Laupäev 14.04.2007 (Siam Rep, Cambodia)

Hommikut tahaks alustada hommikusöögiga. Võtame istet hotelliesise varjualuse all (õhtuti saab siin soovi korral rikkalikust DVD'de valikust filme vaadata, sest toas telekat pole) ning jääme ootama, et keegi meiega tegelema hakkaks. Siis aga märkame ühes nurgas seisvat võileva grilli ning selle kõrval ka kasti saiadega. Taipame, et siin on iseteenindus. DVD'de kapist leiame ka kohvipuru ning söögiriistad. Alicele meenub, et ta nägi kuidas eelmised turistid peale hommikusööki midagi vastuvõtu laua kõrval olevasse külmkappi viisid. Peale kontrollimist avastamegi sealt või ja moosid. Seega tuleb meil endal saia röstida ja kohvi teha, et hommikusööki saada. Moosisaia valmistamine on veel meeles, nii et saame hakkama.
Täna algab siis tutvumine iidse Angkoriga. Hotellist tellitud tukker on kohal. Juhuslikult (või siis ka mitte) on juhiks sama noormees, kes meid siia hotelli ka eile tõi. Juht on meeldiv ja lõbus sell. Naerab kogu aeg ja iga asja peale. Ka siis, kui ei ole naljakas. See teeb muidugi omakorda meile nalja ja nii me siis kõik muudkui naerame. Tänane marsruut läheb meile maksma 15 dollarit. Templite külastuseks on klassikaliselt kolm marsruuti - suur ring, väike ring ning vastavalt valikule mõned kaugemad templite kompleksid. Meid ootab täna ees see suurem ring.
Enne Angkori templite juurde jõudmist tuleb hankida ka selleks vajalikud pääsmed. Ühe päeva pääse maksab 20 dollarit, kolmeks päevaks 40 dollarit. Võtame viimase. Selleks, et mitte pisiteenuste eest lisaraha maksta on hea, kui endal on kaasas fotod. Hetke pärast saamegi kätte fotoga ja lamineeritud pääsmed. Paarikümne meetri pärast peame need kotist uuesti välja otsima, sest ees on esimene kontrollpunkt. Edaspidi kontrollitakse piletid peaaegu iga templi juures.
Esimeseks Angkori ajastu templiks on 19 sajandil prantslaste poolt taastatud Prasat Kravan viiest tornist koosnev kompleks, kus mõnes on seintel säilinud imelised seinaskulptuurid. Kuna seinad on laotud kividest, siis skulptuurid on neist hiljem välja modelleeritud. Peenike töö ja osavad meistrid.
Järgmiseks jõuame Srah Srang barjääri või basseini juurde, mida kunagi kasutati mahutina. Pole teada, kas sellel oli religioosne või põllumajanduslik tähendus. Siin ründavad meid ka esimesed agressiivsed müüjad, kes ei taha mõista eitavat vastust.
Teisel pool teed asub Banteay Kdei. Väravad on juba midagi sellist, mida oleme piltidelt näinud ning mis seostub Angkori templitega. 12-13 sajandist pärit budistliku Bayoni stiilis templi värava kohal oleva torni igasse külge on modelleeritud näokujud, värava ees valvavad iidsed draakonite ja lõvide kivist kujud. Kompleks koosneb väikeste lagunenud ning kinniseotud templite jadast. Inimestel on vaba juurdepääs pea igale poole ning ega keegi jäta ka seda võimalust kasutamata. Ronitakse, kuhu vähegi kannatab ronida, et seda nn. Kodaki hetke saada. Sellist praktikat jätkates ongi tulevastel põlvedel võimalik neid templeid ainult Kodaki rulli pealt vaadata.
Teekond viib meid edasi Pre Rup tellistest ja liivakividest ehitatud templite juurde, mis kujutab endast ajahambast näritud arvukaid torne, mille seintel kinnilaotud võltsuksed. Templi keskne osa on mitmetasapinnaline, kuhu saab ka ise ronida. Trepi astmeteks on kõrged kivikamakad, mille ees hoiatus, et ronid omal vastutusel. Küll need tolleaja inimesed pidid ikka suured olema, et siin ronida said. Ega meie neist kehvemad ole ja liigume püstloodis ülespoole, et heita pilk kompleksile ka kõrgemalt.
Järgmine peatus on East Mebon tempel, mis on veidi sarnane eelmisega, territooriumi nurkades templit kaitsmas kihvadega elevandid, treppide ääres uksi kaitsmas lõvid.
Satume, õigemini meid viiakse, veel mitmesugustesse huvitavatesse templitesse.
Ta Som on väike Budistlik tempel, mis sarnaneb Banteay Kdei'le. Kuningas Jayavarman VII isa auks 12 sajandi lõpus ehitatud tempel on tänaseks väga lagunenud, kuid samas ka kena ja muinasjutuline. Templi tagumises osas on puu (kirjade järgi mingi siidi-villa puu) kasvanud ümber ja läbi templimüüride. See on vist esimene tõsine vow! koht meie jaoks, sest senised templid ei ole suutnud meile liialt sügavat emotsiooni tekitada.
Kunagiselt tempel-saarelt Preah Neak Pean on praeguseks vesi ära kadunud ning kogu kompleks on ilus ja kogu võlu nähtaval nagu peopeal. Erinev ja omapärane. Keskne osa meenutab natuke amfiteatrit.
