Palju õnne Markole sünnipäevaks!
Hommikune äratus algab laulu ning kingitustega. Peale sünnipäeva õnnitluste joovastusest kainenemist suundume oma hotelli vastas asuva Dragon guesthouse rõdul asuvasse restorani, mis meie toa aknast paistis, et hommikust seal süüa. Söögid ja mahlakokteilid on suurepärased. Edasistel hommikutel hakkamegi siin käima. Arve 29 000 rieli.
Hoolimata pidulikust päevast tõotab päeva esimene pool tulla morn ja kurvameelne, sest
suundume Tuol Sleng muuseumisse, mis on endine vangi- ja piinalaager S-21, kust aastatel 1975-1979 viidi hukkamisele ligikaudu 17 000 inimest. Pilet muusemisse 2 dollarit. Väravas saame kätte voldiku, kus on üksikasjalikult kirjas koha saamislugu ning siinsed koledad sündmused. Hoone toimis enne vangilaagrit koolina. 
Klassiruumidesse ehitati vangikongid või kruviti lihtsalt ahelad seinte külge. Võib vaid ette kujutada, millised ebainimlikud olud siin valitsesid. Punased khmeerid talletasid oma veretööd detailselt ka paberil ning fotodel, mida siin nüüd ka 
eksponeeritakse. Algselt oli meil plaan siit edasi suunduda tapmisväljadele (killing fields), kuid peale selle verise ajaloo annuse saamist nendime, et oleme seda õudust vist piisavalt näinud ning omame päris head ettekujutust, mida siinne rahvas on pidanud läbi elama ja loobume sellest käigust.
Selle asemel suundume hoopis turule, mis eile oli kinni. Raamatu põhjal peaks see olema koht, kust naljalt tühja rahakotita ning punnis kottidega tagasi ei tule. Meie saame küll kopsud punni mingist kohutavat haisust, kuid tohutuid ostusid ei soorita. Vett saab selle eest ostetud kohe mitu tükki. Ainsaks saagiks on Alicele paar spordisärki ning Dada soovitatud kohalike artistide CD'd.
Turu kõrval asub eeldatavasti mingile valgele kuuluv kohvik Melting Pot. Koht on väike, kuid euroopaliku menüü ja käekirjaga. Ka hinnad on pigem euroopalikud.
Peale depressiivset muuseumi ja kurnavat turul käiku lähme hotelli end värskendama ja puhkama, et õhtuks energiat koguda. Ikkagi pidupäev.
Piduliku sünnipäeva õhtusöögikohaks valib Marko loomulikult Jaapani restorani. Sushid ja muud jaapani pärased söögid on oma
tuntud headuses. Elevust ja üllatust tekitab aga ühe ettekandja avaldus, kes tuleb ja teatab ükshetk, et tema teeb Markole joogi välja, sest ta armastab Markot. Soh. Alice imestunud nägu on raske sõnadega kirjeldada. Peale õhtusööki ja arve tasumist tuleb siiski delegatsioon ettekandjaid koos avameelse tütarlapsega ning vabandavad kõik tema nimel. Tütarlaps põhjendab oma vabandust asjaoluga, et "wife was very angry".
Hommikune äratus algab laulu ning kingitustega. Peale sünnipäeva õnnitluste joovastusest kainenemist suundume oma hotelli vastas asuva Dragon guesthouse rõdul asuvasse restorani, mis meie toa aknast paistis, et hommikust seal süüa. Söögid ja mahlakokteilid on suurepärased. Edasistel hommikutel hakkamegi siin käima. Arve 29 000 rieli.
Hoolimata pidulikust päevast tõotab päeva esimene pool tulla morn ja kurvameelne, sest
suundume Tuol Sleng muuseumisse, mis on endine vangi- ja piinalaager S-21, kust aastatel 1975-1979 viidi hukkamisele ligikaudu 17 000 inimest. Pilet muusemisse 2 dollarit. Väravas saame kätte voldiku, kus on üksikasjalikult kirjas koha saamislugu ning siinsed koledad sündmused. Hoone toimis enne vangilaagrit koolina. 
Klassiruumidesse ehitati vangikongid või kruviti lihtsalt ahelad seinte külge. Võib vaid ette kujutada, millised ebainimlikud olud siin valitsesid. Punased khmeerid talletasid oma veretööd detailselt ka paberil ning fotodel, mida siin nüüd ka 
eksponeeritakse. Algselt oli meil plaan siit edasi suunduda tapmisväljadele (killing fields), kuid peale selle verise ajaloo annuse saamist nendime, et oleme seda õudust vist piisavalt näinud ning omame päris head ettekujutust, mida siinne rahvas on pidanud läbi elama ja loobume sellest käigust.Selle asemel suundume hoopis turule, mis eile oli kinni. Raamatu põhjal peaks see olema koht, kust naljalt tühja rahakotita ning punnis kottidega tagasi ei tule. Meie saame küll kopsud punni mingist kohutavat haisust, kuid tohutuid ostusid ei soorita. Vett saab selle eest ostetud kohe mitu tükki. Ainsaks saagiks on Alicele paar spordisärki ning Dada soovitatud kohalike artistide CD'd.
Turu kõrval asub eeldatavasti mingile valgele kuuluv kohvik Melting Pot. Koht on väike, kuid euroopaliku menüü ja käekirjaga. Ka hinnad on pigem euroopalikud.
Peale depressiivset muuseumi ja kurnavat turul käiku lähme hotelli end värskendama ja puhkama, et õhtuks energiat koguda. Ikkagi pidupäev.
Piduliku sünnipäeva õhtusöögikohaks valib Marko loomulikult Jaapani restorani. Sushid ja muud jaapani pärased söögid on oma
tuntud headuses. Elevust ja üllatust tekitab aga ühe ettekandja avaldus, kes tuleb ja teatab ükshetk, et tema teeb Markole joogi välja, sest ta armastab Markot. Soh. Alice imestunud nägu on raske sõnadega kirjeldada. Peale õhtusööki ja arve tasumist tuleb siiski delegatsioon ettekandjaid koos avameelse tütarlapsega ning vabandavad kõik tema nimel. Tütarlaps põhjendab oma vabandust asjaoluga, et "wife was very angry". Sünnipäeva pidu suundume lõpetama eile leitud imelisse Java Cafesse. Taaskord kokteilid (sünnipäeva puhul rohkem) ja magustoidud. Aaahh, kui mõnus..........
1 comment:
Ee no palju õnne muidugi, Marko! Ja me ka armastame sind, pai-dö-vei! :)
Jõudsin täna lugemisega jälle järjele... Mõnus mõnus. justnagu oleks ise teie reisil, erakordselt elavalt kujutan teie ringikolamisi ja ümbritsevaid haisusid ette. Lahe
Post a Comment