Hommikust süüa hotelli rõdul vaatega Tai lahele üle pambuslehtedest katustega hüttide on ikka 
elamus omaette. Lahelt tulev kerge tuul toob meeldivat jahutust. Rõdul on tunduvalt jahedam, kui meil toas, kus puudub seekord ju konditsioneer. Uurime vahetusvõimalust ning meile pakutaksegi tuba aknaga lahe poole. Vaatame toa üle ning veendume, et tõepoolest selles toas on tunduvalt parem kliima. Kolime ümber.
Enne rannamõnude nautimist vajab edasisõit korraldamist. Võtame hotelli eest tuk-tuki ning lepime kokku maksumuse kogu marsruudile - bussijaam ja siis randa. Sihanoukville's on oma neli-viis rannalõiku. Osad lärmakamad ja rahvastatumad kui teised. Meie eelistaksime täna rahu ja vaikust, seega oleme hotelliomaniku soovitusel võtnud plaaniks külastada Otres beachi, mis asub keskusest umbes 7 km kaugusel. Kogu planeeritud marsruut läheb maksma 2+5 dollarit ehk siis 7.
Bussijaamas suundume piletikassasse, kust tulles infot hankisime ning kontrollime uuesti info üle. Seekord on laua taga uued mehed. Piletihind Ho Chi Minh City'sse on küll veidi langenud (nüüd siis hinnaks 18 dollarit varasema 19 asemel), kuid lubadusest meid hotellist peale võtta ei taha mehed midagi teada. Väidavad, et meile infot jaganud mehel on alkoholiprobleemid ning seetõttu ajas ta meile soga. Pole hullu. Soodsamate piletihindade arvelt saame ka ise endale transpordi organiseeritud. Palume endale seekord ka istekohad kinnitada vastavalt eelnevalt valmis mõeldud päikese liikumistrajektoorile.
Varume endale tee pealt vett ja sõidame randa. Ise siia kohale sõita poleks vist osanud. Tee viib külavahelt kuumaastikule, sealt kruusateele jne. kuniks jõuame isegi mingi puhkekeskuseni. Sellel kohal peavad ikka head agendid olema, et siia üldse mõni inimene tee leiab. Peatume selle hotelli esisel parkimisplatsil, mille ümber on üsna tihedad pikad puud. Randa ei paista kuskilt. Meid suunatakse puudevahelt mäenõlvast alla laskuvale trepile. Trepile jõudes hakkab ka valge rannalõik paistma. Puhast valget rannariba jagub kuni silmapiirini ja inimesi saab loetleda suisa kahel käel. LAHE!!!
Ranna servas on isegi üks restoran, mille kõrval ka päikesevarjudega puidust lamamistoolid. Osad inimesed lebotavad liival, kuid meie otsustame siiski uurida toolide kasutamistingimusi. Restorani kelner teatab, et toolide kasutamine on "up to you" ehk kui tahad, siis kasuta. Küsimuse peale, kas selle eest ka tasuma peab, saame vastuseks taaskord "up to you". Egas midagi, heidame toolidele pikali. Ilmselt võtsime siiski kellegi eelnevalt broneeritud kohad, sest meid tuleb ahistama varblase suurune must tiivuline olend, kes ei paista just liiga sõbralik. Natuke vehkimist ja arvete klaarimist ning nõrgem annab alla. Seekord siis tiivuline elajas.
Päike on kuum. Jahutuseks ei sobi ka lahe vesi, sest see hakkab vaikselt keemistemperatuurile lähenema. Ujumist segab teadmine ja ka eelnev hoiatus hotellist, et siinkandis on ohtralt meduuse. Saime juhtnööre, et parim ravi meduusipõletusele on lasta paarilisel põletuskohale urineerida. Seega vältimaks kummalist olukorda eelistaksime selle loomaga mitte kokku põrgata.
Lõunasöögi teeme eelnimetatud restoranis, kus isegi Marko tellib endale kalaprae ning on tulemusega igati rahul. Nii võib temastki veel kalasöödik saada. Siinkohal olgu selgituseks öeldud, et Marko sööb küll toorest kala sushidega, kuid hautatud ning praetud kalad ei kuulu just tema lemmikute hulka. Seekord siis meeldiv erand.
Päev möödub meeldivalt rannamõnusid nautides. Tagasisõiduks palume parklas oleval noormehel meile mingi transpordivahend tellida. Kiire kõne sõbrast tukkerijuhile ja sõiduk leitud. Hea, et tänapäeval ikka mobiilid levinud on, muidu peaks siit vist jalgsi tagasi marssima.
