Sunday, April 1, 2007

Pühapäev 01.04.2007 (Savannakhet - Pakse, Laos)

Hommikuks tellitud tuk-tuk on kokkulepitud ajal 6.15 kohal ja saab bussijaama otsa eest 10 000 kipi.
Seekord ei peagi bussijaamas kellegagi kaklema, sest pileteid on tõesti vabalt saada. Pilet Paksesse 60 000 kipi. Bussiks nn. kohaliku olemisega riistapuu - keerlevad tiivikud laes ja istmed sirgete liigutamatute seljatugedega. Istmete kate on muidugi nahast. Oh seda mõnu. Natuke ärevaks teeb asjaolu, et istemete seljatugedele on maalitud kolm numbrit, mis peaks vist tähendama, et igassse pinki peaks mahtuma kolm inimest. Kahekesigi on kitsas. Tahaks näha, kuidas meile siia kolmas surutakse. Ka siin bussijaamas on võileiva äri hoo sisse saanud, seega õnnestub meil teepeale hommikusöök osta. Pikad ohtrate täidistega saiad ning joogid 40 000 kipi. Reeglina määritakse kohalikele saia vahele mingit kodukootud pasteeti, mille meie oleme seni vahetanud määrdejuusut vastu. Seekord otsustab Marko siiski ka pasteediga tutvust teha. Maitse on hea, kuid tsilliga võiksid nad teinekord tagasi hoida. Suu lausa purskab tuld.
Savannakheti tulles sõitsime mööda uut ja väga korralikku laia teed. Eeldasime, et kuni saatusliku ristmikuni kasutame sama teed, kuid antud buss on nõuks v­õtnud mööda külateid koperdada. Liikumiskiirus on kurvastav, et mitte öelda nutma ajav. Meenub raamatust loetu, et kohalikud bussid on ühest küljest mugavad, sest teevad peatusi seal, kus sa seda soovid. Samas on nad aga ka äärmiselt tüütud, sest teevad ohtralt peatusi ka seal, kus sa seda ei soovi. Viimatist mustrit järgib ka meie buss. Igas külas tehakse peatus, kus loomulikult leidub mõni reisihuviline ja pinkidesse surutaksegi kolm inimest istuma. Tõmbame kopsud õhku täis, et jätta endast suurem mulje, lootuses nii uuest pinginaabrist priiks jääda. Seekord lähebki õnneks ning meie pink on ka ainus, kus istuvad kaks inimest.
Elu bussis on põnev. Söömise kommetest ehk nende puudumisest ei hakka siinkohal uuesti rääkima, kuna kõik on endine. Bussis reisikottide paigutamise eest vastutavad noormehed on nagu väikesed ahvid. Isegi bussi liikumise ajal ronivad nad mööda katust ning seovad seal peatusest peale saadud kotte kinni. Peale seda laskuvad nad mööda bussi välisseina pidi alla ning sisenevad bussiakna kaudu üle inimeste ronides. Tõmbame oma akna igaks juhuks natuke koomale.
Külades peatusi tehes tormavad naised-lapsed bussi poole pakkudes igasugust söödavat-joodavat. Kisa ja kära on kõvasti. Reeglina toimub pakkumine bussiakenda all, kuid ühes peatuses tungivad müüjad vist suisa kümnekesi bussi üksteisest üle karjudes ning oma kaupa inimestele pihku surudes. Kõige meeldejäävam kaubaartikkel on vardasse aetud keedetud munad. Sellist asja polegi enne näinud. Ilmselt antud küla iseärasus. Uskuge, et ei ole meeldiv tunne, kui umbes keemistemperatuuriga bussi salongi tuuakse ilmselt kolm talve tagasi loomulikku surma surnud grillkana ning keedetud munad. Oh seda lõhnabuketti.
Peale kuue-seitsme tunnist sõitu Paksesse jõudes maandume jällegi kuskil linnaserval asuvas bussijaamas, kus abivalmid tuk-tukid juba ootavad. Meie arvestuste järgi peaks keskusesse oleme maad 7 km. Saame ühe juhiga kokkuleppele summas 20 000 kipi. Sõiduriistaks osutub siiski kastiga auto, mitte tuk-tuk. Meie kotid aidatakse kenasti kasti ning abistanud noormehed tulevad kõik ka auto peale - kaks autokabiini ning üks meie juurde kasti. Reeglina on sellistes sõiduvahendites ainult üks teenindav personal, kuid nüüd suisa kolm. Juhiks olev noormees on kas lihtsalt hull või liiga enesekindel ralliäss, sest kiirus ja möödasõidud, mis ette võetakse, on tõesti karmid. Teeäärne viit ning ka meie kaart annavad aimu, et teekond keskusesse peaks olema otse mööda maanteed edasi, kuid meie auto keerab üks hetk suvalisest teeotsas kuskile külavahele. Kahtlustame halba. Palume kastis istuvalt noormehelt selgitusi, kuid oma olematu keeleoskusega annab ta mõista, et oleme jätkuvalt keskuse poole teel. Hmm. Ei jää muud üle, kui oodata. Küla vahelt jõuame uuesti mingile maanteele, kus sõit jätkub põldude vahel. Viimaks hakkame jõudma asustuseni, kuna tee äärde kerkivad suuremad majad. Otsime silmadega midagi, mille järgi oma asukohta tuvastada. Silma jääb suur ja uhke hotell. Näpuga kaardilt järge ajades saame aimu, mis tunne on olla ralliautos kaardilugeja. Karm. Meie rahustuseks selgub, et antud hotell asubki Pakse kesklinnas, seega oleme ikka õiges kohas ja meie kahtlustel ei olnud alust. Taaskord peame nentima, et oleme ise liialt rikutud mõttemaailmaga. Auto peatub soovitud hotelli ees ning kolm noormeest aitavad kotid maha tõsta, tänavad ja lahkuvad.
Esimene hotell meile muljet ei avalda, seega vinname kotid selga ja suundume uue otsingule. Veel paar kohta jätavad kesise mulje, kuniks jõuame Pakse hotellini. Välimuse järgi otsustades nendime, et vist ei oleks mõtet isegi sisse vaadata, sest tegemist on ilmselt meie soovitud hinnapiirist välja jääva hotelliga. Teeme siiski proovi.
Hotellis selgubki, et toa hind on 21 dollarit. Peame seda kalliks ning viitame konkurentsile, algavale turismi madalhooajale jne., kuid teenindajad väidavad, et allahindlusi ei ole võimalik teha. Meie vestlusesse segab end vahele valge mees, kes astub vastuvõtulaua taha. Tegemist on prantslasest hotellidirektoriga, kes asub ka argumenteerima antud hinda. Marko jääb oma argumentidele kindlaks ning hotellidirektor teeb järeleandmisi. Hinnaks 17 dollarit, mis peaks sisaldama ka väga head hommikusööki. Kalkuleerime ja peale toa ülevaatamist otsustame, et koos hommikusöögiga on hind meile vastuvõetav.
Kuna päevavalgust on veel paar tundi jäänud otsustame ette võtta ka kiire tutvumise linnaga. Pakse keskus on meeldivalt kompaktne ning lihtsalt navigeeritav. Põhiline elu käib linnakeskust läbiva tee ääres, mille äärde on kogunenud nii söögi-joogikohad kui ka internetitoad ja turismifirmad.
Uurime paarist turismifirmast võimalusi siinsete vaatamisväärsustega tutvumiseks ning leiame endale sobivaid pakette. Meie soov on ühel päeval külastada läheduses asuvat Champasaki küla ja seal asuvat templit, mis on riigis üks tähtsaim religioosne objekt ning teisel päeval teha retk Bolaven platoole, kus asuvd nii kohvikasvandused kui ka mitmed kosed. Antud pakette saab ka mitmekesi ette võtta, mis viiks ühikhinda allapoole, kuid hetkel ei ole nendele reisidele veel keegi registreerunud. Lepime kokku, et tuleme õhtupimeduses uuesti olukorraga tutvuma.
Vaatame kiirelt üle linna kaks tähtsamat templit - Wat Tham Fai ja Wat Luang.
Esimene neist on natuke igavavõitu ning olles mõnekümne templit restaureeriva ehitaja huviobjektiks ning edasiste tööde takistajaks, otsustame siit kiirelt lahkuda. Suurel territooriumil hakkavad silma värvililised hauamonumendid, mis on ehitatud templimüüri äärde. Natuke nagu liialt kitsh. Teine templikompleks on aga uhke ja stiilselt värviline. Templite juures kohtame ohtralt munkasid, kuna siin asub ka munkade kool. Territooriumile on lisaks teistele hauamonumentidele püstitatud suur püssikuuli meenutav stuupa (tegelik nimetus vist thaat), mille alla on maetud kunagise peaministri Khamtai Loun Sasothith'i tuhk.
Peale vaatamisväärsusi suundume keha kinnitama India restorani Nazim. Restoranis meid teenindav hindu näojoontega noormees on vist maailma kõige sõbralikum inimene, keda me kohanud oleme. Lai naeratus ja hea huumorimeel. Tellime endale järjekordsed India hõrgutised (tikka kana on ka siin tellimist väärt) ning naudime einet. Olles oma taldrikud läikima löönud tuleb teenindaja meie juurde ning küsib: "Would you like a T-shirt now?". Marko viisaka inimesena küsib vastu, et milliseid T-särke neil siis ka pakkuda on, kuid noormees jääb selle peale nõutu näoga kohmetult meile otsa vaatama. Alice lahendab meeste sisutiheda jutuajamise ning selgitab Markole, et noormees pakkus siiski vist ikka desserti, mitte särki. Naeru kõigile pikaks ajaks. Tõele au andes, siis oli india-inglisekeelne hääldus siiski ka väga eksitav (dii-sört), kuid loogilist mõtlemist (mille puudumist oleme kohalikele ette heitnud) võiks ka endal olla.

No comments: