Mikrobuss, mis meid muretult Cambodiasse (Stung Trengi) peaks viima, on kell 8 kohal. Kuigi meie käest küsitakse selle reisi eest metsik summa, kokku 36 dollarit, lepime siiski olukorraga. Raamatu põhjal tundub omalkäel seiklemine liialt seiklemisena (autode hääletamine jne). Peale meie rohkem reisijaid hetkel ei paista, mis muidugi ei tähenda, et neid teepeal juurde ei teki. Jõe ületamist peame ootama ca pool tundi, sest meie ees lookleb pikk maasturautode saba. Juht väidab, et tegemist on presidendi ja tema külalistega. Seda on veidi raske uskuda, sest presidendi puhul ootaks trobikonda uhkemaid ja loomulikult musti tumedate klaasidega maastureid ning turskeid tüüpe autojuhtidena. Need siin on aga rõõmsad perekonnad ning igal autol ilutseb värviline kleeps "5th Asia Friendship Overland Expedition" ning Laose, Malaisia, Tai ja Vietnami lipud. Loomulikult ei ole ju välistatud, et president isiklikult sellest ringreisist osa võtab, aga .....
Peale jõeületust ning ca 20 minutilist autosõitu oleme Laose piiril. Passi templit lüües nõutakse ka 1 dollar teemaksu. Vaidle, mis sa vaidled, aga maksma pead ikkagi. Kui saame ennast riigist välja chekitud, teatab autojuht, et me peame oma kompsudega nüüd väljuma ja teist bussi ootama, sest tema Cambodiasse ei sõida. Mis toimub!? Kusagilt ilmuvad 2 tüüpi, kellest üks väidab, et tema bussiga me saamegi edasi. Kus see buss siis on, näidake! Bussi veel ei ole, see jõuab alles tunni pärast. No ei ole võimalik!!!! Miks meile sellest siis varem ei räägitud, et peame bussi vahetama?! Kuigi lugu tundub uskumatu, kolime teeäärsesse puhvetisse ja jääme heauskselt väidetavat bussi ootama. Kell on 9. Kui kell on juba 10, hakkame närviliseks muutuma. Selle aja jooksul on ilmunud piirile ainult 1 mikrobuss, mis on (ilmselt) kohalikke ärimehi pungil. Rohkem liiklemist siin ei paista, mis paneb meid kahtlema omalkäel Cambodiasse jõudmise võimalikkuses. No võimalik oleks, aga millise vaevaga?
Kui kell on 10:30 siis teatatakse, et me peame nüüd Cambodia suunas astuma hakkama, sest buss ootab meid seal. No kuidas see buss sinna sai, kui see pidi ju Paksest tulema? Pakse bussi ei tulnud, seega on meie jaoks üks teine buss Cambodias, mis ei saa üle Laose piiri sõita. Tahaks juba kellegi peale karjuda. Kuna bussini on õnneks mingi 150 meetrit, siis selle olemasolus veendudes me veidi rahuneme. Küsime, kas meile on veel üllatusi varuks? Ei ole. Kindel? Jah.
Koos meiega sätib mikrobussi istuma ka kohaliku ilmega naisterahvas ning tema ca 2-3 aastane laps. Seltskond muutuski kirevamaks. Kui buss keerab metsavaheteele, tunneme huvi, et kus siis Cambodia piiripunkt on. Viisat oleks vaja ja riiki sisenemise peaks ka ju registreerima. Juht ei saa mõhkugi aru, kuid naisterahvas mõistab meie muret ja viipab metsa suunas, et "over there". Ahah. Ju siis tuleb varsti. Sellest kujuneb kokkuvõttes meie kõige huvitavam piiriületus. Teekond sinna "over there" kohta kulgeb 45 minutit ja mööda tõsist mullast metsarada. Aru ei saa, kellele see maa siis kuulub!? Piiripunkti jõudes läheb viisavormistamine õnneks kiirelt. Ametnikud pole siingi papist poisid, ka nemad üritavad endale väikest taskuraha teenida. Kuigi viisa maksab ametlikult 20 dollarit, küsitakse meilt 21 dollarit inimese kohta. Protsessida ei anna, maksame. Siis saadetakse meid järgmisesse putkasse, et passi templid saada. Templi löömisega tegeleb 2 meest korraga, loomulikult küsitakse nüüd 2 dollarit passi kohta. No see ajab juba harja punaseks. Protsessime kõvasti, kuid olukorda kainelt hinnates pakume lahenduseks 2 dollarit kokku. Sellega on härrad nõus. Kui meil saavad protseduurid läbi, silmame piirile motikaga transporditavaid turiste. Neid on suisa 3tk. Pakume, et jagame nendega edaspidi oma bussi. Me ei eksi. 2 neist on hinnaga nõus ning sätivadki ennast tagumisele istmele. Noorem mees on pärit Columbiast (meile üllatuslikult on ta valge mis valge, arvasime sealkandis veidi mustemaid mehi olevat) ning suundub Phnom Penhi, vanem on Kanadast ja teel Kompong Chami. Sõit kulgeb mööda üsna korralikku asfaltteed ning ca 1.5 tunni pärast jõuame mingisse sadamasse. Taaskord kästakse kotid selga vinnata, sest sõit jätkub paadiga. No ei pidanud ju rohkem üllatusi olema?! Vähemalt ei küsita selle eest eraldi mingit raha. Teiselpool kallast ootabki meid soovitud linn Stung Treng. Oleme õnnelikult kohale jõudnud.
Nüüd ootab ees veel takso kauplemine Ratanakiri provintsi, linna nimega Ban Lung jõudmiseks. Taksopeatusest leiame kiirelt juhi, kes sinna poole tunni pärast teel on. Hind 7 dollarit inimene. Sobib. Jõuame enne seda veel ka lõuna teha kohalikus popis majutusasutuses. Siin kubiseb valgetest, kes samuti lõunatavad ning ootavad transporti edasi liikumiseks. Arve tasumiseks meil kohalikku raha ei ole, kuid siin sobivad imehästi ka dollarid. Maksame arve (praetud nuudlid ja riis, mahlad, 2x1,5L vett) 4 dollarit ning saame ka veidi raha vahetada. Kurss 1 USD = 4 000 riel. Poiss väidab, et kurss on igati normaalne (pangas võivat saada 4050 rieli dollari vastu). 1 eek = 330 riel.
Pakime ennast taksosse ning alustame sõitu. Teepealt korjatakse peale veel 1 kohalik neiu. Peale seda võtab taksojuht miskipärast suuna taas kohviku poole. Selle ees peatudes avab kohvikuteenindaja autoukse ja teatab, et me peame natuke raha juurde maksma, nii umbes 8 dollarit. Tavaliselt takso enne ei pidavat sõitma, kui autos on vähemalt 6 reisijat. Ja täna on reisijaid vähem, seega peame meie rohkem maksma. Saadame mehed sisuliselt pikalt. Meile lubati 7 dollarit inimene ja niipalju me ka maksame. Teeme neile selgeks, et see pole ju üldse ka turvaline nii palju inimesi ühte sõiduautosse panna. Ja palume neil auto tehnilist passi vahelduseks lugeda. Meile selgitatakse, et kohalikud on väikesed ja neid mahub lihtsalt rohkem. Nende riigis on vägagi lubatud panna esiistmele 2-3 inimest ja tahaistmele 4-5 inimest. Pööritame kõvasti silmi ja anname mõista, et üle ühe inimese me enda sekka rohkem ei võta. Keegi justkui peakski kohvikust meiega liituma, asjadki pannakse pagassi, kuid siis võetakse need sealt jälle välja ja on tunne, et taksojuht ei sõidagi. Aga õnneks teatab ta järsku OK ja paneb mootori taas käima. Huuhh. Jonnimine ikka aitab. Lohutuseks oleme nõus ka 8 dollarit inimese kohta maksma.
Sõit Ban Lungi peaks raamatu põhjal kestma 4 tundi, taksojuhi sõnul 3 tundi. Kuna teekond on 165 km pikk, siis imestame endiselt, kuidas seda maad nii kaua saab sõita. Kui on möödunud esimesed 20 km, siis saame juba aru. Tegemist ei ole ju asfalteeritud maanteega vaid savi-kruusaseguse pool-metsateega. Iga 1-2 km tagant on teele ehitatud ka väike sillake, et muretumalt kraave ületada. Taksojuhi kirg on ilmselt rallisõit, sest auto suisa tuiskab, põhjustades tohutu tolmupilve nii masinast väljaspool kui ka sees. Kui juht kinnitab oma turvavöö, mis on äärmiselt ebaharilik käitumine siinkandis, muutume murelikuks. Tahaks seepeale ise ka vöö kinnitada, aga tagaistmetel ei ole turvalisusele mõeldud. Ban Lungi jõuame 2 tunniga! Algul me ei usugi, et oleme õiges kohas, sest eeldasime ju veel 1 tund sõitu. Kuid hotell, kuhu meid toodi, väidab, et oleme tõepoolest Ban Lungis. Vau!
Hotelliks on Star Hotel ning meile pakutakse tuba ventilaatoriga 5 dollarit ja konditsioneeriga 10. Kuna me olime eelnevalt oma raamatust valinud hoopis teise hotelli, siis tahame siit esialgu plehku panna. Võlusõnaks osutub Mr Leng. Teda me otsima oleks asunudki, sest raamat jagab ohtralt kiidusõnu tema ja ta reiside korralduse suunas. Tuleb välja, et Mr Leng on eelmisest hotellist aga eraldunud ning loonud oma hotelli, mis tegelikult on tema sõbra vana hotel, millele tema on uue nime pannud. Kuna Mr. Leng tundub ka meile sümpaatne, vaatame pakutud toad üle ja otsustame nähtu põhjal ka siia jääda.
Meie õhtusöök möödub Mr. Leng’i erirooga, lauas valmivat veise barbequed nautides ning kohalikku õlut Angkor libistades. Arve kokku 29 000 rieli. Meile pakub seltskonda ka Mr Leng isiklikult, kellelt saame oma esmase info riigi ja kohalike kohta. Samuti ilmneb meeldiv fakt, et seoses Khmeri uue aastaga on nende linnas mitu päeva kestev laat, kuhu ta meid heameelega ka kaasa võib võtta, kui oleme oma söömingu lõpule viinud. Meile ei pea kaks korda sellist pakkumist tegema. Tegelikult on muusika ning kilked hotellinigi kuulda, mis annab aimu koha mõnesajameetri kaugusest. Laadaplatsile suundume siiski peremehe maasturiga, mis ei ole üldse halb mõte, arvestades kottpimedaid ja savimullaseid tänavaid, mis peale kõige on täis koledaid kohalikke koeri (kardame, et ka tigedaid). Laadaplatsil jalutavad vastu pidzaamades naised ja lapsed, see meid enam ei üllata. Rahvast on murdu ning kõikjal käib tihe mäng ja rebimine auhindade pärast. Erilist elevust tekitab atraktsioon, kus väikese platsi keskel on ämber. Selle all istub merisiga. Igas küljes ämbri ümber on madal sein, milles on nummerdatud avad. Inimesed ostavad kokku numbreid. Seejärel tõstetakse ämbrit ning siga jookseb ühte avausse. Vastava ava numbrit omav inimene, kuhu merisiga jooksis, ka auhinna saab. Markogi teeb käe valgeks ühes õnnemängus. Nimelt õhupallimängus, kus tuleb kolme noolega purustada kolm õhupalli. Kulutab ta 2 x 500 rieli, kuid auhinda ei tule. Olgu öeldud, et nooli on natuke kohitsetud, seega nende lennusuunda määrab juhus, mitte viskeoskus. Kuigi mänge on siin tõepoolest mitmesuguseid, kõik kohalike endi väljamõeldud, me rohkem aktiivsust üles ei näita. Mr Leng aga investeerib kokku 5 dollarit numbriennustusse ning võidab lõpuks 50 dollarit. Hmmm. Oleks äkki pidanud ka ennustama …..
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
No comments:
Post a Comment