Saturday, April 21, 2007

Laupäev 21.04.2007 (Sihanoukville - Phnom Penh, Cambodia - Ho Chi Minh City, Vietnam)

Buss väljub 7:10 ning Phnom Penhis peaks see olema kella 11-ks. 11:45 alustame sõitu Ho Chi Minh City poole ning kohal peaksime olema kella 18-ks õhtul. Seega, eest ootab kokku ca 11 tunnine teekond. Eelmisel õhtul tellitud tukker on kenasti kohal ja viib meid bussijaama 2 dollari eest.
Tagasiteel Phnom Penhi hakkab taaskord sadama. Seega õnnestus meil rannas lesimiseks valida just õige päev.
Teepealses puhkepeatuses saame taaskord imetleda kohalike insener-tehnilist taipu. WC'sse on kenasti veetorustik kohale toodud, isegi pott koos loputuskastiga on olemas, kuid vett sinna külge ühendatud ei ole. Selle asemel on seinalt tuleva toru otsa pandud kraan, mille all on suur tünn vee kogumiseks. Neile kohe meeldib selle kopsikuga solistada, et oma skulptuure alla uhuda. Eks üheks põhjuseks on ka see, et paberit siin kandis ju ei tunnistata ning veetünnist on mugav pesuvett jalgevahe pesemiseks võtta. Tark turist kannab aga paberit endaga kaasas nagu kunstneeru.
Hakkame jõudma Phnom Penhi. Imetledes viimaseid kordi pealinna ääreala elu, märkame üks kahest, kas leidlike või käparditest omanikega fotopoodi. Poe sildil ilutseb suurelt ja üsna tuttavlikult nimetus Konaic. Mõniküümend meetrit eemalt leiame teisegi fotopoe, millel on paremini läinud. Sildil kirjas Konica.
Järgmisena märkame bussist mööda tuhisevat liikuvat linnufarmi. Osav mees on suutnud ca 30-40 hane jalgupidi oma motorolleri külge siduda. Mida kõike selle sõiduriistaga vedada ei saa. Arvasime, et 5 inimest on rekord, mida näeme, aga see vaatepilt trumpab kõik üle. Lindudest on muidugi kahju.
Phnom Penhis sujub bussivahetus kiirelt, kuna uus buss on juba ootamas. Bussis selgub aga kahjuks, et Ho Chi Minhi sõiduks on meile kohad broneeritud paremale poole, mitte vasakule nagu soovitud. Lohutuseks saame teada, et buss on pooleldi tühi, seega saame vabalt omale koha valida. Jääb veel aega ka vee ja toiduvarude täiendamiseks. Enne bussi väljumist paluvad noored ülikooli tudengid meil mõned ankeedid täita, mis kirjeldab meie emotsioone ja mõtteid Cambodias reisimise kohta. Meie ei hoia tagasi agressiivseid tukkeri juhte kritiseerides. Järgmine kord siia kanti tulles laseme endale T-särgid teha tekstiga "No tuk-tuk, please!". Paha ei teeks muidugi ka särk kirjaga "I have no money." või "My name is not mr. Money!".
Teele asudes saame ka bussifirmalt veepudelid, mis kuuluvad piletihinna sisse.
Maad Ho Chi Minh City'sse on alla 250 km, kuid väidetavalt võtab teekond aega 6-7 tundi. Peale linnast välja saamist selgub ka põhjus. Kahte suurlinna ühendav tee on kohati alles ehitamisel ja liikumiskiirus seepärast kohutavalt aeglane. Peale paari tunnist sõitu oleme pealinnast vaid ~ 60 km kaugusel. Peatume, sest selgub, et edasisõitmiseks kasutame vahepeal ka praami, mis viib meid teisele poole üht Mekongi haru. Sadamas ründavad meid seekord eriti agressiivsed müüjad, kellele ei mõju ka kümnes kord eitavalt vastamine. Noormees ei taha Marko varrukast lahti lasta, sest tahab vägisi, enda sõnul originaal, Ray Ban päikeseprillid 1 dollariga meile pähe määrida. Nii kalleid Ray Ban prille me aga ei jaksa osta ning teatame, et proovime hiljem kuskilt turult mõned koopiaprillid soodsamalt saada. Järgmisena on pakkumisel rohelised lootose taimest kasvavad "kastekannud", millest me endiselt huvitatud ei ole. Kuna rahu meile ei anta, siis põgeneme tagasi bussi varju.
