Esmaspäev 16.04.2007 (Siam Rep, Cambodia)

Päris suur osa meie tänasest päevast möödub tuk-tukis õõtsudes. Valisime välja templid, mis asuvad täiesti eri suundades. Selle marsruudi eest peame tukkeri juhile välja käima suisa 20 dollarit.
Esimene sihtpunkt asub tervelt tunniajase sõidu kaugusel. Tegemist on Banteay Srei templiga, kus on väga hästi säilinud ilusad kivigraveeringud. Kahjuks on kogu kompleks üsna väike ja saab kiirelt ülevaadatud. Kui päris aus olla siis me ei ole väga kindlad, et see reis antud templi juurde end õigustab. Välja arvatud muidugi tõelistel templifanaatikutel.
Tagasi tukkeri peale ja tund aega maanteemõnu võis alata. Neile turistidele, kes mujal Cambodias ringi ei liikle on see teekond heaks võimaluseks näha tegelikku elu külades, mis asuvad kahel pool teed. Meie jaoks on avanev pilt juba harjumuspärane, kuid siiski nauditav. Peatume teeservas, kust puude allee vahel kulgeb jalgtee viib Banteay Samrei templini. See käik õigustab end igati. Tegemist on 12 sajandist pärit väga kompaktse templiga, mis on ühest küljest hästi säilinud, kuid teisalt on teda ka oskuslikult restaureeritud. Teine meeldiv asjaolu siin templis on turistide vähesus. Saabudes ei ole siin kedagi peale meie. Enne lahkumist siiski mõned tulevad, kuid see ei häiri. See kõik võimaldab rahus ja vaikuses ringi jalutada ning pildistada ilma, et peaksid olema täpsus-kiirus fotograaf. Arvestades meie jätkuvalt jupsivat objektiivi on selline võimalus suisa kingitus.
Hoolimata turistide vähesusest on templi ees siiski laps-kaupmehed, kes oleks taaskord kõik justkui ühel müügikoolitusel käinud koos kõigi teiste templite juures olevate müüjatega. Jutt ja müügitaktikad on väga sarnased. Kui sa templisse sisened ja loobud näiteks vee ostmisest, siis nad paluvad, et sa annaksid lubaduse tagasiteel vett osta soovides, sooritada ost kindlasti nende juures. Peame taaskord nentima, et nad on väga osavad ja kavalad tegelased.
Võtame suuna Siam Repi poole, et teha kiire eine enne viimaseid Angkori templeid. Palume ennast mingi suvalise söögikoha juurde viia, kuid tukkeri juht näeb kurja vaeva (ja raiskab mõttetult aega), et sõidutada meid linna teises servas olevasse turistidele mõeldud restorani. Eks tal ole omad kasud sees, seega me ei pahanda kuna ka söök on tavapäraselt hea.
Peale kehakinnitust võtame suuna Roluos gruppi templite poole. Teekond kulgeb mööda suurt ja tiheda rolleri liiklusega maanteed, mis viiks lõpuks ka Phnom Penhi välja. Meie esimeseks peatuskohaks on Lolei tempel, mis on ehitatud kuskil 9. sajandil ja on kunagi olnud saar-tempel. Tänapäeval on raske ette kujutada, et seda templit ümbritses omalajal veekogu. Templi ees võtavad meid vastu kaks meest koos paari poisiga, kes näitavad meile oma materjale ning selgitavad, et nende missiooniks on tegeleda orbudega. Toetame nende head algatust ka omaltpoolt. Tempel ei näe kahjuks enam nii uhke välja nagu meie raamatu piltidel. Ajahammas on teda vahepeal kõvasti närimas käinud. Kuna tegemist on siiski Khmeride uue aaste pidustustega, siis on ka siinse templi kõrvale ehitatud liivast stuupa, mille kõrvale on ka väike altar koos annetustega üles seatud. Seda uudistama jäädes tuleb meiega vestlema nooruke munk. Jagame vastastikku tarkust ja lõpetuseks soovime head uut aastat.
Teiseks Roluos grupi templiks, mida külastame, on Preah Ko. Ka see tempel pärineb 9. sajandist. Templi ehitajaks peetakse kuningas Indravarman I. Kahjuks on suurem osa templist lagunenud, kuid kuus keskset telliskivi torni on veel püsti ja ka osad seinte graveeringud on selgelt näha.
Siit suundume meie viimase templi juurde, milleks on Bakong. Tee sinna lausa kubiseb noortest rolleritel. Meie juht selgitab, et ümberkaudsed noored kogunevad just täna Bakongi, kus üheskoos tähistatakse uut aastat. Kohale jõudes veendume veelkord, et rahvast on siin murdu. Voolame koos ülejäänud massiga templikompleksi keskosa poole. Kitsal sillakesel oleme tunnistajaks siinsetele omapärastele noorte vallatustele. Nimelt hiilitakse salaja üksteise seljataha ning siis nühitakse teisele ootamatult talgi sarnast valget pulbrit kuhu õnnestub - näo või kaela peale. Teine atraktsioon on veega pritsimine. Enamasti kasutatakse väikeseid kilekotist tehtud veepomme, millega üksteist loobitakse. Vaatame kiivalt ringi ega mõnel vallatul kohalikul pole plaanis ka meid mõne atraktsiooniga üllatada. Paaril korral noored poisid küll üritavad meile seljataha hiilida, kuid Marko suur kogu ja väike "urrrr" ehmatavad nad eemale ja loobuma oma kavalast plaanist valgete peal käsi valgeks saada. Näeme ka mingit ringmängu, kus inimringi keskel kükitavad vaheldumisi mees ja naine. See kelle seljataha eelmine paar mingi riidepambu kukutab hakkab oma kaasat välist ringi pidi taga ajama ning riidepambuga nüpeldama. Kui ring hakkab läbi saama siis kukutatakse riidenarts kellegi teise seljataha ning eelnevalt kirjeldatud kordub taas. Uurime kõrvalseisjate käest, mis siin toimub, kuid paraku ei võimalda keelebarjäär meile selgitusi andmast. Pealtvaatajatele paistab aga atraktsioon meeldivat, kuna rahvast on palju ja tagaajamisi jälgitakse pikalt ja mõnuga.
Tempelikompleks ise on uhke ja võimas, pärit 9. sajandist. Väliste müüride pikkused on olnud 900 x 700 meetrit. Sisemiste müüride pikkused on 160 x 120 meetrit. Keskne templiosa, mis tipneb nn. viie korruselise püramiidiga, on 65 x 67 meetrit lai. Viimane on siiski taastatud hiljem, umbes 12. sajandil. Esialgse torni saatusest andmed puuduvad. Keskset templiehitist ümbritsevad kaheksa väiksemat templitorni.
Sellega on meie templite maraton läbi siin Siam Repi ümbruses. Suunduma tagasi linna, et peale hingetõmbamist ja mõnusas konditsioneeriga toas jahtumist minna viimsele õhtusöögile siin linnas. Seekord langeb valik india köögile. Vist väga ei üllata. Restorani sisekujunduses domineerivad seintel olevad erinevate riikide lipud, mille all on kirjas riigi pealinn ja rahvaarv. Vaatame ringi ja oh seda rõõmu - Estonia ja Tallinn täitsa olemas. Meie säravatelt nägudelt kiirgav positiivne energia jõuab vist ka kööki, kust teenindaja tuleb uurima, et kust me sellised pärit oleme. Tutvustame talle siis riiki, millest ta midagi kuulnud pole. Tema suundub tagasi vaikselt korrates Estonia, Estonia ja meie saame sukelduda imelistesse india hõrgutistesse.
Peale õhtusööki teeme ära ka saatuslikud otsused. Teatavasti peab iga hea asi kunagi lõppema. Loodetavasti selleks, et saaksid alata uued huvitavad asjad. Vaatame oma edasist marsruuti ja arvutame näppudel päevi ning paneme paika oma kojusõidu daatumi. Aasia tolmu oma jalgelt pühime seega 14. mail. Tuhnime internetis ja leiame kõige sobivama ja samas ka soodsaima pakkumise olevat Qatar Airwaysil. Lend Ho Chi Minh City'st Londonisse ~ 5000 krooni eest. Vahepeal teeme ka maandumise Dohas, kus peame paar tundi ootama järgmist lendu Londonisse. Sealt toob meid koju meie enda armas Eesti õhk (Estonian Air). Vahepeal silmanurgast piiludes olid piletid Tallinnasse ~ 800 krooni. Kuna me õigel hetkel neid ei broneerinud tuleb nüüd leppida ~ 1700 krooniga. Seega saavad meie jalakesed kodumaa tolmuga kaetuks 15. mai hilisõhtul.
Selle ühest küljest rõõmustava, kuid teisalt kurvastava sündmuse peale hakkab organism janutama. Hilisõhtusteks napsudeks saavad taaskord Tomb Raider'i kokteilid. Ei teagi kohe, mida arvata, kas see on nüüd siis märk sõltuvusest või lihtsalt erakordselt maitsvatest kokteilidest?