Enne koduranda õhtusöögile minemist tekib Alicel soov oma mp3-mängijasse uusi lugusid laadida, sest vanad hakkavad tänu pikkadele bussisõitudele juba pähe kuluma. Cambodias on selleks tarbeks olemas väga hea teenus. Boom-boom-boom nimeline putka omab sadu, kui mitte tuhandeid albumeid kõikvõimalikelt artistidelt. Ühe terve albumi laadimise maksumus on 1,5 dollarit. Uued lood laetud, võime mõelda kõhtude laadimisele.
Meie kodurand, Serenidipity beach, on tihedalt restorane täis pikitud. Hotellitöötajate sõnul
on siin ka lugematu arv kotikaupmehi, kes iga 10-15 minuti tagant oma nodi pakkumas käivad, mis muutuks pikapeale ilmselgelt tüütavaks.
Suundume saadud soovituste peale Bayon nimelisse restorani. Sellise suursuguse templi nimega restoranil on loodetavati ka uhke menüü. Me ei pea pettuma. Valime söögiks oma uue lemmiku - kalmaari. Kahjuks ei ole teist piisavalt kaua tule peal praetud ning maitse jätab seekord natuke soovida, kuid väga ei kurda.
Meie meelt tuleb vahepeal lahutama väga hea inglise keele oskusega noor umbes 8-9 aastane poiss, kes pakub meile punutud võtmehoidjaid ja kaelaehteid. Poiss on julge, terane ja kaval. Esimese asjana meie laua juurde jõudes torkab Markole sõrmega parempoolsetesse ribidesse, ise seistes vasakul pool. Teiseks osutab Markole näpuga rinna peale ning kui Marko pöörab pilgu allapoole, siis saab ta tunda ninanäpistust. Selle peale teeb suur mees urr-urr ja poiss lõpetab vallatused ning asub müügitööle. Osavalt üritab ta meile selgitada, et just sellist punutud võtmehoidjat oleks meil hädasti vaja. Kui mitte endale, siis näiteks kingituseks. Viimases hädas pakub ta välja lahenduse, et mängigu me temaga trips-traps-trulli. Kui tema peaks võitma, siis ostame kolm tükki ja kui meie peaks võitma, siis piirdume ainult ühega. Loobume mängust, kuid ostame lohutuseks talt mõned käepaelad, mille on väidetavalt valmistanud tema tädi. No noh.....üritame uskuda.
elamus omaette. Lahelt tulev kerge tuul toob meeldivat jahutust. Rõdul on tunduvalt jahedam, kui meil toas, kus puudub seekord ju konditsioneer. Uurime vahetusvõimalust ning meile pakutaksegi tuba aknaga lahe poole. Vaatame toa üle ning veendume, et tõepoolest selles toas on tunduvalt parem kliima. Kolime ümber.Enne rannamõnude nautimist vajab edasisõit korraldamist. Võtame hotelli eest tuk-tuki ning lepime kokku maksumuse kogu marsruudile - bussijaam ja siis randa. Sihanoukville's on oma neli-viis rannalõiku. Osad lärmakamad ja rahvastatumad kui teised. Meie eelistaksime täna rahu ja vaikust, seega oleme hotelliomaniku soovitusel võtnud plaaniks külastada Otres beachi, mis asub keskusest umbes 7 km kaugusel. Kogu planeeritud marsruut läheb maksma 2+5 dollarit ehk siis 7.
Bussijaamas suundume piletikassasse, kust tulles infot hankisime ning kontrollime uuesti info üle. Seekord on laua taga uued mehed. Piletihind Ho Chi Minh City'sse on küll veidi langenud (nüüd siis hinnaks 18 dollarit varasema 19 asemel), kuid lubadusest meid hotellist peale võtta ei taha mehed midagi teada. Väidavad, et meile infot jaganud mehel on alkoholiprobleemid ning seetõttu ajas ta meile soga. Pole hullu. Soodsamate piletihindade arvelt saame ka ise endale transpordi organiseeritud. Palume endale seekord ka istekohad kinnitada vastavalt eelnevalt valmis mõeldud päikese liikumistrajektoorile.
Varume endale tee pealt vett ja sõidame randa. Ise siia kohale sõita poleks vist osanud. Tee viib külavahelt kuumaastikule, sealt kruusateele jne. kuniks jõuame isegi mingi puhkekeskuseni. Sellel kohal peavad ikka head agendid olema, et siia üldse mõni inimene tee leiab. Peatume selle hotelli esisel parkimisplatsil, mille ümber on üsna tihedad pikad puud. Randa ei paista kuskilt. Meid suunatakse puudevahelt mäenõlvast alla laskuvale trepile. Trepile jõudes hakkab ka valge rannalõik paistma. Puhast valget rannariba jagub kuni silmapiirini ja inimesi saab loetleda suisa kahel käel. LAHE!!!
