Meie tahame. Sagaingis teeme esimese asjana lõunasöögi pausi. Taksojuht laseb jalga ja Shushu järgneb meile. Söökla on seekord Myanmari kööki pakkuv ning menüüd ei ole. Saame taas seda, mida kokk tänaseks teinud on. Hinnast pole aimugi. Söök on maitsev ja kõht saab täis. Arve 6000 kyati. Ilmselt sisaldas see ka Shushu sööki, kui ta seda just niisama ei saanud. Lõunalauas oli meil hea võimalus Shushu elu-oluga paremini ennast kurssi viia. Et kuidas ta näiteks oma naist kohtas. Mandalays templis nägi, jälitas teda koduni ja järgmisel päeval läks akna alla kitarri mängima. Nii romantiline! Kuid see pole veel kõik. Noormees peab aasta aega tõestama pruudile, et tema tunded on tõelised. Ja kitarrimäng pidavat igaõhtune programm olema. Saame teada, et Shushul on ka üks laps, 5-aastane poeg, kes juba käib koolis. Ta ise pole pere vaesusest tulenevalt koolis eriti saanud käia, kuid lapsele ta sama elu kui temal ei taha. Kool on küll näiliselt tasuta, kuid õpetajat tuleb siiski igakuiselt kostitada 3000 kyati suuruse annetusega.
Kui lõuna läbi, suundume edasi Sagaing mäele. Leiame eest Umin Thounzeh templi, kus 45 Budat rivis. Samuti on siin Soon U Ponya Shin Paya, kus istuvad suured pronksjad konnad, mis tegelikult teevad korjanduskastide tööd.
Vaade mäelt on taaskord imeline. Kaunis rohetav loodus, millele annavad sära valgetes õites puud ning kuldsete tornidega templid.

Järgmisena läheme tutvuma kohaliku kangavabrikuga, kus peamiseks müügiartikliks on longji (meie mõistes seelik), kuid valmistatakse ka salle, pluuse ning pükse. Töö käib siin kangastelgedel, kusjuures neiud teavad mustreid juba peast. Meil läheb silme ees igastahes kirjuks, imestame nende osavuse üle.
Hilisest kellaajast tulenevalt võtame nüüd suuna U Bein sillale, et nautida päikeseloojangut. Tegemist on 1,2 kilomeetrit pika tiigipuust 200 aastat vana sillaga. Vaade sellelt kahtlaselt kõikuvalt ja väga pikalt sillalt on imeline. Jões on näha ujuvaid ja kalapüüdvaid kohalikke. See viimane käib ka käpuli vees olles. Tundub, et siinsel sillal on kohalike seaski väga popp käia, sest rahvast on üsna palju. Jõe teisele kaldale jõudes käime ka mingis templis. Tagasitulles tahaksime seekord võtta paadi, kuid ühtegi vaba ei ole. Tuleb siis jalgadele taas valu anda ning loojangut sillalt nautida. Silla all märkame üsna kummalist munkade seltskonda. Istuvad tüübid ümber laua, söövad isuga ja mitmetel sahtel ka punane ning löga lendab. No on mungad. Tegelikult ei tohiks nad peale 12 päeval enam midagi süüa.
Tagasi Mandalaysse jõudes otsustame kella 20-ks ennast meelelahutuslikku programmat jälgima viia. Enne seda kerge dush ning õhtusöök vanas heas chapati sööklas. Arve jälle nii meeldiv-nii meeldiv. 3300 kyati (ca 33 eek).
Aga õhtune programm peaks olema täna siis komöödiasugemetega. Meile esineb trupp nimega Moustache Brothers ehk eesti keeli siis vuntsi vennad. Lava asub nende kodus. Pilet 5000 kyati. Vennad on tuntud oma valitsuse teemalise huumori poolest, seega loodame saada järge Shushu anekdootidele. Üks vendadest on lausa aastaid selliste naljade eest vangis veetnud. Lavale astuvad nii 3 venda (ainult 2 on vuntsidega) kui ka nende naised ja õde. Programm ca 1 tund. Ootame kogu selle aja nalja, aga seda eriti ei tule. Rohkem on tantsulist osa ning nende trupi promo. Mõni külaline juba tukub. No jah. Lõpus pakutakse igasugu nänni, mida turistid võiksid osta ja oma kodumaal jagada. Et ikka nende truppi promoda.
Etendusele ja tagasi toimetab meid Shushu koos oma sugulasega ning pakuvad abi ka homsele Minguni paadile toimetamisel. Oleme nõus.

No comments: