Tuesday, April 24, 2007

Teisipäev 24.04.2007 (Ho Chi Minh, Vietnam)

Täna jätkame jalutuskäiku HCMC's. Esmalt uus katse Qatar Airwaysi kontorit külastada. Kontor asub hotelli kolmandal korrusel ühes endises numbritoas. Ruum on umbes 10 m² suurune, kuid töötajad on sinna istuma pandud tervelt kuus. Et siis selline ongi viie tärnise lennufirma kontor. Ok, anname andeks, kuna HCMC suuna nad alles mõni aeg tagasi avasid. Küll jõuavad kunagi ka parematesse ruumidesse kolida. Selleks saavad nad lisakapitali pagasi ülekilodelt, mis maksab 26 dollarit ühe kilo kohta. Aii. Estonian Air'l on sama näitaja Londonist Tallinnasse sõidul 6 dollarit. Kinnitame üksiti ka lennupiletid ja saame kinnituse, et 14. mail väljub lennuk esmalt Doha suunas ja sealt 15. mai varahommikul Londonisse, kust siis hilisõhtul Estonian Airi kaasabil jõuamegi Eestisse.
Järgmisena viib jalutuskäik meid Notre Dame katedraali ja selle kõrval asuva Prantsuse arhitektuuri mõjutustega postimajani. Kiriku uksed on kinni, seda saame seega imetleda ainult väliselt. Postimaja on loomulikult avatud, sinna astume ka sisse. Mitte ainult ruumide imetlemiseks, vaid ka koju pakisaatmise hindade uurimiseks, sest lennuki ülekilode eest küsitakse ikka roppu raha. Paraku saame teada, et ka see teenus on siga-kallis (DHL Jumbo box kuni 25kg 270 dollarit, millele lisanduvad veel igasugu maksud 10%+12%), mis paneb mõtlema teenuse kasutamise otstarbekuse üle. Tuleb kuidagi liigsetest pagasikilodest lahti saada või mingi muu kavalus välja mõelda, sest ülekaalu on meil päris korralikult.
Võtame suuna ajaloo muuseumi poole. Tee peal möödume nii USA, kui ka Inglismaa saatkondadest. Esimene on tavapäraselt kõrge müüriga ning sissesõitu piiravad betoonpostid, umbes nagu ka meil kodumaal. Inglaste saatkond on palju rohkem linnarahvale avatum uudistamiseks. Mõjuva põhjuseta siiski ikka sisse ei lasta.
Muuseumi juurde jõudes selgub kurb tõsiasi, et seal on lõuna. Koju jõudes kontrollime, kas Eestis ka muuseumites lõunapause tehakse. Turisti seisukohast äärmiselt tobe olukord. Egas midagi, peame meiegi siis lõuna tegema. Esmalt tundub see isegi hea idee olevat, kuid peale veerandtunnist otsingut ei suuda me ikka ühtegi söögikohta ümbruskonnast leida. See ajab pehmelt öeldes harja punaseks. Siin riigis, kus koolilapsed ikka veel punast kaelarätikut kannavad on see ilmselt mõistetav. Tekib küsimus, kus need muuseumi töötajad oma lõuna teevad. Ilmselt on kilekotiga räim tomatis kaasa võetud ja nii nad seal kunstisaalis-kunstisaalis ajalehe peal seda pugivad, kasutades konservi avamiseks mõne ajaloolise oda otsa nagu tuntud Baskini humoreskis.
Olles oma otsingutega jõudnud juba kurat-teab-kui-kaugele, teeme karistuseks otsuse muuseum üldse vahele jätta. Paras neile .... või siis meile ... võta sa kinni.
Paar laudade ja toolide kohta oleme suutnud isegi leida, kuid neis pakuti meile ainult juua. Söögi tegemisest ei tahetud seal midagi kuulda. Läbi ime õnnestub meil ühe maja teiselt korruselt isegi mingi kohvik leida. Sisenedes on koht puupüsti rahvast täis. Mis siin imestada, kui see on kvartali ainus köögiga koht. Meile leitakse siiski koht kolmandal korrusel ühe laua nurgas. Tellime endale karastavad joogid ja praed. Lauda saabub taldrik praetud lihaga. Uurime, kas siia juurde ka riis või kartul võiks saabuda, saame eitava vastuse. Seda neil ei ole. Enne uhke prae kallale asumist käib Alice teisel korrusel korra nina puuderdamas ning näeb, et seal ajavad kohalikud endale pulkadega riisi suhu nagu hamstrid, põsed punnis. Riisi on siin majas seega kuhjaga. Marko võtab ettekandja käekõrvale ja viib ta alumisel korrusel einestavate inimeste juurde osutades riisikaussidele ning avaldades soovi sama asja oma uhkes üksinduses lesivale lihatükile saada. Neiu kuuletub ja ka riis loivab ennast meie lauale. Ei saanud nende mõttekäigust aru. Kas nad arvasid, et valgetel ei sobi riisi süüa või oli neil kahju paarist riisikausist?
