Saturday, April 28, 2007

Laupäev 28.04.2007 (Dalat - Nha Trang - Hoi An, Vietnam)

Peale järjekordset meeldivat hommikusööki tuleb meile bussifirmast järgi minibuss, mis meid suure bussi juurde toimetab. Algab sisuliselt 24 tunnine teekond Hoi An'i poole. Esmalt sõidame Nha Trangi, kus peame mõned tunnid ootama enne, kui järgmine buss stardib öisele sõidule Hoi An'i suunas.
Bussi sisenedes üritame mitte meenutada oma pahameelt eelmisest sõidukogemusest ja loodame, et seekord on sõit sujuv. Esimesed tunnid mööduvad üsna meeldivalt. Seekord on ka bussi sõidukiirus vastav teeoludele. Kui hommikused jahedamad tunnid hakkavad mööduma ja buss on laskunud mägedest alla poole hakkab meid palavus kimbutama. Palume bussijuhtidel tööle panna konditsioneeri, mille olemasolu piletite müümisel alati rõhutatakse. Selgub, et antud bussil see seade ei tööta. Nii meie, kui ka teiste kaasreisijate pahameel on kõrgem, kui bussiaknast paistvad mäed. Kuus tundi bussisõitu keevas bussis ei ole just mee lakkumine. Kuna tegemist on bussiga, kus kirjade järgi peaks olema konditsioneer, siis puuduvad bussil ka avatavad aknad. Oi kui mõnus!
Inimesed uurivad, millal on oodata tavapärast peatust keha kergendamiseks ja söögi-joogivarude tankimiseks. Lubatakse, et peatus tuleb 20 minuti pärast. Möödub tund, aga peatusest ei ole haisugi. Rahvas nuriseb. Meie ka....ja üsna valjuhäälselt. Üks täitmata lubadus on veel seoses nende bussisõitudega. Nimelt reklaamitakse avatud kuupäevaga bussipileteid ka kui ekskursiooni bussi, mis teeb tee peale jäävate olulisemate vaatamisväärsuste juures lühikesi peatusi. Meil pole õnnestunud näha veel ühtegi pileti peal kirjas olevat vaatamisväärsust. Ka selles osas avaldame pahameelt. Bussijuhte jätab see soigumine üsna külmaks.
Alles kell 12 teevad bussijuhid peatuse. Reeglina tehakse peatusi reisi keskel. Hetkel on peatus aga umbes tund enne planeeritud vahesihtpunkti jõudmist. Saame viimaks minna end välja jahutama. Särk on läbimärg. Ka aluspüksid on läbimärjad, sest sellises kuumuses nahkistmete peal ei ole just kõige parem istuda.
Peale vajalikke toiminguid kihutame edasi. Seekord tõesti juba kihutame. Kohati tundub, et isegi eluohtlikult. Vähemalt mõnedele rolleritele, kellest buss meie arust liiglähedalt mööda vuhiseb. Ilmselt on bussijuhtidel plaan rahulolematu reisiseltskond võimalikult kiiresti sihtpunkti toimetada. Paraku peame selles plaanis pettuma, sest mingi hetk peavad nad bussi teeääres kinni ning asuvad teeservas puuvilju müüvatelt naistelt endale kaupa valima. See on juba mõnitamine. Marko läheb ja esindab kogu bussirahvast ning kurjustab bussijuhtidega. Hoolikalt valitud eestikeelsete sõnadega. Metsapeatust ei saanud teha, kui rahvas seda nõudis, aga oma isiklike asjade ajamiseks tööajal leitakse küll võimalus. Mehed ei lase ennast sellest häirida ning valivad oma puuviljad rahulikut lõpuni ja alles siis jätkavad sõitu.
Meenutame oma kogemusi Vietnami transpordiga ning nendime, et siin riigis on meil pea alati sellega mingeid probleeme olnud. Klienditeenindusest ei teata siin veel midagi. Juht on kuningas. Nha Trangi jõudes palume bussifirma kontoris selgitusi, kuid siin ollakse veelgi ülbemad ning teatatakse, et reisijatel pole mingit õigust midagi nõuda. Mõnikord lihtsalt juhtuvad sellised asjad on nende väide. Uurime, et milline buss ootab meid ees sõiduks Hoi An'i. Ega mitte sama buss. Kangesti tahaks konditsioneeri saada. Meile lubatakse, et sinna sõidab tunduvalt parem buss.
Jätame oma kotid bussfirma kontorisse ja läheme ise esmatutvust Nha Trangiga tegema. Kuna peale Hoi An'i tuleme siia linna tagasi, siis tahame endale hotelli juba varakult välja valida, et ei peaks pärast koos kottidega siin seiklema.
Nha Trang on väga kaasaegne ja meeldiv kuurortlinn. Hotelle ja restorane iga nurga peal. Rannapromenaad on maitsekalt kujundatud ja haljastatud. Kuna Vietnamis on 27. aprill - 1. mai rahvuspüha, siis on hotellid rahvast täis, sest ka kohalikud tavatsevad oma puhkused just sellele perioodile sättida. Seetõttu ollakse meie suhtes osades hotellides üsna ükskõiksed. Ilmselt läheb hotellil liiga hästi või on töötajad väga lühinägelikud ja lihtsalt hoolimatud. Koolituse puudmine pigem. Kuna hotellid on täis, ei õnnestu meil mitme väliselt meeldiva ja sobiva asukohaga hotelli tubadesse pilku heita. Seega valime endale paar kandidaati, millega tuleme siia naastes tutvuma. Nha Trang on tuntud ka kui Vietnami üks sukeldumiskeskusi. Saame teepeal mitmel korral reklaamlehti ja kutseid võtta osa sukeldumiskoolitustest. Mõtleme selle peale.
Tagasiteel bussi juurde teeme kiire eine itaaliapärases einelas ning natuke jääb aega ka interneti kasutamiseks. Seda saame antud juhul kasutada tänu väikesele valele. Nimelt teepeal olnud hotelli esimesel korrusel oli internetisaal, kuid kasutada said seda vaid hotelli elanikud. Tegime tuimad kala näod pähe ja väitsime sügava enesekindlusega, et ka meie siin peatume. Ilmselt on kunagistest Evald Hermaküla näiteringidest kasu, sest trikk toimis.
Jõudes bussifirma juurde ei taha kohe mitte oma silmi uskuda. Nühiks neid natuke või näpistaks end, sest loodetavasti on avanev vaatepilt vaid silmapete. Peatuses ootab meid vana tuttav bussiloks, mille juures askeldavad hommikused bussijuhid ja veel üks teismeline pealaest jalatallani õline poisiklutt. Tundub, et tema tunneb selle masina hingeelu kõige paremini. Silkab muudkui bussi alla pikali ja siis jälle juhiistmele kogu aeg mingeid juhtmeid ning õliseid varuosi süsteemiga integreerides. Nende nõutud pilkudest on aru saada, et ega ikka pesumasina trümlist konditsioneeri ei tee. Hinges närib kahtlus, et konditsioneer on selle bussi juures hetkel üks vähemtähtsaid probleeme. Vahepeal ei taha aparaat isegi mitte käivituda.
Läksime selgitusi nõudma, et mis toimub ja miks meile taaskord valetati. Büroo juhataja pilk oli selline, et kohe oli lootust peksa saada. Siiski jäi kõik suht koht inimlikuks ning meile garanteeriti, et buss saab olema töökorras. Tundsime huvi ka bussijuhtide vastupidavuse osas. Kas tõesti need kaks vennikest peavad 24 tundi jutti töötama. Väidetavalt olid nad vahepeal natuke puhata saanud ja suudavad järgmised 13 tundi ilusti vastu pidada. Kuna bussijuhtide sinised pluusid on ka vahepeal õliseks saanud, siis ilmselt "puhkasid" ka nemad bussi all.
Rahustuseks võtab Marko väikese dušši bussifirma WC kraanikausis ning varsti antakse meile märku, et aeg on bussi kolida.
Teekond Hoi An'i poole võis alata. Konditsioneerist hakkas isegi mingit õhku tulema.
Linnast välja sõites pakib üks bussijuhtidest lahti võrkkiige. Ühe otsa kinnitab bussiukse lingi külge ning teise esiistme käetoe külge. Ei oleks imestanud, kui see ots oleks ka rooli või käigukangi külge seotud. Voodi missugune. Head ööd hr. bussijuht.
Öösel teeme mitemeid peatusi, kus jätkuvad pisiparandused bussiga. Ühes peatuses, kui kõik reisijad on maha läinud ning võtnud istet öises teeäärses söögimajas, sulguvad bussi uksed ning buss koos kõigi meie kottidega kaob pimedusse. Rahval näod imestust täis. Ka söögikoha tegelased ei oska selgitada kuhu kadus buss koos meie asjadega. Möödub pool tundi. Ei midagi. Kergelt kõhedaks teeb teadmine, et oled keset ööd kuskil kesk Vietnami ilma asjadeta. Meil on õnneks kõige olulisemad asjad - fotokas, passid ja raha - kaasas.
Kuskilt kaugusest kostavad metallitöö hääled. Justkui mingi suure haamriga taotakse alasit. Kiikame pimedusse. Tundub, et natuke maad teed mööda edasi paistab meie bussi kontuur. Agaramad suunduvad selgust looma. Naastes selgub, et seal asub väike töökoda, kus meie bussi putitatakse. Oh, mis üllatus.
Viimaks saabub ka buss ja sõit jätkub.....kuni järgmise peatuseni.....kus teeäärse rehvitöökoja pererahvas üles aetakse, sest bussil on ka osad rehvid katki. Mõnu kogu raha eest. Lootusest öötundidel ka ise sõba silmale saada ei tasu unistadagi, kogu aeg on nii "põnev".

2 comments:

Anonymous said...

Oh imede ime! Reis jälle paari päeva võrra edasi liikunud! Tublid, jätkake samas vaimus!

Anonymous said...

Ja mis sai edasi?