Hommikusöök hotellis on jube ja kallis. Ka siin armastavad nad saia magusaks ajada ja siis tellitud juustusaiale lisaks juustule ja singile ka sibulat sisse toppida. Viimast ikka ohtralt. Ise väidavad nad, et on ilmselt maailma ühed suurimad sibulasööjad. Marko ameerikapärast hommikusööki kirjeldatakse kui hot-dogi. Lauda jõuab küll 2 röstimata saia, praemuna ja paar viinerit, mida pidi 20 minutit ootama. Et kus siis hot-dog on? Teenindaja ei saa küsimusest aru. On ju viinerid ja sai!? Oh neid virilaid turiste.
Tellitud auto (15 dollarit) ootab hotelli ees. Meie üllatuseks istub autosse ka selle sebinud motorollerimees, kes meile eile hotellist soodsat hinda teatama saadeti. No meil ei ole midagi tema vastu. Noormehe nimi on midagi sellist - Suawanda. Sõbrad kutsuvad teda Dada. Autojuht keelt ei valda ning tema tutvustamisega vaeva ei nähta. Küünte pikkuse järgi võiks teda hellitavalt kutsuda hr. Pikk Küüs. Paljud naised kadestaksid seda noormeest.
Esmalt suundume tutvuma riigi suurima templiga, mis asub Kratiest ca 35 km eemal Sambori külas. Teekond viib meid asfaltteed mööda ja läbi külade. Jällegi loomad ja inimesed lähivaates. Sulekohina põhjal võib järeldada, et kana ajasime raudselt alla.
Uurime Dada'lt musta küüne kohta selgitust. Selgub, et siin olid hiljuti valimised. Kõigil, kes on valimas käinud, värvitakse küün mustaks. Lihtne ja loogiline seletus ning ei mingit õnne-soga. Samas ega meile Ban Lungis hotellist ju päris valesti ka ei öeldud. Valid õige partei ja õnn tuleb ise õuele.
Hotelliväravatest sisse sõites võtab meid esmalt vastu uudishimulik anoreksikust lehm. Eeldame, et tegemist on nunn-lehmaga, kellel ei ole lihtsalt aega söömiseks religioossete
toimingute kõrvalt. Templil on kokku 108 sammast. Kus need täpselt kõik asuvad me üle lugema ei hakka. Sisenedes võtavad meid tavapäraste munkade asemel vastu vanemad valgesse riietatud härrasmehed. Dada'lt kuulsime, et nemad on templi hooldajad ja valvajad. Vanahärrad oskavad hästi võõrkeelt. 
Paraku on selleks prantsus keel, mida meil ei ole veel au osata. Ühe küsimuse saame siiski kamba peale formuleeritud - where are you from? Mainitud riik külvab segadust. Üks agar vanapapi jookseb suure Buda kuju taha ning naaseb sealt raamatuga. Tegemist on midagi meie A&O sarnase üllitisega, kus on sees erinevate riikide lipud. Leiamegi sealt oma armsa trikoloori ja jätame vanamehed kooris kordama - Estonii, Estonii.
Tempel on nii seest kui ka väljast väga hoitud ja hoolitsetud. Sees on seintel ja lagedel värvilised joonistused Buda tegemistest ning juba korra ka
eelnevalt mainitud uhke suur istuv Buda kuju. Templi territooriumil on ka üks suur stuupa, mitmed hauamonumendid ja mitmed munkade 
eluasemed. Stuupa juures saame kinnitust, et khmeeridele meeldib roosa värv. Stuupa alus, mis reeglina on seni olnud kas kuldne või valge on seekord roosa. Huvitav kooslus.
Templiõuelt leiame lisaks noortele moodsama stiili esindajatele ka kaks prouat, kes pakuvad meile taaskord silmailu oma pool-pidzaamstiilis riietuses.
Edasi (õigemini teekond viib tegelikult tuldud teed tagasi) suundume delfiinide vaatluskoha poole. Teepeal teeme peatuse Kampi külakese juures, kus asub kohalike supluskoht. Selle tarvis ehitatakse igal aastal kuiva perioodi alguses Mekongi jõele puidust ja bambusest koridorid ja varjualused. Seal saavad siis kohalikud pikutada ning vees hullata. Enne vihmaperioodi algust lammutatakse kõik jälle maha. Sellele puitmoodustisele pääsemiseks peame maksma sillamaksu 1000 rieli keha kohta. Näeme ka üksikuid seltskondi veemõnusid nautimas. Loomulikult on nad vees üleni riietes.
Sõidame edasi, siit mitte kaugel asuva delfiinide vaatluskoha juurde. Jõele saamiseks tuleb rentida paat. Kui viitsiksime oodata ja loota, et ehk saabub veel mõni turist, kellaga paati jagada, peaksime maksma 5 dollarit inimese kohta. Kuna kedagi silmapiiril pole otsustame privaatse paadi rentida. See läheb maksma 13 dollarit. Paadimees keelt ei oska, kuid silmad on meil ju endal peas. Enne paadile asumist tühjendab paadimees oma põie sisuliselt meie silme all. Keerab õnneks vähemalt selja. Taaskord, ei mõista, kuhu sellisel hetkel nende häbelikkus kaob!? Sõita saame makstud raha eest kokku 90 minutit. Puidust paadil on õnneks ka katus peal, sest päike kõrvetab koledal kombel. Mekongi jões olla Irrawaddy delfiinide populatsioon enne kodusõda olnud 1000 isendi juures, kellest praeguseks on elus umbes 75. Eelnevalt on meile selgitatud, et
hoolimata makstud piletirahast ei taga see veel delfiinide nägemist, kes siiski on looduse loomad mitte tasustatud meelelahutajad. Vaevalt saame kaldast eemalduda, kui paadist mõne meetri kaugusel kerkib veepeale hall libe pea. DELFIIN!!! Tõepoolest delfiin, mis delfiin. Meie oleme sattunud siia vist õigel päeval, kogu 90 minuti jooksul käib silmapiiril pidev tegevus. 
Veest välja ja vette tagasi. Kahjuks on nad ka piisavalt kiired ning paraku ei hüppa nad kogu oma hiilguses veest välja nagu oleme loomaaedades näinud. Piltide tegemine on seetõttu paras pähkel. Marko veedab kogu selle aja paadininas nagu foto jahimees ning üritab olla kiirem ja kavalam kui delfiinid ning ära aimata, kust nad järgmisena vee peale kerkivad. Vaev tasub ära ja mõned pildid metsikutest delfiinidest ka saame. Saime taaskord kinnitust ka faktile, et meile meeldivad loomad. Kauba peale saab Marko veel punetavad käed-jalad ning näo - päike on ka kaval olnud. 
Peale delfiine jätkame oma programmiga. Peatume Kratie lähistel oleva Phnom Sombok nimelise mäe juures, mille tipus asuvad ka mõned templid, kuid meie tulime siia pigem kõrgelt avanevat vaadet Mekongile nautima. Meiesugustele templituristidele ei avalda siinsed templid suurt muljet, küll leiame aga templi kõrvalt puude vahelt huvipakkuvaid sisalikulisi. Seekord sinised. Alternatiivse elukutsena võiks vist loomaaeda tööle minna.
Tagasiteel hotelli juurde kuuleme autos kohalikku popmuusikat. Palume endale mõned populaarsemad artistid ka paberile kirjutada, et hiljem endale mõni plaat mälestuseks osta.
Eile autot tellides, palusime Dada'l meile ka bussipiletid Phnom Penhi hankida. Hotellis asume raha ja pileteid vahetama. Eelnevalt oli juttu 5 dollarist pileti kohta, kuid nüüd hakkab Dada seletama, et kuna on lähenemas khmeeride uus aasta, siis on piletihinnad tõusnud. Uus pileti hind olevat 6 dollarit. Näitab ka pileteid, kuhu on pastakaga üks dollar juurde kirjutatud. Kuna see tundub natuke kahtlane, siis asume talle selgitama, et bussifirma ei tohiks sel puhul hinda tõsta ning mingu ta tagasi bussifirmasse ja palugu raha tagasi. Sellepeale annab ta meile piletid siiski 5 dollariga, kuid
lubab, et hangib oma ühe dollari firmast tagasi. Ilmselt üritas Dada siiski kahte lihtsat dollarit teenida, mis ahnete eestlastega ei õnnestunud. Kahju kohe temast.
Tellitud auto (15 dollarit) ootab hotelli ees. Meie üllatuseks istub autosse ka selle sebinud motorollerimees, kes meile eile hotellist soodsat hinda teatama saadeti. No meil ei ole midagi tema vastu. Noormehe nimi on midagi sellist - Suawanda. Sõbrad kutsuvad teda Dada. Autojuht keelt ei valda ning tema tutvustamisega vaeva ei nähta. Küünte pikkuse järgi võiks teda hellitavalt kutsuda hr. Pikk Küüs. Paljud naised kadestaksid seda noormeest.
Esmalt suundume tutvuma riigi suurima templiga, mis asub Kratiest ca 35 km eemal Sambori külas. Teekond viib meid asfaltteed mööda ja läbi külade. Jällegi loomad ja inimesed lähivaates. Sulekohina põhjal võib järeldada, et kana ajasime raudselt alla.
Uurime Dada'lt musta küüne kohta selgitust. Selgub, et siin olid hiljuti valimised. Kõigil, kes on valimas käinud, värvitakse küün mustaks. Lihtne ja loogiline seletus ning ei mingit õnne-soga. Samas ega meile Ban Lungis hotellist ju päris valesti ka ei öeldud. Valid õige partei ja õnn tuleb ise õuele.
Hotelliväravatest sisse sõites võtab meid esmalt vastu uudishimulik anoreksikust lehm. Eeldame, et tegemist on nunn-lehmaga, kellel ei ole lihtsalt aega söömiseks religioossete
toimingute kõrvalt. Templil on kokku 108 sammast. Kus need täpselt kõik asuvad me üle lugema ei hakka. Sisenedes võtavad meid tavapäraste munkade asemel vastu vanemad valgesse riietatud härrasmehed. Dada'lt kuulsime, et nemad on templi hooldajad ja valvajad. Vanahärrad oskavad hästi võõrkeelt. 
Paraku on selleks prantsus keel, mida meil ei ole veel au osata. Ühe küsimuse saame siiski kamba peale formuleeritud - where are you from? Mainitud riik külvab segadust. Üks agar vanapapi jookseb suure Buda kuju taha ning naaseb sealt raamatuga. Tegemist on midagi meie A&O sarnase üllitisega, kus on sees erinevate riikide lipud. Leiamegi sealt oma armsa trikoloori ja jätame vanamehed kooris kordama - Estonii, Estonii. Tempel on nii seest kui ka väljast väga hoitud ja hoolitsetud. Sees on seintel ja lagedel värvilised joonistused Buda tegemistest ning juba korra ka
eelnevalt mainitud uhke suur istuv Buda kuju. Templi territooriumil on ka üks suur stuupa, mitmed hauamonumendid ja mitmed munkade 
eluasemed. Stuupa juures saame kinnitust, et khmeeridele meeldib roosa värv. Stuupa alus, mis reeglina on seni olnud kas kuldne või valge on seekord roosa. Huvitav kooslus.Templiõuelt leiame lisaks noortele moodsama stiili esindajatele ka kaks prouat, kes pakuvad meile taaskord silmailu oma pool-pidzaamstiilis riietuses.
Edasi (õigemini teekond viib tegelikult tuldud teed tagasi) suundume delfiinide vaatluskoha poole. Teepeal teeme peatuse Kampi külakese juures, kus asub kohalike supluskoht. Selle tarvis ehitatakse igal aastal kuiva perioodi alguses Mekongi jõele puidust ja bambusest koridorid ja varjualused. Seal saavad siis kohalikud pikutada ning vees hullata. Enne vihmaperioodi algust lammutatakse kõik jälle maha. Sellele puitmoodustisele pääsemiseks peame maksma sillamaksu 1000 rieli keha kohta. Näeme ka üksikuid seltskondi veemõnusid nautimas. Loomulikult on nad vees üleni riietes.
Sõidame edasi, siit mitte kaugel asuva delfiinide vaatluskoha juurde. Jõele saamiseks tuleb rentida paat. Kui viitsiksime oodata ja loota, et ehk saabub veel mõni turist, kellaga paati jagada, peaksime maksma 5 dollarit inimese kohta. Kuna kedagi silmapiiril pole otsustame privaatse paadi rentida. See läheb maksma 13 dollarit. Paadimees keelt ei oska, kuid silmad on meil ju endal peas. Enne paadile asumist tühjendab paadimees oma põie sisuliselt meie silme all. Keerab õnneks vähemalt selja. Taaskord, ei mõista, kuhu sellisel hetkel nende häbelikkus kaob!? Sõita saame makstud raha eest kokku 90 minutit. Puidust paadil on õnneks ka katus peal, sest päike kõrvetab koledal kombel. Mekongi jões olla Irrawaddy delfiinide populatsioon enne kodusõda olnud 1000 isendi juures, kellest praeguseks on elus umbes 75. Eelnevalt on meile selgitatud, et
hoolimata makstud piletirahast ei taga see veel delfiinide nägemist, kes siiski on looduse loomad mitte tasustatud meelelahutajad. Vaevalt saame kaldast eemalduda, kui paadist mõne meetri kaugusel kerkib veepeale hall libe pea. DELFIIN!!! Tõepoolest delfiin, mis delfiin. Meie oleme sattunud siia vist õigel päeval, kogu 90 minuti jooksul käib silmapiiril pidev tegevus. 
Veest välja ja vette tagasi. Kahjuks on nad ka piisavalt kiired ning paraku ei hüppa nad kogu oma hiilguses veest välja nagu oleme loomaaedades näinud. Piltide tegemine on seetõttu paras pähkel. Marko veedab kogu selle aja paadininas nagu foto jahimees ning üritab olla kiirem ja kavalam kui delfiinid ning ära aimata, kust nad järgmisena vee peale kerkivad. Vaev tasub ära ja mõned pildid metsikutest delfiinidest ka saame. Saime taaskord kinnitust ka faktile, et meile meeldivad loomad. Kauba peale saab Marko veel punetavad käed-jalad ning näo - päike on ka kaval olnud. 
Peale delfiine jätkame oma programmiga. Peatume Kratie lähistel oleva Phnom Sombok nimelise mäe juures, mille tipus asuvad ka mõned templid, kuid meie tulime siia pigem kõrgelt avanevat vaadet Mekongile nautima. Meiesugustele templituristidele ei avalda siinsed templid suurt muljet, küll leiame aga templi kõrvalt puude vahelt huvipakkuvaid sisalikulisi. Seekord sinised. Alternatiivse elukutsena võiks vist loomaaeda tööle minna.
Tagasiteel hotelli juurde kuuleme autos kohalikku popmuusikat. Palume endale mõned populaarsemad artistid ka paberile kirjutada, et hiljem endale mõni plaat mälestuseks osta.
Eile autot tellides, palusime Dada'l meile ka bussipiletid Phnom Penhi hankida. Hotellis asume raha ja pileteid vahetama. Eelnevalt oli juttu 5 dollarist pileti kohta, kuid nüüd hakkab Dada seletama, et kuna on lähenemas khmeeride uus aasta, siis on piletihinnad tõusnud. Uus pileti hind olevat 6 dollarit. Näitab ka pileteid, kuhu on pastakaga üks dollar juurde kirjutatud. Kuna see tundub natuke kahtlane, siis asume talle selgitama, et bussifirma ei tohiks sel puhul hinda tõsta ning mingu ta tagasi bussifirmasse ja palugu raha tagasi. Sellepeale annab ta meile piletid siiski 5 dollariga, kuid
lubab, et hangib oma ühe dollari firmast tagasi. Ilmselt üritas Dada siiski kahte lihtsat dollarit teenida, mis ahnete eestlastega ei õnnestunud. Kahju kohe temast. Teeme ka viimase jalutuskäigu linnapeal. Teepeal avastame ühe hotelli hoovilt Cambodia moodsa skulptuuritaiese, mis lausa pakatab andekusest. Külalisi on tervitamas viipav jänes elevandi seljas.
Viimasel öösel Kraties Marko peaaegu ei saagi magada, sest kell on äratama pandud paar tundi peale keskööd. Algab otseülekanne viimasest Mastersi päevast (Tiger ei võidagi). Võistlus lõpeb varajastel hommikutundidel vahetult enne seda, kui on aeg asuda tegema ettevalmistusi lahkumiseks.
No comments:
Post a Comment