Templi maniakid nagu me oleme, suundume siit edasi Jade Emperor Pagoda nime kandvasse templisse. Tempel on väliselt küll huvitava arhitektuuriga, kuid meie silmis natuke väike ja tagasihoidlik, võrreldes paljude teiste seninähtutega.
Sisemus on paksu suitus täis lugematul arvul tossavatest viirukitest. Seinte ääres on kurja ilmega suured kujud. Esimese altari kõrval paremal on 4 meetrine kindrali kuju, kes tappis rohelise draakon ja vasakul on teise kindrali kuju, kes on jagu saanud valgest tiigrist. Tagumise altari keskel on ka Jade Emperor ise, kelle kõrval seisavad veel mitmed kurjad kujud. Kurjus ja vägivald meile ei meeldi, seega teeme siit sääred. Ilmselt on kujud siiski hinges head ja armsad.
Jalutame Me Linh väljaku poole, kus asub Tran Hung Dao kuju. Viimane on Vietnami suur kangelane, kes 13. sajandil tõrjus kolmel korral tagasi Hiina mongolitest armee katsed vallutada Vietnam.
Tänavatel jalutades näeb siin maailma nurgas igasugu meile harjumatuid vaatepilte. Üks sellistest avanes meile tuntud kaubamärke müüva kaupluse ees, kus noormehest õmbleja parajasti neid samu ilmselt "originaal" riideid kokku õmbles. Võib-olla oli tegemist ka lihtsalt säär lühendajaga või pisiparandus teenust osutava noormehega.
Kujukest imetledes oleme tunnistajaks moto-cowboy tegutsemistele. Need on sarnased meilgi tuntud kotijooksikutega. Ainukese vahega, et siin tegutsevad nad motorollerite pealt. Meie kõrval pildistavalt hiina turistilt tahetakse möödasõidul kaamera käest tõmmata. Röövli õnnetuseks on see aga naisel rihmaga käe küljes kinni ja "tehing" jääb ära. Nüüd meenuvad ka reisijuhi hoiatused, et just siin kandis need tõprad tegutsevad. Asutame kiirelt minekule. Vaevalt saame paar sammu astuda, kui meile jooksevad vastu kaks teismelist harjumatult läänelikult mukitud ning riietatud kohalikku neiut. Kumbki hoiab käes pakki nätsu, mida meile müügiks pakuvad. Silmadega samal ajal mõõdavad meid jalataldadest pealaeni. Olgem ausad, see kohtumine ei ärata usaldust ja me palume neil viisakalt lahukda. Selle peale ütlevad nad midagi solvavad ning Marko peab nendega vihaselt tõsisesse sõnelusse asuma. Ei ole just meeldiv olukord, sest kohtame sellist käitumist siin Aasias esmakordselt. Ilmselgelt ei ole see kant turistidele kõige turvalisem. Lahkume siit kiiremas korras oma fotokat ja käekotti tugevamalt kinni hoides ning naaseme oma kodurajooni.
Kuna hotelli kõrvaltänavas on veel restorane, kus meil käimata, siis ühte itaalia sugemetega kohta ka suundume. Majad on siin teatavasti kitsad, aga selle eest kõrged. Meid juhatatakse kolmandale korrusele, kus peaks leiduma vabu kohti. Korruste kõrgused on siiski sedavõrd madalad, et Markol õnnestub ühe trepi pöörde peal pea korralikult ära lüüa. Pererahvaski läks ähmi täis ja palus vabandust madalate lageda pärast. Loodetavasti pingutavad nad nüüd söökidega rohkem. Pingutust on tunda (aga võib-olla on siin alati head söögid), sest pastad on väga maitsvad. Koos värskete puuviljamahladega on arve kokku 142 000 dongi.

No comments: