Sunday, April 22, 2007

Pühapäev 22.04.2007 (Ho Chi Minh, Vietnam)

Hotellis saame hommikusöögiks praemuna, saia ja kohvi või tee. Ei ole neil siin annet asja huvitavamaks teha mõne tomati või kurgiviiluga. Aga parem ikka kui ainult moosisai.
Plaanis on täna teha Lonely Planeti põhjal Saigoni linnatuur ning siduda see vajaliku info kogumisega teepeale jäävates asutustes. Esimeseks on New World Hotel, kus asub Qatar Airways väike büroo. Selle lennufirma kaudu on meil broneeritud lennupiletid peatseks kojusaabumiseks, täpsemalt saame nendega Londonisse ja sealt edasi Eestisse juba kodumaise lennufirmaga. Tahame piletid kohe ära kinnitada ning uurida pagasi ülekaalu maksumust. Kuna täna on pühapäev, siis tuleb välja, et nad loomulikult sel päeval ei tööta. Läheb vist liiga hästi.
Jalutame edasi ja kuna järgmine suurem objekt on Ben Thanh turg, siis veedame tunnikese shopates. Et parem tulemus saavutada, siis hargneme. Turumuttideks on siin noored tütarlapsed, kes on ilmselt osalenud ühel ja samal müügikoolitusel. Kõigi taktika on kliendil käest või mõnest muust kehaosast kinni haarata ning potensiaalne klient oma boksi tirida. Markole see olukord ilmselgelt meeldis, kuid Alice pole kunagi ühegi naisterahvaga nii tihedas kontaktis olnud. Väga huvitav kogemus. Meeldiv oli ka tõdeda, et pea 4 kuud reisimist on meid kauplemise osas üsna oskuslikuks teinud. Kui 25 dollarilise alghinna pealt saad spordisärgi 5 dollariga, siis see on juba tase! Aitas muidugi ka see eelinfo, et Cambodias oligi särk sellise alghinnaga :)
Kuna linn on suur ja kõndimist on täna palju olnud, siis tahame nüüd juba lõunat süüa. Teepeale jääb Jaapani restoran, mis osutub üüratult kalliks. Nt 0,5 L vett maksab 2 dollarit. Kuigi kiusatus siit jalga lasta on suur, jääme siiski paigale. Vastutasuks saame sushikomplekti, praetud riisi ja jookide eest lõpuks arve 300 000 dongi. Oumaigaad ütleks sellepeale. Sellised hinnad on selle reisi peal muutunud shokiteraapiaks, mis sest et Eestis oleks sellise eine arve ilmselt kaks, kui mitte kolm korda suurem.
Jätkame jalutuskäiku. Igasugu igavad Ho Chi Minh muuseumid, mis pealegi pidavat olema ainult vietnamikeelse infoga, jätame vahele. Sisse põikame aga Taasühendamise paleesse. mis enne kandis Iseseisvuspalee või ka Presidendipalee nime, kus tasume kokku 30 000 dongi piletiraha. Hoone oli kunagise lõuna Vietnami valitsuse uhkuseks. Täna on palee avatud külastajatele sellisena nagu ta tollel 1975 aasta aprilli kuul jäi, kui lõuna Vietnam langes põhja Vietnami kätte ja sündis ühtne riik. Saigonist sai Ho Chi Minh City jne. Niipalju on paleesse siiski lisatud, et sinna on püstitatud ka onu Ho monument.
Hoones saab külastada erinevaid koosolekute ja riigijuhi eluruume. Keldrikorrusel on ka pommivarjend, kus asusid sõjaväe sidekeskus ning juhtimisstaap. Hoone on nelja korruseline ning kõikide ruumide külastamine võtab ikka üksjagu aega.
Tuuritamise lõppedes oleme juba natsa väsinud ja otsustame siinkohal linnaekskursiooni peatada ning minna oma hotelli lähistele õhtustama.
Teeme õhtusöögi Eden restoranis 115 000 dongi eest. Einet nautides tekib kellelgi meist huvitav mõte veeta õhtupoolik veini seltsis, seega asume peale einet sobivat kauplust otsima. Saatus soosib meid ja paar maja restoranist edasi asubki pood, kus on suurepärane veinivalik ja ka hea juustu valik. Komplekteerime korvikese 221 000 dongi eest ja põnev filmiõhtu koos veiniga on garanteeritud.

No comments: