Kolmapäev 25.04.2007 (Ho Chi Minh - Dalat, Vietnam)

Eile valisime välja reisibüroo (mis kujutas endast ühte lauda ja tooli tänavaääres), kellelt ostsime ära avatud kuupäevadega bussipiletid marsruudiks Ho Chi Minh - Dalat - Nha Trang - Hoi An. Piletid maksid kahepeale kokku 24 dollarit. Oma sõidusoovist tuleb teatada üks päev ette ning bussi saab siis ka omale hotelli järgi tellida. Kuna buss pidavat siin linnas väljuma üsna meie hotelli lähedalt, sisuliselt piletiostu kohast, siis meie sellist luksuslikku teenust seekord ei kasuta. Sõidame täna Dalat nimelisse linna ja peatuses peame kohal olema kell 8:15. 15 minutit enne bussi ametlikku väljumisaega. Kokkulepitud ajal ja kohta jõudes märkame hirmuga, et meie laud-bürood enam pole. Tohohh. Kuid õnneks astub meie juurde kohe üks tütarlaps, uurides ega me Dalati ei lähe!? Kuuldes, et läheme, palub ta meil endale järgneda. Paarisaja meetri pärast jõuame suuremasse müügipunkti, kuid sellel ilutseb hoopis silt Hanh Cafe, mis ei lähe teps mitte kokku pileti müünud firmaga. Piletit näidates selgub, et oleme siiski õiges kohas ja kõik on korrektne. Ootame bussi. 45 minutit hiljem endiselt ootame. Peale mitmendat korda pahameele avaldamist buss juba ka saabub. No ei meeldi selline asi, kui enne 5 tunnist sõitu buss pea tunni hilineb. Kuna buss on juba pooltäis, siis ilmselt käis inimeste hotellidest pealekorjamine. Mis jätkub ka siis, kui meie oleme peakontorist peale istunud. Linnast lahkume, kui kell on saanud 10!!!
Bussijuhil on vist mingi trauma olnud, sest buss venib nagu tatt. Nii aeglast juhti pole meie silmad veel näinud. Kihtuamine pole küll hea, aga selline venimine tuleks ka ära keelata. Pakume, et hea kui üldse täna kohale jõuame. Ja lubatud kellaajast 13:30 võime ainult und näha. Teepeal teeme lõunapeatuse, kus soetame endale kõhutäiteks võileivad (14 000 dongi) ja Marko valib taaskord oma lemmik jahujunni 6 000 dongi eest.
Kui kõht saab täis on ka tuju parem. Imetleme Vietnami ilusat mägist maastikku ning fantastilist rohe-rohelist troopilist metsa. Mõtleme positiivselt, hea et vähemalt konditsioneer on ja istmed ka suht mugavad. Ja vaade nii uskumatult kena.
Kell 17:30 Dalati jõudes on positiivsus meist haihtunud ning hakkame siinses reisibüroos jonnima. No kuidas nii saab, et buss hilineb 4 tundi. Neiu selgitab midagi tulistavatest politseinikest ja suurtest trahvidest ning leiab, et bussi hilinemist ikka vahel juhtub. Tahaksime oma pileteid kangesti tagasi müüa ja uue firma valida, kuid piletitel ilutseb suures ja rasvases kirjas tekst :"Non refundable!". Loodame siis järgmisel korral paremat tulemust.
Nagu enamik teisi bussifirmasid on ka seekord tegu reisibüroo-kohvik-hotelliga. Meile pakutakse siinsamas hotellis tuba 6 dollari eest. Vaatame toa üle, kuid peale selliseid vintsutusi tahaks midagi paremat. Seega otsustame võtta takso ja üles otsida hotelli, mida soovitati Tripadvisoris. Adume mingi hetk, et takso teeb Dalati tänavatel auringi, et arvet kopsakamaks saada. Kuid kuna linna ise nii hästi ei tunne, seekord me ei kobise. Arve 23 000 dongi (oleks pidanud olema 15 000 nagu hiljem teada saime). Hotel Dreams osutub aga täis olevat, kuid sõbralik hotelliomanik isiklikul viib meid 100 meetrit eemal olevasse samanimelisse teise hotelli, kus toad veidi kallimad. 12 asemel 15 dollarit. Tuba osutub aga väga ilusaks, massazi dush on isegi olemas, telekas ja rõdu ka. Isegi hommikusöök on hinna sees. Otsustame jääda.
Dalat on lisaks kõigele muule tuntud ka, kui ühe ilusaima golfiväljaku kodulinn. Kuigi väljas juba pime, otsustame siiski minna golfikeskusesse infot hankima. Et äkki õnnestub homme mängida. Marko silmis saab golfiklubi kohe rasvased plusspunktid, sest nende poekesest leiame väga normaalse hinna ja kvaliteediga meeste golfisärgid. Siiani oleme kohanud poode, kus Marko sõnul on müügil poiste särgid. Saadud info rahuldab meid ning garanteerib homme siia tagasituleku. Ja siis juba mängima.
Tagasitulles palume taksol ennast kesklinna lähedale viia, et teha õhtusöök. Jalutame hotelli suunas tagasi ning leiame teelt Wild Sunflower restorani, mida ka meie raamat kiidab. Valime roaks kohaliku hõrgutise hot-poti, mis tähendab keevat kaussi lauas, kus sees keedetakse valmis lihad, juurviljad, nuudlid. Tahad mässad ise, ei taha - ettekandja teeb kogu töö ise ära. Arve koos jookide ja kookidega 202 000 dongi. Väga hea oli.