Reede 06.04.2007 (Ban Lung, Cambodia)

Hotellihoonest selle vastas asuva katuse alla suundudes, kus asub nn. hotelli restoran, ootab meid seal juba noormees, kes on meie tänaseks autojuhiks. Kuna ainus köögikata ei oska keelt, siis võtab autojuht meilt ka tellimused hommikusöögiks. Tõmbame munad-mahlad rindu ja asume teele. Autoks saame hotelliomaniku Mr. Lengi ühe jeepidest, KIA Sportage. Mr. Leng teeb meile autorendile soodustuse ja 40 dollari asemele peame maksma 35 dollarit. Tänane plaan on veeta aega loodusega tutvudes. Külastame kolme koske ja meteoriidi kraatris olevat järve.
Teekond esimese koseni viib mööda tumepunast tolmust ja muhklik-auklikku teed. Teeolusid vaadates hingame kergendatult, et ei jäänud esialgse plaani juurde võtta antud matk ette jalgratastega. Teed palistavad kahelt poolt vaheldumisi nii indiapähklipuude kui ka kummipuude kasvatused. Autojuhilt kuuleme, et selliseid kasvatusi on nii temal, kui ka meie hotelliomanikul. See nö. lisateenistus. Nüüd meenuvad ka Mr. Lengi eileõhtused sõnad, et kellel on nuppu, see elab Cambodias hästi, sest võimalusi äri ajamiseks on palju.
Piletikiosk keset metsa annab aimu, et oleme saabunud Chaa Ong koseni. Pilet 2 000 rieli. Kahjuks on hetkel tegemist ju kuiva perioodi lõpuga ning sellist niret saab igaüks ka endal koduaias teha. Asume kose ülemises otsas, seega ronime siiski ka alla poole, et näha kuidas see nire sealt alla kukub. Kuna piletiraha küsiti, siis eeldaks allalaskumiseks ka mingitki inimkäega tehtud teed, kuid peame paraku leppima teravate kivide ning kõverate suurte puujuurtega kaetud kallakteega. Paari puu sisse on küll paar naela poolest saadik sisse löödud, sealt peaks eeldatavasti siis kinni hoidma. Kui siin korra libiseks oleks nägemist nahk, selgroog ja palju muid toredaid asju. Üritame mitte libastuda. Vaade altpoolt on siiski ronimist väärt. Troopilised niiskust armastavad taimed ja pikad liaanid kose kõrval alla poole rippumas. Tarzanile oleks siin ka meeldinud. Kasutame reisi jooksul edasi arenenud ettekujutusvõimet ning näeme vaimusilmas, mis vaade siit vihmaperioodil võib avaneda. Võimas. Paadunud ekstremist saaks hea õnne korral ka kose taha ronida, kuid meie jätame selle seekord proovimata.
Suundume edasi järgmise kose juurde, milleks on Kachanh. Ka siin palutakse lunastada pilet 2 000 rieli eest. Seekord on piletiraha ka sihtotstarbeliselt kulutatud ning alla kose juurde viib puidust trepp. Siit avanev vaade on võrreldes eelmisega nagu öö ja päev. Vett on siin piisavalt ja mitmest kohast mitmetasandiliselt laskuv kosk on nauditav vaatepilt. Autojuht kinnitab, et selle kose all saab soovi korral ka ujuda. Kuna palavus, hoolimata Ratanakiri provintsi asumisest merepinnast tunduvalt kõrgemal, on teinud oma töö, ei lase me seda endale kaks korda öelda ja ronime veepeal liuglevat ämblike hordi ignoreerides vette. Põhi on kivine, aga piisavalt sügav, et saab isegi mõned ujumisliigutused teha. Kose all olevat tiiki ümbritseb kolmest küljest kõrge kivisein ning neljandas suunas suundub vesi joana paksu metsa sisse. Romantiline ja müstiline koht. Proovime ka kose laskumisjõudu võttes power-shower'it kose all. Turja tegi päris pehmeks. Liigkauaks me siia vette pidame ei jää, sest mingid tegelased vee all on äärmiselt uudishimulikud ning toksivad jalgu. Kahjuks meil nendega lähemat tutvust teha ei õnnestu, sest vesi vahutab ning nemad on kiired. See suplus oli tõeline nauding.
Viimaseks koseks on Ka Tieng. Siin kohas piletit ei küsita. Kuigi võiks, sest ka siin on vaade imeline. Antud kosk laskub massiivse alt õõnsa kiviserva pealt alla. Seekord saab uudishimu Markost võitu ning ta ronib õõnsa kiviserva alla, et imetleda sealt laskuvat koske. Teekond on küll niiske ja kivine, kuid möödub õnnelikult. Vaevatasuks ilus fotomeenutus.
Enne järve juurde sõitmist teeb autojuht planeerimatu põike siiski ka kohaliku religioosse objekti juurde ning me saame tuttavaks hiljuti kerkinud lamava Buda kujuga. Kuju asub Ban Lungi külje all asuva mäe otsast, kust saame heita pilgu ka linnale ja kogu ümbruskonnale.
Boeng Yeak Lom järv asub viie kilomeetri kaugusel linnast. Pilet 4 000 rieli. Väidetavalt üle 700 000 aasta tagasi tekkinud järv on ühtlaselt ümmarguse kujuga, igast servast tiheda troopilise metsaga ääristatud. Järve vesi on selge ja sügav. Kahes kohas on järve serva ehitatud puidust platvormid, kust saab mugavalt sisse hüpata. Isegi kalda servas on ilmselt ligi viis meetrit sügav. Meie kõrval vette hüpanud inglasest noormehel läheb vette hüpates kellarihm lahti ja nii ta oma mitmesaja naelasest uhkest kellast ilma ongi. Paistab, et ega ta väga seda tagasi vist ei taha ka, sest sukelduma selle järgi ta ei asu. Meil on ka nagu natuke imelik sellele järgi suunduda. Las ta siis jääb tulevastele põlvedele avastada.
Kuna kosed ja järv asusid üksteisele suhteliselt lähedal oleme oma programmi poole päevaga lõpetanud ning kuna auto rentisime päevaks, siis tekib meil idee võtta ette kohe ka Voen Sai reis, mis muidu oleks plaanis homme. Seal asuvad vanad hiinlaste kogukonnad, kelle elukorraldus ning surnuaiad peaks väidetavalt vaatamist väärt olema. Meie soovist teavitatakse ka autoomanikku, mille peale tekib de javu tunne. Selgub, et sinna me kohe siiski sõita ei tohi, sest nende arust oleme ostnud reisi koskede ja järve juurde ning Voen Saisse sõit ei mahu programmi. Aaarhh! Seekord ei vaevu me siiski isegi mitte enam vaidlema. Las neile jääb õigus. Palume end siis hotelli tagasi viia. Teepeal autojuht siiski ilmselt adub salongis olevat kõrgepingelist õhkkonda ning teeb ettepaneku, et ta näitab meile omal initsiatiivil natuke ümbrust. Palub, et me sellest autoomanikule ei mainiks, sest kütust ja kilometraazi selle tarvis ette nähtud ei ole. Vot see on klienditeenindus. See mees hakkas meile kohe rohkem meeldima. Näeme veel mingeid järvesid ning tiirutame lihtsalt ümruskonnas ringi. Põikame sisse ka ühe uhke hotelli territooriumile (Terres Rouges), mille hooned kuulusid enne provintsi kubernerile. Viimaseks vaatame Vietnami ja Cambodia sõprusmonumente, mille ees ilutseb roosa lootoseõie monument. Kogu see kummaline kompott on rajatud buldooseriga lagedaks lükatud tolmusele maale. Oh seda sõprust ja ilumeelt.
Peale hotelli jõudmist suundume omal käel õhtusöögikohta otsima. Linnatänavatel peatume paaris kauplus-turismibüroo-juuksur-autoremonditöökoda tüüpi asutustes, et uurida Voen Sai külastamise pakettide maksumust. Info suht sama, mis me oma hotellist saime. Kahele inimesele läheks pakett maksma 70-90 dollarit. Peame seda kalliks ning koostame jooksu pealt kiirelt uue plaani ja sebime endale hoopis piletid homsele bussile Kratie'sse. Pilet Kratiesse 10,5 dollarit.
Peale paari majutusasutuse sööginurga ning turulettide vahel asuvate laudade me ühtki õhtusöögiks sobivat kohta ei leia ja suundume tagasi oma hotelli. Teepealt suure nälja kustutamiseks ostame kaks mangot 2 000 rieli eest. Alice on sattunud neist lausa sõltuvusse ning peab ilmselt koju saabudes leidma asutuse mangovõõrutuskuuri läbimiseks. Hotellis saame õhtusöögi 29 000 rieli eest, mis sisaldas ka ülimaitsvaid mahlasheike (2 ringi! teine sõltuvus).
Söögilauas tutvume shveitslasest kalliskiviärikaga, kes nüüd juba viimased 10 aastat resideerub New Yorgis. Ratanakiri tähendab tõlkes väärtuslike kivide mägi, seega on ta sattunud õigesse kohta. Seda fakti teab temagi, sest see pole tal kaugeltki mitte esimene kord siitkandist kaevandatud kalliskive osta. Seekord ostab ta siiski mingeid eriliigilise kalliskive, mille müügiedu ta alles hakkab USAs testima. Tekib endalgi kiusatus soodsalt mõned kivid kotti osta, et hiljem näiteks reisikulud tagasi teenida, kuid hirm saada peotäis klaasikilde pühib sellised mõtted kiirelt. Rahutu hingega suundume hotellituppa. Toas selgub, et taevakanalid kannavd üle golfi suurturniiri Masters, seega ei pea palju arvama kuhu edasine aeg kulub.