Närv on hommikul hotelli ees spetsiaalselt meile järgi tulevat bussi oodates pingul. Jällegi on ju kahtluseuss hinges, ega poiss meile pilapileteid ei müünud. Kokkulepitud ajal 7:15 pole bussist nö haisugi, kuid 10 minutilise hilinemisega on see siiski kohal. Ka seekord läks õnneks. Buss on tõepoolest aircon ja suht mugav. Teekond Cambodia pealinna Phnom Penhi möödub märkamatult kiiresti. Vahepeal on kolm peatust, kus saame võimaluse keha kinnitada lisaks tavapärasele 
puhvetimenüüle ka kohalike prouade pakutavate rupskitega. Pakkumises on lisaks keedumunadele, kuivatatud kalale-lihale, värsketele puuviljadele, pambusesse pakitud riisile ka meile uudsed vonklevad mustad asjad ning mingid rohelised kublad. Pakume, et need viimased võiks olla lootoseõiest kasvavad viljad. Kuigi kohalikud näksivad neid isuga, ei riski meie kumbagi proovida. Jääme puhvetitele truuks. Alice muidugi ei saa mangost loobuda, mida siin saab nii kergelt hapuka kui ka magusana (maitsvad on mõlemad).6 tunni möödudes olemegi Phnom Penhis. Linn on suur ning keskusesse jõudmine on parajalt pikk ja aeganõudev. Elumajad on klassikalised 2-3 kordsed kastmajad, mille alumisel korrusel asub enamasti pood, ilusalong, pesumaja, puhvet või kombinatsioon nimetatutest. Mõni uhkem maja jääb silma ka eriliste nikerdustega aknaraamidel ja ustel. Ja gurmaanide rõõmuks paistab siin ka peenemat sorti restorane ja kohvikuid olevat igasugusele maitsele. Esmamulje põhjal arvame, et siin linnas meile meeldib. Bussist väljudes tuleb motorolleri- ja tuk-tuki juhte vaata et jõuga eemale lükata. Ja neid on siin veel oi-oi kui palju. Kuna selline agressiivsus hakkab vastu, otsustame siit veidi eemale minna ning kaubelda veidi rahulikumas keskkonnas. Kuna teekond meie valitud hotellini ei ole pikk, ca 2km, siis ei taha me selle otsa eest maksta rohkem kui pool dollarit. Kauplemine sellele hinnale osutub raskemaks, kui me arvasime. Aga nagu elu siin näidanud on, eestlase jonn viib enamasti sihile. Saame tuk-tuki 2 500 rieli eest.
Hotell meile aga muljet ei avalda ning suundume edasistele otsingutele. Nüüd juba jalgsi. Hindame ülevaadatutest kolmanda hotelli hinna-kvaliteedi suhtes sobivaks ning nii me Capitol Guesthouse teisele korrusele mõneks päevaks kolimegi. Tuba konditsioneeri ja teleriga 10 dollarit.
Kuigi bussisõidu ajal oli ka lõunapeatus, on kõht ikkagi kuidagi hele. Laotame kotid tuppa ning läheme tegema esmatutvust linnaga. Kohe hotelliukse juures peame tukkeri juhte peletama hea ja kurjaga, sest nad on meil ümber nagu hagejad. Seame sammud hotelli taga olevasse tänavasse, kust leiame Mama restorani. Ei midagi erilist, kuid oma riisid saame kätte ja jääme rahule. Arvegi kokku vaid 14 000 rieli.
Esimese asjana plaanime uurida siit Vietnami viisa saamise võimalusi. Palkame tänavalt ühe tukkeri, kes paraku päris hästi vist ei teagi, kus asub Vietnami saatkond, kuid hinnaga 1 dollar on ta nõus. Võtame ette kaardi ning asume teda ise juhendama. Teekond osutub pikemaks, kui tukkerijuht ilmselt arvata oskas. Igaljuhul saatkonna juurde jõudes teeb ta ettepaneku veel üks dollar maksta. Teeme talle vastuettepaneku seda siiski mitte maksta ning sõpradena lahku minna. Tema jääb tee äärde nõudlikult seisma, kuid meie lahkume sõbralikult sõbralikku Vietnami saatkonda.