Edasi kulgeb teekond üsna samas rütmis. Vahepeal oleme tunnistajaks, kuidas kohalikud on kohanenud ilmselt aastaid kestva tee-ehitusega. Ühel teelõigul on keset tossavaid teerulle ja mullahunnikuid püsti pandud tüüpiline kirevates värvides pulmatelk ning seltskond tähistas noorpaari ühise elu algust. Mis teha, elu selline.
Mingi hetk lähevad ka teeolud paremaks ning buss kogub kiirust. Enne piiriületust läbime linna, kus teeääri piirab hulk kasiinosid ja hotelle. Osad avatud, teised ehitusjärgus. Nagu väike Las Vegas. Hooned on igati uhked ja kirevad.
Piiriületus on sarnane Eesti-Vene piiriületusele Narvas-Ivangorodis. Kõigi oma kottidega tuleb suunduda tollikontrolliks kõrval olevasse hoonesse. Kotte aga keegi ei kontrolli.
Teekond edasi HCMC'sse kulgeb mööda korralikku maanteed ja tunduvalt kiiremas tempos kui enne, kuigi päris hästi aru ei saagi, millal see linn algas, sest tihe asustus on kahel pool teed peaaegu piiriületusest alates. Asume mingi hetk tänava nimetusi jälgima, et kaardilt oma asukohta tuvastada. Peale poole tunnist veiderdamist loobume, sest kaardil sellise nimega tänavaid ei ole. Eeldame, et oleme ilmselt veel keskusest kaugel. Linna ametlik rahvaarv on üle 6 miljoni inimese, kuid teada on ka fakt, et suur osa elanikest on siin mitteametlikult, seega võib tegelik arv olla tunduvalt suurem. Seetõttu on ka eeslinnad tihedalt asustatud.
Väljas on juba pime, kui meie ikka veel linnatänavatel keerutame. Viimaks peatub buss mingi pargi ääres. Kohal! Uurime bussijuhtidelt, kuidas jõuda meid huvitava Pham Ngu Lao tänavani. Selgub, et me juba olemegi sellel tänaval. See kergendab meie jalavaeva. Asume hotelli otsima. Teeme tänaval hotellidele tuuri peale ning võitjaks osutub Hotel 211 , mis eraldab meile toa koos hommikusöögiga 12 dollari eest. Teistes hotellides oli madalaimaks pakkumiseks 15 dollarit ja sedagi ilma hommikusöögita. Tuba on puhas ja korralik, vannituba ka mõnusalt suur.
Suundume hotelli kõrval asuvale tänavale, kus elu keeb täiega. Restoranide ees seisvad ettekandjad üritavad elavalt viibeldes sind oma söögikohta meelitada. Rollerijuhid sikutavad iga 3 minuti tagant varrukast ning korrutvad :"Motobike, motobike!". Tänavate ületus tundub eluohtliku tegevusena, sest autode-motorollerite voog on pidev ja lõppematu. Kui oleme jõudnud mingi ristmikuni ja passime parajat hetke enda üle tee toimetamiseks, astub meie juurde pitskleidikesega umbes 10 aastane tüdruk. Tema sooviks inglise keelt harjutada ning meile mõned küsimused esitada. Meie pole vastu ning küsime ka temalt lemmikmuusika ja toitude kohta. On aru saada, et neiu küsimused on pähe õpitud, sest vastustest ta ilmselt eriti aru ei saa ja küsimustele vastab ka õlakehitusega. Siiski on hetk armas ja tore ning soovime julgele tüdrukule edu õpingutes.

No comments: