Ka täna sööme hommikust rootsilauas enne kui buss meile järgi tuleb. Sihtpunktiks Si Phan Don, mis tõlkes tähendab nelja tuhandet saart. Teekonda kokku umbes 2 tundi. Pakse Travel, kelle teenuseid me oleme siin kasutanud, sõidab iga päev Pakse ja Si Phan Doni vahet mugava minibussiga. Pilet sinna 60 000 kipi. Saaksime sõita ka soodsamalt mõne kohaliku bussiga, kuid meie kannatuste krediit on antud reisi jaoks tühi seega anname kehale puhkust ja naudime konditsioneeriga salongi ning pehmet istet. Bussis on kokku kaheksa kohta, mis on ka kõik täis.
Sellise pikkusega teekonnad mööduvad meie silmis justkui hetkega ning peatselt keeramegi peateelt ära ja peatume külakeses nimega Hat Xai Khun, kust saartele saab edasi paatidega. Siit külakesest saab sõita Si Phan Doni suurimale saarele, Don Khong. Võimalus oleks antud bussiga ilma midagi juurde maksmata sõita ka lõpp-peatusesse, milleks on Ban Nakasang, kust paadid viivad Don Det ja Don Khon saartele. Raamatust loetu põhjal ning ka Paksest kohalike käest uurides oleme teada saanud, et viimati mainutud saartele ei ole veel elekter jõudnud seega otsustame meie siiski suurle saarele peatuma jääda. Bussist maha ronides selgub, et kogu ülejäänud seltskond suundub siiski edasi. Hmm. Kas peaks piinlikust tundma, et meis ei ole tärganud tulihingeline maalähedane reisiekstremist? Unustame selle hetke kiirelt.
Kalda ääres ukerdab ainult üks paadiomanik, kellega kauplemine ei tule kõne allagi. Eeldatavasti mõistab ka tema, et ega meil just midagi valida ei ole ja seega peame maksma küsitud hinna, 1 dollari inimese kohta. Teekond teise kaldasse kestab umbes ~ 5 minutit.
Kaldal võtame suuna raamatust eelnevalt valitud hotelli suunas, mis asubki kohe kalda servas. Külalistemajaks on Pon's River guesthouse. Viited turismi madalahooajale ei kanna vilja ning toa hinnaks jääb 10 dollarit. Valik antud koha kasuks sündis osaliselt ka asjaolust, et siinne omanik, kes räägib ka head inglise keelt, suudab organiseerida kõiksugu transpordivahendeid siin ja ka siit ära sõiduks. Seega ei hakka väärtuslikku aega teiste hotellide otsinguile raiskama ning palume meile kiirelt ka paat leida, millega ümbrust uudistama minna.
Poole tunni pärast on paadimees kalda ääres ootamas. Paat on puidust, pikk ja kitsas, kuid õnneks katusega. Paadirent maksab 20 dollarit. Tiirutame saarte vahel ringi ning uudistame jõe kallastel elavata inimeste elu. Eesmärgiks on randuda Don Det'i juures, et sealsete saartega põhjalikumalt tutvuda. Aeg sinnajõudmiseks kulub natuke üle tunni, sest teekond on allavoolu. Tagasitee peaks olema 30-45 minutit pikem.
Don Det'le jõudes avasame eest kaldad, mis on puidust bungalotega tihedalt täisehitatud. Tegemist on küll erinevate majutusasutustega, kuid tegumood on kõigil väga sarnane - lihtne. Peale voodite puitluukidega akendest muud silma ei hakka. Valgusteid ei paista, kuigi mingid juhtmed majade kohal siiski looklevad ning söögikohtades on näha nii valgusteid kui ka heli- ja pildikaste. Samas võivad need ka generaatorite jõul töötada. Saarel toimubki kogu elu kalda servas, kus lookleb kitsas tolmune tee, mille ääres omakorda asub kogu asustus. Bungalod, söögikohad ja kohalike elumajad vaheldumisi. Elutempo on siin väga vaikne ja rahulik. Võiks isegi öelda, et romantiline. Hoolimata kogu sellest idüllist me siiski ei kahetse, et valisime mugavustega saare.
Saame ühest bungalost poolalasti välja hüpanud noormehelt soovituse rentida rattad ning sõita nendega Don Khon saare servas asuvat koske imetlema. Rattarent maksab 8 000 kipi. Saame sellised roosad ja ütleks, et naiste rattad. Enne saarele tuuritama minemist teeme kiire eine. Kiirest osutub asi kaugeks, sest kokk palub laenata ühte meie ratastest ning ta suundub sellega meile riisi hankima kastrul peos. Oodata saame üsna jupp aega. Kauaoodatud söögid on kahepeale kokku 31 000 kipi.
Pedaalime mööda tolmust teed üle puujuurte ja bambusest sildade. Satume ristmikule, kust pöörame paremale ja suundume saare keskosa poole mööda nüüd juba kivist teed pidi. Selle tee ääres pole asustust, on vaid põllud ja muulad. Nii kaldaäärne kui ka kivine tee viivad lõpuks ühte punkti - Don Det'i ja Don Khon'i ühendava kivist võlvidega sillani. Sillaületus maksab kusjuures 9 000 kipi, mis on ka sisuliselt pilet kose vaatamiseks. Don Khoni saarel sõidame esmalt mööda ühest vanaraua staatuses olevast auruvedurist, mis vedas kuni Teise Maailmasõjani kaupa Don Khoni lõunatipust Don Deti põhjatippu, et seda sealt laevaga jõge mööda ülesvoolu edasi transportida. Põhjus, miks kaupa kohe laevaga jõge mööda üles ei viidud peitub meie tänastes vaatamisväärsustes - koskedes, mis ümbritsevad antud saari igast küljest. Mekongi jõgi teeb siinkohas märgatava languse suunaga Cambodia poole. Natuke saame nautida veel külaelu, kuni jõuamegi koseni. Vahetult enne koskesid on veel üks huvitav vaatamisväärsus. Mingid taimed, mis võivad ka olla mingid bambuselised, on paari-kolme meetri kõrguselt lookas üle tee, moodustades selliselt huvitavaid väravaid ning tunneleid.
Kosel nimeks Tat Somphamit. Vahutav ja kivine imeline vaatepilt. Küll tahaks end seal laskuva kose all värskendada, kuid teravad kivirahnud ja kiire vool pühivad selle mõtte kiirelt peast.
Kuna paadimehega on kokkulepe, et enne pimedat peame olema tagasi Don Khongil, sest paadil puudub valgustus, väntame Don Detile tagasi. Teepeal uudistame põõsas sahistavaid sisalikke ning põldudel uhke kõnnakuga linde, kes justkui karjataks muulasid. Igaljuhul väga tähtsa ja julge olemisega jalutavad nad nii muulade alt ja kui muulade pealt üle.
Paadisõit tagasi kestabki umbes poolteist tundi ning randume juba hämaras. Tagasiteel näeme jõel paadiga rallivaid munkasid. Ega siinkandis teistmoodi saagi liigelda, kuid üllatav ja ühtaegu naljaks oli neid siiski vaadata jõel niimoodi kihutamas. Ju nad kiirustasid, et säästa aega Buda õpetuste lugemiseks kaldal.
Teeme oma hotelli restoranis, mis asub jõe kaldale ehitatud puidust terrassil, õhtusöögi, kus proovime viimaks ära ka siinkandis populaarse riisi. Tegemist on nimelt kleepuva riisiga (sticky rice). Maitse väga ei erinegi tavalisest riisist, kuid kleepub küll mõnusalt. Kohalikud söövad seda tihti bussides. Näppude vahel vormitakse parajad kuulikesed, mida tupsutatakse tsillikastmesse ja siis süüakse. Meie vormime oma riisi siiski pulkadega.
Hotellist Cambodia piirile sõitmise võimalusi uurides selgub, et nendel on selleks tarbeks lausa minibuss, mis sõidab naaberriigi esimese suurema linna Stung Treng'ini. Palume meile kohad broneerida.
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
No comments:
Post a Comment