Ranna servas on isegi üks restoran, mille kõrval ka päikesevarjudega puidust lamamistoolid. Osad inimesed lebotavad liival, kuid meie otsustame siiski uurida toolide kasutamistingimusi. Restorani kelner teatab, et toolide kasutamine on "up to you" ehk kui tahad, siis kasuta. Küsimuse peale, kas selle eest ka tasuma peab, saame vastuseks taaskord "up to you". Egas midagi, heidame toolidele pikali. Ilmselt võtsime siiski kellegi eelnevalt broneeritud kohad, sest meid tuleb ahistama varblase suurune must tiivuline olend, kes ei paista just liiga sõbralik. Natuke vehkimist ja arvete klaarimist ning nõrgem annab alla. Seekord siis tiivuline elajas.Päike on kuum. Jahutuseks ei sobi ka lahe vesi, sest see hakkab vaikselt keemistemperatuurile lähenema. Ujumist segab teadmine ja ka eelnev hoiatus hotellist, et siinkandis on ohtralt meduuse. Saime juhtnööre, et parim ravi meduusipõletusele on lasta paarilisel põletuskohale urineerida. Seega vältimaks kummalist olukorda eelistaksime selle loomaga mitte kokku põrgata.
Lõunasöögi teeme eelnimetatud restoranis, kus isegi Marko tellib endale kalaprae ning on tulemusega igati rahul. Nii võib temastki veel kalasöödik saada. Siinkohal olgu selgituseks öeldud, et Marko sööb küll toorest kala sushidega, kuid hautatud ning praetud kalad ei kuulu just tema lemmikute hulka. Seekord siis meeldiv erand.
Päev möödub meeldivalt rannamõnusid nautides. Tagasisõiduks palume parklas oleval noormehel meile mingi transpordivahend tellida. Kiire kõne sõbrast tukkerijuhile ja sõiduk leitud. Hea, et tänapäeval ikka mobiilid levinud on, muidu peaks siit vist jalgsi tagasi marssima.
Enne koduranda õhtusöögile minemist tekib Alicel soov oma mp3-mängijasse uusi lugusid laadida, sest vanad hakkavad tänu pikkadele bussisõitudele juba pähe kuluma. Cambodias on selleks tarbeks olemas väga hea teenus. Boom-boom-boom nimeline putka omab sadu, kui mitte tuhandeid albumeid kõikvõimalikelt artistidelt. Ühe terve albumi laadimise maksumus on 1,5 dollarit. Uued lood laetud, võime mõelda kõhtude laadimisele.
Meie kodurand, Serenidipity beach, on tihedalt restorane täis pikitud. Hotellitöötajate sõnul
on siin ka lugematu arv kotikaupmehi, kes iga 10-15 minuti tagant oma nodi pakkumas käivad, mis muutuks pikapeale ilmselgelt tüütavaks.Suundume saadud soovituste peale Bayon nimelisse restorani. Sellise suursuguse templi nimega restoranil on loodetavati ka uhke menüü. Me ei pea pettuma. Valime söögiks oma uue lemmiku - kalmaari. Kahjuks ei ole teist piisavalt kaua tule peal praetud ning maitse jätab seekord natuke soovida, kuid väga ei kurda.
Meie meelt tuleb vahepeal lahutama väga hea inglise keele oskusega noor umbes 8-9 aastane poiss, kes pakub meile punutud võtmehoidjaid ja kaelaehteid. Poiss on julge, terane ja kaval. Esimese asjana meie laua juurde jõudes torkab Markole sõrmega parempoolsetesse ribidesse, ise seistes vasakul pool. Teiseks osutab Markole näpuga rinna peale ning kui Marko pöörab pilgu allapoole, siis saab ta tunda ninanäpistust. Selle peale teeb suur mees urr-urr ja poiss lõpetab vallatused ning asub müügitööle. Osavalt üritab ta meile selgitada, et just sellist punutud võtmehoidjat oleks meil hädasti vaja. Kui mitte endale, siis näiteks kingituseks. Viimases hädas pakub ta välja lahenduse, et mängigu me temaga trips-traps-trulli. Kui tema peaks võitma, siis ostame kolm tükki ja kui meie peaks võitma, siis piirdume ainult ühega. Loobume mängust, kuid ostame lohutuseks talt mõned käepaelad, mille on väidetavalt valmistanud tema tädi. No noh.....üritame uskuda.
No comments:
Post a Comment