Preah Khan templi sissepääs on suur ja uhke, mille ees sõdalased hoidmas 7-pealist draakonit. Ka tempel ise on suur ja paljude koridoridega. Siin on isegi natuke kõhe ringi jalutada, sest mitmed enamasti restaureerimata käigud tunduvad üsna varisemisohtlikud. Kiviseintes on ohtralt pisikesi auke, mis olid krohvi kinni hoidmiseks. Üsna omapärane tehnika. Kuna krohvi enam näha pole, siis võib vist öelda, et ei olnud parim tehnika. Hästi on aga näha seinal olevad skulptuurid, mille tähendusest meie muidugi midagi aru ei saa, aga ilus on ikkagi vaadata.
Avaldame soovi einestada. Preah Khani sissepääsu vastas asub välipuhvet Happy, kus menüü on esmapilgul kallis, kuid siis lubatakse meile, et joogid saame kauba peale. Kokku arve 6 dollarit, kõht on täis ja olemine kohe happy.
Päeva viimase osa veedame Angkor Thom'i kompleksis, mis on Khmeri impeeriumi viimane ja kõige kauem püsinud pealinn. Plaan on vaadata täna ainult väikest nurgakest ning tõsisemalt asuda templite kallale homme. Tegemist ikkagi 9 km² suuruse alaga. Linnamüüril on 5 monumentaalset väravat (põhjas, läänes, lõunas ja 2 idas), meie siseneme põhjapoolsest väravast. Esmalt leiame territooriumilt suure kiviseina, millel ohtralt kujukestega nikerdusi. Seinast veidi edasi on trepp, mida mööda jõuame platoole. Siin seisab alasti kujuke, mis on üks Angkori müsteeriumitest. Tegemist otsetõlkes pidalitõbise kuninga terrassiga (Terrace of the Leper King). Legendi järgi on vähemalt kahel Angkori kuningal olnud pidalitõbi ja arvatakse, et kujuke tähistabki ühte neist. Rohkem tõenäoliseks peetakse teooriat, et kujuke on hoopis surma jumal Yama ning antud terrass tegutses kuningliku krematooriumina.
Siit nüüd lõunapoole liikudes asub kohe Elevantide terrass (Terrace of the Elephants), mida Angkori kuningas Jayavarman VII kasutas avalikeks tseremooniateks ning ka vaateplatvormina oma võiduka armee kojunaasmise jälgimiseks. 350m pikk terrass on saanud oma nime idapoolsele fassaadile raiutud elevandikujude järgi. Terrassilt pääseb edasi Phimeanakase templisse, mille taga asus kunagi kuninglik palee. Tänaseks ei ole paleest alles muud kui kaks liivakivist basseini, mida kohalikud lapsed ei karda ka kasutada. Edasi suundume Baphuoni templi poole. Tee kulgeb läbi võpsiku, millest ei puudu muidugi müügiagendid sallide-postkaartide-ja-millega-iganes. Teepeal istub ka kaks kerjust, kellest üks hõikab meile juba eemalt "Hello money!". Armas, kas pole!? Tempel ise on piiretega ümbritsetud (käib restaureerimine) ning turiste sinna ligi ei lasta. Nii lagunenud templisse me ka väga ei kipu.
Meie tukkerijuhil on plaan meid päeva lõpetuseks viia Phnom Bakheng templisse päikeseloojangut vaatama. Kohe alguses hoiatab ta meid, et turiste saab seal palju olema. Ja ta ei eksi. Neid on siin tõesti kohe hulgem. Templi juurde pääsemiseks tuleb läbida ca 15-20 minutiline metsarada mäkke. Kohale jõudes vaatab meile vastu päris pirakas tempel, kuhu otsa annab ikka ronida. Võtame meiegi ronijate sekka sappa ning värisevate jalgadega jõuame ka üles. Istutame ennast templiservale vaadet nautima, kui Alicele teeb kohalik neiu ettepaneku vestelda. Praktiseerime keelt ja arutleme kohaliku elu-olu üle ja teeme selgitustööd Eesti osas.
Paraku ei peatu inimmassi vool templi suunas ning me peame targemaks siit hullumajast lahkuda enne, kui see tempel selle rahvahulga all kokku hakkab vajuma. Jälgime loojangut metsateelt, kust selgub, et ongi tegelikult parem vaade.
Kui päike on loojunud, loeme tänaseks programmi lõppenuks ning suundume tagasi hotelli. Arutleme nähtu osas ja leiame, et kui Bagani templid jätsid meile kustumatu mälestuse, siis mõningad Angkori templid on siiski samavõrra fantastilised. Kivisse raiutud kujud, taimestiku ja templite kokkukasvamine, müstika ja ajalugu ... Võrratu!
Suundume õhtul vanalinna kehakinnitama. Valik langeb mehhiko restoranile. Kuna istume restorani ees oleva laua taga, mis asub sisuliselt tänava servas, siis saame iga natukese aja tagant mõne kaupmehe või kerjusest ema-laps kombinatsiooni ahistusobjektiks. Siis sõidab aga meie laua juurde üks invaliid, kelle rattal on kiri, et ta ei taha kerjata vaid soovib tööga endale leiba teenida. Ametiks on ta valinud raamatute müümise. Kuna oleme eelnevalt veeretanud soovi osta mingi raamat Angkori templitest, siis viime selle plaani nüüd ellu. Kaupmehel ka kohe rõõmsam olemine.