Suyavarman II jaoks 12. sajandi algul ehitatud tempel on Cambodia sümboliks ka tänapäeval. Omal ajal kui Londonis oli rahvaarvuks tühised 50 000 inimest, oli siinse pealinna ümbruses rahvast üle miljoni. Templi kujutis ilutseb täna ka riigi rahvuslipul 
ning tempel ise on üks peamisi turismimagneteid. Statistika põhjal külastab 70% turiste Cambodias ainult Phnom Penhi ja Angkori templeid. Siinsetest templitest suurim ja paremini säilitatud-hoitud Angkor Wat oli algselt ehitatud Hindu templina ning hiljem kasutusel Budistlikuna. Ehitis on klassikalise Khmeri arhitektuuri
kehastus, kuid vastupidiselt teistele templitele on see suunaga läänekaarde. Seetõttu arvatakse, et kuningas soovis seda kasutada matusetemplina. Arvamust kinnitab ka fakt, et templi seintele uuristatud skulptuurid on kellaosuti liikumisega vastupidises suunas. Ka Hindu religioonis toimub matuserituaalide läbiviimine samamoodi, vastupidise suunaga.
Juba eemalt templit silmates on aimata, et Angkor Wat on tõeliselt suur ja võimas igivana tempel. Templis ringiliikumiseks tuleb endale aega rohkem varuda, sest lisaks suurusele on siin rahvast selgelt liiga palju. Jalutame mööda templikoridore, imetleme seinaskulptuure ning suitsuvines istuvaid iidseid 
kujukesi. Suitsuvine tekitatakse peale palvetamist kujukeste auks süüdatud viirukitega. Ronime ka mööda olematuid treppe templi tornikeste tippu. Tegevus on päris kõhe, kuid vaadates kõrges eas korealastest turiste turnimas, ei saa me ju viletsamad olla. Veedame kompleksis kokku ca 2 tundi, kuid kõiki käike me siiski läbida ei jõua. Otsustame lahkuda, et jõuaks ka teistele huvitavatele templitele silma peale visata. Templiväravas ründavad meid sallimüüjad. Kuna lõõmav päike tahab liiga teha, siis Alice soostubki ühe salli omanikuks saama ja seda 1 dollari eest.
Järgmisena suundume templisse Bayon, mis on tuntud eriliste kivitornidesse raiutud naerunägudega. 13 sajandil kuningas 
Jayavarman VII-le kuulunud tempel asub tolleaegse pealinna Angkor Thomi keskel. Päris selge pole naerunägude taga peituv mõte. Mõned arvavad, et need 200 nägu kujutavad kuningat ennast, teised jälle peavad neid bodishattva Avalokitesvara nägudeks (see peaks siis olema miski Budistlik püha olevus). Oli kes ta oli, aga tulemus on tõesti väga omapäraselt kena. Kindlasti üks ilusamaid Angkori templeid.
Bayoni templist lahkudes kohtame seekord väga omapärast müügipunkti. Motoriseeritud õhupalliputka. Arvestades saabuvat Khmeri uut aastat polegi mõte halb. Nunnusid õhupalle on ju ikka vaja. :)Kuna kell juba sealmaal, et oleks paslik väike lõuna teha, siis palume ennast vastavasse puhvetisse viia. Koht, kus meie tukker peatub, ei olegi puhvet. On restoran. Söögid on head ja arve ka restoranilikult 15 dollarit. Kui Alice korraks lauast lahkub, on Markol juba uus tuttav platsis. Ema koos sülelapsega. Ei saa seda meest hetkekski üksi jätta!
Suundume taas templeid avastama. Väike ja turistivabam Thommanon on 11 sajandi lõpus valminud Hindu tempel. Selle vastas on veel teinegi tempel, Chao Say Tevoda, kuid see on suisa poolik ja alles restaureerimise järgus.
Sõidame siit kiirelt edasi Ta Keo templi juurde. See 10-11. sajandil ehitatud tempel ei ole kahjuks kungai päris valmis saanud. Miks,
seda paraku keegi päris täpselt ei tea. Võhikuna vaadates ei saakski aru, et tegemist on pooleli oleva ehitisega, sest välja näeb ta sama kulunud kui tema eakaaslased. Lähemal vaatlusel siiski selgub, et templi seintel ja tornidel tõesti puuduvad graveerinud. Ehitust alustas kuningas Jayavarman V, kelle tööd jätkas vahepeal ka Jayaviravarman, kuni kuningas Suryavarman I otsustas pooliku templi kinkida hoopis kellelegi Yogisvara Panditale. Kes see pandiit täpselt on, ei ole meil au teada, kuid teada on fakt, et ta ei pidanud end piisavalt vääriliseks, et minna templi kõrgematele tasanditele ja kasutas seega ainult alumisi tasandeid. Markol seda probleemi pole ja ta ronib ka kõige kõrgemale tasandile. Üleval on viis kõrget torni, mis peaksid sümboliseerima viietipulist Meru mäge, mis hindude mütoloogias on universumi tsentriks. Ei tea kas see on nüüd tsenter, aga ilus vaade avaneb siit ülevalt küll.Tänase programmi eelviimane tempel on Ta Nei, mis pärineb 12 sajandist ning on ehitatud
Buda auks. Tempel asub tõsises võpsikus ning selle leidmiseks kulub ca 20 minutit. Seekord tuli meiega kaasa ka tukkeri juht, sest ta pole isegi selles templis veel käinud. Teepeal on meil hea võimalus temaga veidike ka vestelda. Noormees on pärit vaesest perest ning lapsena toitus tihti metsas leiduvast söödavast kraamist. Selle kinnituseks haarab ta puuotsas olevast sipelgapesast, õigemini sipelgamunade kobarast ning pistab selle suhu. Väka!! 
Pikka aega tegustes meie tukkerijuht sõjaväelasena, kuid siis otsustas tsiviilellu naasta ning tuk-tuki juhiks hakata. Tal on naine ja 3 aastane tütar.Jõuame lõpuks ka templini, millest tegelikult on suuremas osas järgi kivihiunnik. No mõned seinad on püsti ja võib aimata, et kunagi oli tegu templiga. Hea uudis on loomulikult see, et peale meie pole siin kedagi. Ilmselt ei tule ka pikal ajal, sest teekonda on siiski jalgsi oma kilomeeter.
Ahhetama paneb meid aga järgmisena külastatav Ta Prohm tempel oma romantilis-müstilise puude ja kivimüüride kooslusega. Tempel ehitati 12 sajandi lõpus Bayoni stiilis. Filmifännidele on see tempel tuttav filmist Tomb Raider. Adume meiegi ulmelis-põnevat atmosfääri ning kordame endile veelkord, et peame selle 
filmiteose ikka ära vaatama. Templi pärast. Kuigi tempel on filmis kõvasti arvutigraafiku kätt tunda saanud, pidavat see siiski üsna tõepärane seal välja nägema.
Kultuuriline programma on tänaseks läbi. Suundume õhtusöögile ning seejärel veidike napsutama. Napsukohaks Red Piano ja tänasest päevast inspireerituna saabuvad lauda Tomb Raider kokteilid. Jälle kindel sõltuvus, millega loodame edaspidi ka rahvuskaaslasi nakatada. Muideks, kokteili retsepti on väidetavalt koostanud siin peatunud filmi nimikangelanna Angelina Jolie ise
No comments:
Post a Comment