Saatkonda astudes teatab esimene ametnik, et vastuvõtu aeg on läbi, sest kell on juba 15 minutit üle viie. Palume siiski luba kellegagi rääkida, et infot saada. Tagant ruumist kutsutakse keegi naisterahvas, kes on lahkelt nõus meile infot jagama ning viimaks palub ka ankeedid täita ja annab kolleegidele käsu meie dokumendid siiski täna vastu võtta. Vietnami viisa maksumuseks on 35 USD ja kätte saame viisad juba kahe päeva pärast.
Tee servast hääletame uue tukkeri ning uurime, kas lähedal asuv suur turg on sellisel kellaajal veel avatud. Juht küll keelt ei mõista, kuid tundub, et viipekeelest saab ta aru ning noogutades annab mõista, et turg on lahti. Turule jõudes avastame siiski, et see on suletud. Turu juures seisvad teised juhid tulevad keeleoskamatule juhile appi ning viimaks saab ka tema aru, mida me talt ennist küsisime. Seepeale paneb ta masinale hääled sisse ning asub koos meiega kuhugi sõitma, ilma et me oleksime talle mingi uue sihtpunkti andnud. Omavahel arutame, et ilmselt tahab ta meid tagasi sinna teeserva viia, kust ta meid leidis. Palume hetkeks siiski tema tähelepanu ning anname talle uued koordinaadid - hotell. Seekord arusaamatusi ei teki.
Hotell meile aga muljet ei avalda ning suundume edasistele otsingutele. Nüüd juba jalgsi. Hindame ülevaadatutest kolmanda hotelli hinna-kvaliteedi suhtes sobivaks ning nii me Capitol Guesthouse teisele korrusele mõneks päevaks kolimegi. Tuba konditsioneeri ja teleriga 10 dollarit.
Kuigi bussisõidu ajal oli ka lõunapeatus, on kõht ikkagi kuidagi hele. Laotame kotid tuppa ning läheme tegema esmatutvust linnaga. Kohe hotelliukse juures peame tukkeri juhte peletama hea ja kurjaga, sest nad on meil ümber nagu hagejad. Seame sammud hotelli taga olevasse tänavasse, kust leiame Mama restorani. Ei midagi erilist, kuid oma riisid saame kätte ja jääme rahule. Arvegi kokku vaid 14 000 rieli.
Esimese asjana plaanime uurida siit Vietnami viisa saamise võimalusi. Palkame tänavalt ühe tukkeri, kes paraku päris hästi vist ei teagi, kus asub Vietnami saatkond, kuid hinnaga 1 dollar on ta nõus. Võtame ette kaardi ning asume teda ise juhendama. Teekond osutub pikemaks, kui tukkerijuht ilmselt arvata oskas. Igaljuhul saatkonna juurde jõudes teeb ta ettepaneku veel üks dollar maksta. Teeme talle vastuettepaneku seda siiski mitte maksta ning sõpradena lahku minna. Tema jääb tee äärde nõudlikult seisma, kuid meie lahkume sõbralikult sõbralikku Vietnami saatkonda.
Saatkonda astudes teatab esimene ametnik, et vastuvõtu aeg on läbi, sest kell on juba 15 minutit üle viie. Palume siiski luba kellegagi rääkida, et infot saada. Tagant ruumist kutsutakse keegi naisterahvas, kes on lahkelt nõus meile infot jagama ning viimaks palub ka ankeedid täita ja annab kolleegidele käsu meie dokumendid siiski täna vastu võtta. Vietnami viisa maksumuseks on 35 USD ja kätte saame viisad juba kahe päeva pärast.
Tee servast hääletame uue tukkeri ning uurime, kas lähedal asuv suur turg on sellisel kellaajal veel avatud. Juht küll keelt ei mõista, kuid tundub, et viipekeelest saab ta aru ning noogutades annab mõista, et turg on lahti. Turule jõudes avastame siiski, et see on suletud. Turu juures seisvad teised juhid tulevad keeleoskamatule juhile appi ning viimaks saab ka tema aru, mida me talt ennist küsisime. Seepeale paneb ta masinale hääled sisse ning asub koos meiega kuhugi sõitma, ilma et me oleksime talle mingi uue sihtpunkti andnud. Omavahel arutame, et ilmselt tahab ta meid tagasi sinna teeserva viia, kust ta meid leidis. Palume hetkeks siiski tema tähelepanu ning anname talle uued koordinaadid - hotell. Seekord arusaamatusi ei teki.
No comments:
Post a Comment