Otsustame täna hommikusöögiga esmalt vaeva mitte näha vaid suundume kohe linnaga tutvuma. Küll kuskil midagi ette jääb, kus süüa saab.
Võtame tuk-tuki ja palume ennast viia linna ainsa mäe juurde, kus asub ka kuulus Wat Phnom. Treppidel tipu poole saame näha ja
tunda Cambodia seda poolt, mis turistidele ei meeldi. Kerjused. Kellel laps süles, kellel proteesjalg süles.
Kerjuste kadalipust tormame nii kiirelt mööda, et ei märka piletimüüjat. Vanem naisterahavas on sunnitud meile järgi tulema, sest tema tahab oma 8000 reili meie käest ikkagi kätte saada.
Vaevalt oleme jõudnud selle ära maksta, kui meie tähelepanu palub üks munk, kes näitab oma inglisekeelset paberit, mis palub annetust. Appi!!! Kujutame ette, mis tunne on pangaautomaadil, kust iga päev sajad inimesed raha nuiamas käivad. Vastik. Meie oleme selle riistapuu vastu edaspidi tunduvalt kaastundlikumad.
Templis näeme esmakordselt ka templimuusikuid. Teed väikese annetuse ja siis võid muusika saatel Buda kuju poole palvetada. Teise annatuse eest komplekteeritakse kandik söökidega (riis, puuviljad, joogid jne), mille saad asetada kuju ette. Vaadates seda toidukogust tunneme Budale kaasa. See saab olema valus laks kõhule. Toidukogus tuletab meile aga meelde, et meil veel hommikusöök tegemata. Kui äkki aitaks Budat!? Ei riski siiski.
Laskume 27 meetri kõrgusest mäest alla ning asume otsima söögikohta. Ümbruses ei hakka silma ükski puhvet. Võtame suuna risti läbi linna Iseseisvus monumendi poole. Saame endasse
ammutada rohkelt Phnom Penhi tänavamiljööd. Ikka tõsine suurlinn. Maju, rahvast ja lõhnu terve hulk. Meid üllatab kergelt ka tänavapildis ilutsevate uhkete villade ja luksusautode hulk. Lexus maasturid, Hummerid .....
Võtame tuk-tuki ja palume ennast viia linna ainsa mäe juurde, kus asub ka kuulus Wat Phnom. Treppidel tipu poole saame näha ja
tunda Cambodia seda poolt, mis turistidele ei meeldi. Kerjused. Kellel laps süles, kellel proteesjalg süles.Kerjuste kadalipust tormame nii kiirelt mööda, et ei märka piletimüüjat. Vanem naisterahavas on sunnitud meile järgi tulema, sest tema tahab oma 8000 reili meie käest ikkagi kätte saada.
Vaevalt oleme jõudnud selle ära maksta, kui meie tähelepanu palub üks munk, kes näitab oma inglisekeelset paberit, mis palub annetust. Appi!!! Kujutame ette, mis tunne on pangaautomaadil, kust iga päev sajad inimesed raha nuiamas käivad. Vastik. Meie oleme selle riistapuu vastu edaspidi tunduvalt kaastundlikumad.Templis näeme esmakordselt ka templimuusikuid. Teed väikese annetuse ja siis võid muusika saatel Buda kuju poole palvetada. Teise annatuse eest komplekteeritakse kandik söökidega (riis, puuviljad, joogid jne), mille saad asetada kuju ette. Vaadates seda toidukogust tunneme Budale kaasa. See saab olema valus laks kõhule. Toidukogus tuletab meile aga meelde, et meil veel hommikusöök tegemata. Kui äkki aitaks Budat!? Ei riski siiski.
Laskume 27 meetri kõrgusest mäest alla ning asume otsima söögikohta. Ümbruses ei hakka silma ükski puhvet. Võtame suuna risti läbi linna Iseseisvus monumendi poole. Saame endasse
ammutada rohkelt Phnom Penhi tänavamiljööd. Ikka tõsine suurlinn. Maju, rahvast ja lõhnu terve hulk. Meid üllatab kergelt ka tänavapildis ilutsevate uhkete villade ja luksusautode hulk. Lexus maasturid, Hummerid .....Ja taaskord kohtame ühes hoovis omapärast taiest. Ilmselt on tegu kooliga ning taiese juurde kuuluv tekst midagi asjalikku. Meie muidugi sisu ei mõista ja hindame välist "ilu", mis on viisakalt öeldes koomiline.
Pika jalutamise peale hakkab kõht närviliseks muutuma, kuid meil ei ole õnnestunud leida veel ühtegi söögikohta. Oleme tõenäoliselt valel tänaval. Vahetame tänavat ning leiamegi lihtsa puhveti, kus istet võtame. Söögid-joogid on head, kuid erilist vaimustust tekitab Bubble tee nimeline jook. Tegemist on külma piimakokteiliga, kus on sees ümmargused mustikamaitselised marmelaaditükid. Arve 18 000 rieli.
Seame sammud edasi monumendi poole, mis peaks oleme sarnane Angkor Wati templitornile. Suure tee lõpust hakkabki paistma punakas ehitis, mis asub ringtee keskel asuval saarel. Suur ja uhke monument, millest jõe poole asub ka rohetav lai park-promenaad. 
Liigumegi seda mööda edasi jõe poole. Vaskul pool teed jääb silma ka kommunistlikust sõprusest pakatav Cambodia ja Vietnami sõprusmonument.
Tulenes see soojadest sõprustunnetest või siiski ainult palavast päevast, kuid me võtame istet kohe sõprusmonumendi kõrval asuvas jäätisebaaris. Kolm jäätispalli sulavad hetkega jäätisesupiks. Maitsel pole vigagi ja maksab ainult 2000 rieli.
Edasi sammume linna ühe kuulsaima ning uhkeima kompleksi poole - Kuninglik palee ning
Hõbedane tempel (Royal Palace & Silver Pagoda). Väravate taha jõudes avastame, et kompleks avatakse uuesti alles poole tunni pärast. Hetkel lõuna. Jalutame seniks jõe äärde sealset vaadet imetlema, kuid pöördume sealt kiirelt tagasi, sest jõe äär on ohtralt ära lagastatud. See muidugi ei sega kohalikel jões supelda.
Ootame kannatlikult kuniks väravad avatakse. Vahepeal tahtsime ka janu kustutada, kuid ümbruskaudsed veemüüjad aduvad oma unikaalset müügikohta ning küsivad pudeli eest mitmekordset hinda. Põhimõtte pärast me neile liigkasu võtmise rõõmu ei valmista. Templisse sisenemine maksab 3 dollarit. Alicel palutakse osta või rentida ka pikemate käistega pluus. Valime rendi, mis maksab 1000 rieli.
Kompleks on uhke ja kirev. Vaatame eest ja vaatame seest. Pilte palees ja templites kahjuks teha ei tohi seega salvestame kõik kenasti mällu. Silver Pagoda on oma nime saanud põrandast, mis koosneb 5000 hõbedast 1 kg kaaluvast tahvlist. Templi ukse ees oleme tunnistajateks seigale, kus mingi turvamees nõuab ühelt inglasest noormehelt raha fotoaparaadi eest. Noormees väidab, et ta pole siin pilte teinud (piltide tegemiseks territooriumil peab maksma täiendava raha), kuid turvamees on omavoliliselt juba ka sisu uurinud ning sealt mõned pildid leidnud. Tegemist on siiski piltidega, mis on võetud aia tagant. Markole selline ülekohus hinge ei mahu ning ta läheb ja kisub turvamehelt fotoka jõuga käest, annab selle noormehele ning talutab ta sealt minema. Krdi rahaahne turvamees, või et kohe nõrgemate kallal tüli norima. Turvamees saab kuulda veel ka paari krõbedat tsenseerimata lauset, mille peale viimane jääb vaikselt oma toolile istuma ning elu üle järgi mõtlema. Asjade sellist käiku ei olnud ta ilmselt ette kujutanud. Nooruke häbelik inglane on aga abi eest tänulik. Inglane teeb siit kiirelt minekut, enne kui keegi veel raha küsima tuleb. Kiirustame ka meie siit minema, enne kui turvamees jõuab oma ametivendi informeerida ning uue huvitava äriplaaniga välja tulla.
Janu vajab siiski kustutamsit ning me istutame end kõrvaltänavas asubas Friends restoranis. Väidetavalt on teenindajad siin endised tänavalapsed või orvud, keda restoran koolitab ning uude ellu aitab. Värsked mahlakokteilid on imehead, kuid natuke kallid, kokku 20 000 rieli. Teades ja lootes, et raha läheb hea eesmärgi kasuks, siis maksame rõõmuga.
Kuna täna on meie perekonnas taaskord pidupäev, siis õhtustama ja tähistama läheme seda itaaliapärasesse Luna D'Autumno restorani. Veinivalik on hea, kuid kallid söögid on miniatuursed. Miks on kallites restoranides alati portsud nii väiksed? Makstav raha peaks ju kuhjaga kasumit andma, kas on siis tõesti nii kahju panna juurde natuke rohkem sööki. Kui meie teeks restorani, siis tahaks, et inimene, kellele viiakse lauda söök, mõtleks esimese asjana - oi kui maitsev, oi kui ilus, oi kui palju jne. Selliste portsudega (olgu ta kui ilus tahes) mõtled esimese asjana - oi kui vähe. Restorani siseõues troopiliste puude keskel on väga kena einestada, kuid meie energia kulub rohkem eelneva teema üle diskuteerimisele, kui ümbritseva ilu ning söökide nautimisele. Olgu siinkohal öeldud, et sama probleemi oleme kohanud ka Eestis. Seega on tegemist ilmselt mingi kõrgrestoranide käsiraamatust loetud tarkusega, et kliendile tuleb vähe süüa anda. Kohalikku hinnataset arvestades maksame üüratu summa, 180 000 rieli. Isegi Eestis saaks selle raha eest väga korralikult süüa mõnes heas restoranis.
Pettumust kohavaliku üle suundume klaasipõhja uputama. Selleks leiame siit ümber nurga väikese, kuid väga hubase Java cafe. Menüü on kokteilidest ja magustoitudest rikkalik. Võtame mojitod, margaritad ning tordilõigud. Viimased on suured ja maitsvad. Arve kokku 44 000 rieli. Vot see oli elamus.
Pika jalutamise peale hakkab kõht närviliseks muutuma, kuid meil ei ole õnnestunud leida veel ühtegi söögikohta. Oleme tõenäoliselt valel tänaval. Vahetame tänavat ning leiamegi lihtsa puhveti, kus istet võtame. Söögid-joogid on head, kuid erilist vaimustust tekitab Bubble tee nimeline jook. Tegemist on külma piimakokteiliga, kus on sees ümmargused mustikamaitselised marmelaaditükid. Arve 18 000 rieli.
Seame sammud edasi monumendi poole, mis peaks oleme sarnane Angkor Wati templitornile. Suure tee lõpust hakkabki paistma punakas ehitis, mis asub ringtee keskel asuval saarel. Suur ja uhke monument, millest jõe poole asub ka rohetav lai park-promenaad. 
Liigumegi seda mööda edasi jõe poole. Vaskul pool teed jääb silma ka kommunistlikust sõprusest pakatav Cambodia ja Vietnami sõprusmonument.Tulenes see soojadest sõprustunnetest või siiski ainult palavast päevast, kuid me võtame istet kohe sõprusmonumendi kõrval asuvas jäätisebaaris. Kolm jäätispalli sulavad hetkega jäätisesupiks. Maitsel pole vigagi ja maksab ainult 2000 rieli.
Edasi sammume linna ühe kuulsaima ning uhkeima kompleksi poole - Kuninglik palee ning
Hõbedane tempel (Royal Palace & Silver Pagoda). Väravate taha jõudes avastame, et kompleks avatakse uuesti alles poole tunni pärast. Hetkel lõuna. Jalutame seniks jõe äärde sealset vaadet imetlema, kuid pöördume sealt kiirelt tagasi, sest jõe äär on ohtralt ära lagastatud. See muidugi ei sega kohalikel jões supelda.Ootame kannatlikult kuniks väravad avatakse. Vahepeal tahtsime ka janu kustutada, kuid ümbruskaudsed veemüüjad aduvad oma unikaalset müügikohta ning küsivad pudeli eest mitmekordset hinda. Põhimõtte pärast me neile liigkasu võtmise rõõmu ei valmista. Templisse sisenemine maksab 3 dollarit. Alicel palutakse osta või rentida ka pikemate käistega pluus. Valime rendi, mis maksab 1000 rieli.
