Hommikusöök meie peenemat sorti hotellis koosneb saiast, praemunast, jookidest ja väikesest puuviljasalatist. Ei pea vist mainima, et ootasime enamat (vähemalt mingit lihalist moodustist munale seltsiks). Aga kõhu saab ka sellega ära petetud, see ju peamine.
Täpselt õigel ajal, kui mitte varemgi, ilmub hotelli ette auto koos eile reisibüroos kohatud noormehega ning tema kaaslased - meie tänane giid ja autojuht. Kuna eile rohkem inimesi ennast reisidele kirja ei pannud, siis on kavas privaattuur meile kahele Champasaki. Loovutama peame selle eest kokku 44 USD. Kallivõitu on, aga mis teha, kui turistidega on põud linnas.
Giid, kelle nimeks on Boon, tundub normaalne sell olevat. Viskab muudkui nalja ja isegi inglise keelt räägib enam-vähem. Autojuht on umbkeelne ning tegeleb sellevõrra süvenenumalt auto juhtimisega. Auto on täna meil suisa luksuslik - konditsioneeriga. Ja muidugi nahkistmetega. Vaadates ka poiste riietust, mõlemal ühesugused sinised firmalogoga särgid, kahtlustame firmas euroopalikku kätt. Kommerts missugune.
Kuigi maad meie sihtpunkti ei ole palju, kulub aega kokku sinna jõudmiseks ca 1 tund. Põhjuseks asjaolu, et tee kulgeb nii maad kui ka vett mööda. Seega peame vahepeal kasutama jõel liiklevat alust, et jõuda Mekongi jõe teisel kaldal asuvasse Champasaki linna. Oodates aluse liikuma hakkamist, võitleme väikeste agressiivsete meetripikkuste müügiagentidega. Muidugi läbi autoakna, sest aimates halba, me oma sõiduvahendist ei välju.
Champasak on väike ja vaikne linnake, mis raamatu järgi oli alles 30 aastat tagasi kuningapere pesitsuspaik. Siin ringi vaadates on seda muidugi raske ettekujutada.
Wat Nyutthitham on esimene ja ainuke tempel, kuhu linnas sisse astume. See 19 saj pärit tempel oli kuningapere kasutuses ning siia on maetud nii kuninga kui ka tema lähikondsete tuhad. Edasi suundume linnast 8 km edela suunas, et külastada selle riigi ühte tähtsaimat ja olulisimat templit Wat Phu Champasak'i. Tegemist on Angkori-aegsete templijäänustega, mille Unesco kuulutas maailmapärandi staatuse vääriliseks aastal 2001. Lunastame piletid a' 30 000 kip ning suundume esmalt muuseumi. Meile näidatakse inglisekeelset videoklippi templi territooriumist ning siin leiduvast. Muuseumi sisemusest leiab ohtralt kujukesi, fraktsioone templiornamentikast ja muid esemeid. Juures pikad inglisekeelsed plakatid. Otsime pilguga ka oma giidi, et see midagi siis ka pajataks, kuid noormees on kuhugile kadunud. Ei saa mitte aru, mis on Aasia riikides giidi funktsioon. Meile moraalseks toeks olla ?!
Muuseumist veidi maad edasi algabki templikompleks, kuhu viib pikk ja kivine tee, mida ääristavad dekoratiivsed kivibarjäärid. Teest paremat kätt asub meeste tempel ning vasakut kätt naiste tempel. Siis algavad mitmeplatvormilised trepiastmed, mis viivad kõrgemale tasandile. Kui lõpuks hingeldavatena üles jõuame, oleme kogu kaasavõetud vee ära tarbinud ning vajame hädasti lisakosutust. See läheb meile kalliks maksma sõna otseses mõttes, pudel vett 5 000 kipi (tavaliselt sama pudel 1 000 kipi). Kujutame ette, mis tunne oli seda vett siia üles tarida.
Kõrgeimalt tasandilt leiame müstilise vaatepildi - sissekukkunud pavilionid, millel siiski säilinud Khmeri aegsed ornamendid. Kogu selle vana ja ajahambast näritud vaatepildi rikub ära paviljoni keskmisele osale ehitatud kole sinine katus ning kulla-karraga Budakuju. No kas nad ise aru ei saa, et see kohe üldse ei lähe. Edastame vähemalt oma giidile, mis me sellest kompotist arvame. Templist vasakut kätt suunatakse meie pilk kaljunukil asuvale Buda jalajäljele, mida tegelikult näevad ilmselt ainult hea ettekujutusvõimega isikud. Paviljonist paremat kätt asub pirakas elevandikivi ning mõistatuslik krokodillkivi. Esimene on lihtsalt suur ümar kivi, kust fantaasia leiab ka londi ja muud elevandile iseloomulikud elemendid, kuid teisele kivile on krokodilli kuju lausa sisse uuristatud justkui tegemist oleks valuvormiga. Nagu korralikele turistidele kohane poseerime ja pildistame siin igas asendis.
Enna laskumist tagasi auto juurde, võtame istet mäe nõlval ning naudime alla tempi kompleksile avanevat vaadet ning joome rahamaitselist vett.
Parve väljumist üle jõe tagasisõiduks peame pikalt ootama, et koguneks piisav hulk maksvaid reisihuvilisi. Seniks jälgime kalda servas noori poisse viskevõrkudega kalu püüdmas. Võtted on osavad, kuid kuivtrenniks see paraku ka jääb, sest kalad on ilmselt osavamad. Kahju kohe poistest, loodetavasti ei pea nad täna nälga jääma. Ehk on isa olnud osavam ja tegusam.
Pakses tagasiolles otsustame teha lõunasöögi. Kiusatus oleks taaskord Nazimi minna, kuid lepime kokku, et valime seekord teise restorani. Marko õnneks leidub tänavalt Yasmini nimeline restoran, mis on ka India köögiga. Ka siin on söögid oivalised. Naanid, joogid ja suured söögid kokku 68 000 kipi.
Jalutame niisama linna peal ringi ja külastame taaskord internetisaali enne hotellituppa minemist. Oma uhkes toas kasutame võimalust ning vaatame vahelduseks ka telekat. Nii see aeg kulub, kuni kõht hakkab väljuhäälselt filmielamust segama. Hotelli katusel on väidetavalt restoran lageda taeva all, seega võtame nõuks seda külastada ning seitsmendalt korruselt avanevat vaadet linnale nautida.
Restorani saabudes selgub, et oleme ainsad külastajad. Seepärast saame ohtra tähelepanu osaliseks. Ülifamiliaarne kelner muudkui käib ja müksab Marko õlga ning uurib, et kuidas sujub "my friend". Tema kõnekeele ja suhtlemistreener on raudselt mõni ameeriklane olnud, sest kogu tema olemine on kuidagi ülepingutatult ....... ameerikalik. Ilmselt vähe puudub, et ta meid oma niggaks või vennaks ei kutsu. Tegelikult on tema püüdlused siirad ja heasoovlikud, kuid mitte Aasia pärased. Keegi on oma õpetustega mööda pannud, sest see ei ole see emotsioon, mida inimesed siit riikidest hankima tulevad. Vaated on lummavad ja söök on värske ning maitsev. Hinnadki ei ole teiste kohtadega võrreldes oluliselt kallimad. Kogu arve 108 000 kipi.
Hotellituppa jõudes peame siiski natuke heatasemelises hotellis pettuma, kuna meie loata on tuppa sisenenud järjekordne sigasuur prussakas. Taaskord materdamist ja müdistamist mõneks ajaks. Visad vennikesed.
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
No comments:
Post a Comment