Tänane äratus on seatud kella kuueks, et jõuaks pesta-pakkida-süüa, sest buss Battambangi poole peaks meile järgi tulema 7.15. Piletid (6 dollarit - tavaliselt natuke odavamad) hankis meile hotellijuht Michael, kes meile ka bussisaabumise kellaaja teatas. Paraku koputab ta juba 6.30 meie uksele sõnumiga, et buss on ees. Kõiki tegevusi peab hakkama sooritama nüüd kiirelt paarishüpetega, sest bussitäis rahvast võib-olla ootab. Hommikusöögist tuleb suu puhtaks pühkida. Ega seda saia taga ka ei nuta. Bussi jõudes avastame siiski, et oleme esimesed kellele järgi tuldi. Oleme omandanud vajalikud bussisõidu tarkused ning ilma kompassi ja kaarditagi teeme selgeks, kus on ida, kus on lääs. Kust kohast hakkab tee peal päike akent sulatama ning kummale poole on bussis targem istuda. Seega on vahest isegi hea, kui esimesena bussi jõuad. Pooluniste ja näljastena oleme sunnitud bussis pea tund aega loksuma enne, kui kõik turistid on erinevatest hotellidest peale korjatud. Siis aga selgub, et antud buss ei sõidagi Battambangi. Tegemist on ainult rahvakorje bussiga. Peatume tuttavas bussijaamas, kus kotid tuleb tõsta punakas tolmuse maa peale, sest õige buss ei ole veel kohal. Bussi oodates leiab Marko bussijaama kõrvalt tädikese, kes meile mõned kurgi-tomati-sibula-juustu saiakesed teepeale meisterdab. Pikad saiad maksid kokku 2 dollarit.
Viimaks saabub ka buss ning seekord palutakse siiski piletitelt oma istekohad järgi vaadata ning selgub, et saatus ei ole meile seekord armuline. Saame kohad päikese kõrvale. Niipalju siis osavast planeerimisest. Teekonda kirjade järgi kokku 6 tundi.
Linnast välja sõites veendume taaskord, et tegemist on ikka päris suure linnaga. Satume tänavatele, milleni meie teekond meid ei ole viinud. Silmame isegi kahte Jaapani restorani, mis jäid meil proovimata. Teeääred kubisevad hotellidest. Osad uhked ja töös, teised alles ehitusjärgus. Siinkohal adume Aasia kasvavat rahajõudu, sest rahulolevate nägudega aasia turiste on siin ikka tohutult, kellest enamus ööbivad siinsetes uhketes hotellides.
Linnast välja jõudes satume teele, mis võidaks mängleva kergusega konkursi "Cambodia kõige hullem tee". Seda tolmu ja loksumist on raske sõnadesse panna. Vahepeal on raskus kaasreisjate nägemisega, sest tolmupaksus on lämmatav. Iga reisija otsib mingit riidetükki, mille kaudu hingamiseks õhku filtreerida. Näha on, et teetööd kahte linna ühendaval teel käivad, kuid ilmselgelt teosammul.
Tolmust saame vahepeal puhata keset tühermaad asuvas söögikohas. Alicel on kõht tolmust täis, kuid Marko otsustab siiski kausitäie riisi tolmule seltskonnaks juurde panna. Eine ja joogid kokku 2,5 dollarit.
Läbi tolmu jõuame viimaks ka Battambangi. Buss peatub keset mingit tänavat oma kontori ees. Abivalmis motorolleri juhte on piisavalt, kuid nende kaherattaliste asjanduste peale me nii pea teatavasti ei roni, seega otsustame jalutada hotellideni. Kaardilt oma asukohta tuvastades selgub, et õnneks ei pea liiga palju oma suurte kottidega kõndima. Hotellideni on 1-2 km. Linn on kuidagi vaikne. Inimesi on tänavatel väga vähe näha, kuigi on tegemist Cambodia suuruselt teise linnaga. Kuna tegemist on keskpäevaga, siis normaalsed inimesed on ilmselt majadesse päikesevarju tõmbunud.
Esimeses hotellis (Royal) on hinnatase 15 dollarit. Hotellis on tube üsna palju ja tundub, et ka külastajaid ei ole siin palju, seega üritame hinda kaubelda. Esialgu 14 dollarist paremaks meie kauplemisoskus ei osutu. Sisetunne sunnib edasi vaatama. Järgmiseks astume sisse Chhaya hotelli. Selles hotellis on vastuvõtulauas oleva mehe sõnul üle 100 toa. Vaatame ühe neist üle ja tase on parem kui eelmises. Suur avar tuba koos kõigi mugavustega ning hinnaks saame 10 dollarit. Tehing tehtud.
Jalutame linnas ringi ning otsime Smokin Pot nimelist restorani, kus kirjade järgi korraldatakse ka kokanduskursusi, millest meil oleks soov osa võtta. Restorani küll leiame, kuid see avatakse alles mõne tunni pärast. Seega tiirutame veel linnas veidi ringi tehes aega parajaks. Tänavapildis jääb silma, et linnas on hästi säilinud koloniaalarhitektuur. Prantslaste valitsemisajast jäänud hooned on küll vanad ja väsinud, kuid tõeliselt kaunid.
Tunnid mööduvad kiirelt ning olemegi tagasi soovitud restoranis. Esmamulje, peab ütlema, ei ole just paljutõotav. Tänavale avaneb pisike ~ 10 m² tühi ruum, mille tagumises osas on kardinaga kaetud ukseava, kus asub ilmselt köök. Pisike ruum on paksult suitsu täis, seintel on mingid kummalised joonistused. Ruumi ees tänaval on mõned puidust ja kulunud ilmega lauad. Kohti on umbes 10 inimesele. Võtame istet. Teenindajateks on kaks veel mitte teismeikka jõudnud poissi. Väga asjalikult tõsiste nägudega seejuures. Esimene mõte - kus siin seda paljukiidetud kokanduskursust läbi viiakse? Vaatame igaks juhuks veelkord oma märkmeid, et veenduda ega me vales kohas juhtu olema. Kõik siiski klapib. Poisid toovad meile menüüd. Valime sealt mõned kohalikud road - kana amok ja veise lok-lak. Söögid on huvitavad ja maitsvad (arve 25 000 rieli). Tundub, et kokk tunneb oma tööd. See annab meile julgust uurida, kes ja kus seda kursust siin läbi viib. Selgub, et kursuse läbiviiaks on poiste vend, keda täna siiski kohal ei ole. Soovi korral palutakse meil hommikul kell 9 kohal olla. Mida me plaanime ka teha.
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
No comments:
Post a Comment