Kompleks on uhke ja kirev. Vaatame eest ja vaatame seest. Pilte palees ja templites kahjuks teha ei tohi seega salvestame kõik kenasti mällu. Silver Pagoda on oma nime saanud põrandast, mis koosneb 5000 hõbedast 1 kg kaaluvast tahvlist. Templi ukse ees oleme tunnistajateks seigale, kus mingi turvamees nõuab ühelt inglasest noormehelt raha fotoaparaadi eest. Noormees väidab, et ta pole siin pilte teinud (piltide tegemiseks territooriumil peab maksma täiendava raha), kuid turvamees on omavoliliselt juba ka sisu uurinud ning sealt mõned pildid leidnud. Tegemist on siiski piltidega, mis on võetud aia tagant. Markole selline ülekohus hinge ei mahu ning ta läheb ja kisub turvamehelt fotoka jõuga käest, annab selle noormehele ning talutab ta sealt minema. Krdi rahaahne turvamees, või et kohe nõrgemate kallal tüli norima. Turvamees saab kuulda veel ka paari krõbedat tsenseerimata lauset, mille peale viimane jääb vaikselt oma toolile istuma ning elu üle järgi mõtlema. Asjade sellist käiku ei olnud ta ilmselt ette kujutanud. Nooruke häbelik inglane on aga abi eest tänulik. Inglane teeb siit kiirelt minekut, enne kui keegi veel raha küsima tuleb. Kiirustame ka meie siit minema, enne kui turvamees jõuab oma ametivendi informeerida ning uue huvitava äriplaaniga välja tulla.
Janu vajab siiski kustutamsit ning me istutame end kõrvaltänavas asubas Friends restoranis. Väidetavalt on teenindajad siin endised tänavalapsed või orvud, keda restoran koolitab ning uude ellu aitab. Värsked mahlakokteilid on imehead, kuid natuke kallid, kokku 20 000 rieli. Teades ja lootes, et raha läheb hea eesmärgi kasuks, siis maksame rõõmuga.
Kuna täna on meie perekonnas taaskord pidupäev, siis õhtustama ja tähistama läheme seda itaaliapärasesse Luna D'Autumno restorani. Veinivalik on hea, kuid kallid söögid on miniatuursed. Miks on kallites restoranides alati portsud nii väiksed? Makstav raha peaks ju kuhjaga kasumit andma, kas on siis tõesti nii kahju panna juurde natuke rohkem sööki. Kui meie teeks restorani, siis tahaks, et inimene, kellele viiakse lauda söök, mõtleks esimese asjana - oi kui maitsev, oi kui ilus, oi kui palju jne. Selliste portsudega (olgu ta kui ilus tahes) mõtled esimese asjana - oi kui vähe. Restorani siseõues troopiliste puude keskel on väga kena einestada, kuid meie energia kulub rohkem eelneva teema üle diskuteerimisele, kui ümbritseva ilu ning söökide nautimisele. Olgu siinkohal öeldud, et sama probleemi oleme kohanud ka Eestis. Seega on tegemist ilmselt mingi kõrgrestoranide käsiraamatust loetud tarkusega, et kliendile tuleb vähe süüa anda. Kohalikku hinnataset arvestades maksame üüratu summa, 180 000 rieli. Isegi Eestis saaks selle raha eest väga korralikult süüa mõnes heas restoranis.
Pettumust kohavaliku üle suundume klaasipõhja uputama. Selleks leiame siit ümber nurga väikese, kuid väga hubase Java cafe. Menüü on kokteilidest ja magustoitudest rikkalik. Võtame mojitod, margaritad ning tordilõigud. Viimased on suured ja maitsvad. Arve kokku 44 000 rieli. Vot see oli elamus.
1 comment:
Taname huvitavat teavet
Post a Comment