Enne bussi peale asumist varustame ennast taas saiatoodetega. Hotelli restoranist soetatud saiad köögiviljadega osutuvad 10 minuti möödudes söömiskõlbmatuteks. Saiad olid enne meile ulatamist röstitud, seega muutusid need nüüd kivikõvaks. Leidsime hotelli lähedalt aga varuväljapääsuna kohaliku pagaritöökoja, kust sai uued saiad ja 2 koogikest ostetud. Loomulikult mõjus meile poekese ees olev väga kutsuv ja mahlakas reklaam. Papist musklis poiss, kes võiks vabalt olla ka Shwarzeneggeri noorem vend, hoiab seksikalt saia ja torti. No ahvatleb ju, või mis!?
Vaatamata varahoomikusele kellaajale, ikkagi 6:15, õnnestub Markol ühest salongist ära osta ka maal, mis juba üleeile sai leitud ja painama jäi. Selle ostuga saame endale ülejäänud reisiks aga nuhtluse, sest pildist moodustub ca 1,2 meetrine toru.
Kuna buss väljub 7:00, siis lubas meie hotell, kust sai ka piletid hangitud, meid kell 6:45 mikrobussiga bussijaama toimetada. Kui kell hakkab niikaugele saama, ilmuvad välja 2 motorolleri juhti ja tahavad meie kotte haarata. Nemad viivad meid ise bussijaama, sest mikrobussi juht läks koju ja täna enam tagasi ei tule. No ärge kujutage mitte ettegi, et meie selle eluohtliku riistapuu peale ja veel oma seljakottidega istume! Marko protesteerib ja nõuab lubatud mikrobussi. Ilmselt on meie näod piisavalt kurjad ja halvaendelised, sest mõne minuti pärast seisab hotelli administraator isiklikult mikrobussiga ukse ees.
Bussijaama jõuame õigeagselt ning 5 tunnine sõit võib alata. Phnom Penhi jõuame 12:15 ning siin tuleb järgmist bussi oodata täpselt 1 tund. Bussijaam on tiheda liiklusega tänavanurgal olev väike ca 15 ruutmeeterine ruum, mis on pungil inimesi ja nendega kaasas reisivat kraami. Uksealune on tihedalt täis motorollereid ning nendest oma seljakottidega üleronimine on tõsine tegu. Toole jagub umbes 10 inimesele, mis tähendab enamuse jaoks oma asjade otsas istumist. Täidame oma ootamisaja einestamisega. Bussiaknast märkasime, et lähedal asub Lucky Burgeri väga western stiilis "restoran". Alice toob sealt burgereined makstes 2 eine ja nuggetsite eest kokku 6.4 dollarit. Maitsebukett osutub isegi täiesti söögikõlbulikuks.
Ooteruumis tegeleb üks kiilakas vanamees alatu müügitaktikaga, milles eest mõnes riigis saaks ilmselt kolakat. Vanamees surub nimelt lastele pihku täispuhutud õhupalle ning nõuab siis vanematelt raha. Kui vanemad asuvad lastelt palle ära võtma, kukuvad need nutma ja lihtsam on vanamehele maksta, kui last traumeerida. Vot selline äriplaan siis vanamehel.
13:15 on buss aga kohal ning jätkub sõit Sihanoukville poole, kuhu peaksime jõudma poole viie paiku õhtul. Bussipiletid Sihanoukville kahepeale kokku 9 dollarit. Tee peal kisub taevas pilviseks ja hakkab sadama. Et siis minek rannarajooni, jah!?
Poolel teel teeb buss tavapärase söögi ja sita peatuse. Mangosõltlane Alice avaldab soovi saada üks doos. Parkimisplatsi kõrval olevas puhvetis on puuviljade lett täitsa olemas. Mangode eest küsitakse 2500 rieli tükist. Teades, et selliseid peaks saama ka hinnatasemel 1500 rieli alustame kauplemist. Hind ei liigu paigast.
Väljendame oma pettumust ning jätame ostu sooritamata. Siis silmab Marko aga parkimisplatsi aia taga üht müügiletti, kust ka mangod paistavad. Suundume sinna ja seal on hinnaks ilma kauplematagi 700 rieli mango. Võtame kohe mitu. Sellest võib lausa üledoosi saada. Marko otsustab oma ühe lemmiku kasuks - valge tainane junn. Seekord hinnaks 500 rieli.Bussijaamas üritame taksot kaubelda. LP raamat ütleb linnasiseseks hinnaks 1-2 dollarit, kuid taksojuhid tahavad suisa 6 dollarit saada. Oleme loomulikult nördinud sellisest röövimise katsest ning ei ürita seda varjatagi. Olukord kisub vahepeal isegi teravaks, sest nimetus "lollide turistide hinnakiri" solvab taksojuhtide ninameest hingepõhjani. Lahkume sündmuskohalt. Nagu ikka, meile jookseb järgi üks taksojuhtidest ja uurib, mis hinnaga oleme nõus sõitma. 2 dollariga mees nõusse ei jää, küll aga 3 dollariga. Ei viitsi rohkem taielda ning lööme käed.
Cambodia nn kuurortlinn Sihanoukville on üsna suur ning enamus populaarsemaid majutuskohti on koondunud loomulikult rannaäärde. Backpackerite põhikoht Victory Beach jätab meid külmaks, sest siinset randa iseloomustatakse kui ühte vähim atraktiivset. Sellest veidi põhjapool asub sadam, mis ei muuda randa just ilusaks troopilise rannapuhkuse kohaks. Võtame suuna hoopis Serendipity Beachile, mida iseloomustatakse kui cool place to chill out with a drink. Meile sobiks selline koht imehästi. Hoiatatakse küll kivise ranna eest, aga meid see ei häiri.
LP-st saadud info põhjal vaatame mõned hotellid-külalistemajad üle, kuid ükski ei avalda oma hinna-kvaliteedi suhtelt muljet. Astume sisse ühte päris uude kohta, mille nimi kõlab halvaendeliselt kallilt - Sea View Villa. Tuleb välja aga, et toad on siin väga erineva hinnaga, 8-25 dollarit. Valime selle odavaima ja ventilaatoriga toa. Telekat ei ole, kuid tuba ise on kena ja suurte akendega. Korrus allpool asuv adminilaud toimib ühtlasi ka baarina, kust saab igasugu imekokteile tellida ja neid siis kõrval oleval terrassil merd vaadates nautida.
Kuigi rannaäärne kubiseb igasugust sööki ja kööki pakkuvatest restoranidest, otsustame täna vaadata hoopis linnapoole jäävaid restorane. Osaliselt on põhjuseks bussijaamas saadud reklaamlehtede pakk, mis kõik lubavad imeodavaid toite ja kokteile. Jalutame ca 300 meetrise riba edasi-tagasi läbi ning valime einestamiseks buffee grilli pakkuva koha. Valid ise lihalõigud ja köögiviljad ning grillid need lauas ära. Mõte oli hea, aga teostus osutub väsitavaks ja kuumaks kogemuseks. Jahutussüsteem restoranis puudub, mis tagab lauas grilli kasutades vist oma 40 kraadise õhutemperatuuri. Viime einestamisprotseduurid kiirelt läbi, et kõrval asuvasse Monkey Republic pubisse jahutavaid kokteile nautima minna. Oleme ikka ühed (või kahed) Tomb Raiderid ära teeninud. Juhendame noorkukest baarmani kokteilide koostamisel ja tulemus saab imehea.
No comments:
Post a Comment