Hommikusöögiks kobime hotelli restosse. Kell on parasjagu 6.30 ning teenindajaid on vähe. Suisa 1 ja see ka peale kohaliku keele muud ei oska. Tütarlaps muudkui naeratab malbelt ja viipab omas keeles vadistades mingi ukse poole. Eeldame, et sealt peaks keegi siis varsti ilmuma. Mõne hetke pärast saabubki teine neiu, kes meie tellimuse vastu võtab. Marko tellib tavapärase roa (sai ja omlett), kuid Alice otsustab kiirnuudlisupi kasuks. Ikkagi kiir, saab vast ruttu valmis. Tegelikkuses kujuneb pilt aga selliseks, et Markol oma söök juba otsas kuid Alice ootab endiselt kiirnuudlisuppi. Nagu ka meie silmad tõdesid, käidi vahepeal kusagilt tänavalt nuudleid ostmas. Seepärast ka selline ajakulu. Kell 7 saame söönuks ning liigume bussi poole.
Bussi väljumiskohta teame ligikaudselt. Meile öeldi, et minge turu poole ja seal näeta ka bussi. Tegelikkuses ei näe me seal ühtegi bussi. Küll on aga ohtralt rollereid, kuid nendega teekonda Kratiesse ette ei võtaks. Abi paludes suunatakse meid paar korda ümber nurga, kust meile sobiv buss vastu vaatab. Istemete vahe on kitsas isegi kohalikele ja pea kohal puuduvad tavapärased kotiriiulid. Bussipõrand nägi viimati luuda ilmselt sündides, seega ka põrandale oma väikseid seljakotte ei toeta ja hoiame neid kogu tee süles. Kuna teekonda peaks olema ainult viis-kuus tundi, siis kannatame vast ära. Meenutades siia tuldud teed tahaks kohe näha ja tunda, kuidas buss neid mullavalle ületama asub. Seda rõõmu ei peagi kaua ootama. Liigume tasa ja targu, auku sisse ja august välja. Rõõmu teevad siiski bussi suhteliselt heas korras olevad amordid, mis suure osa loksumisest enda peale võtavad.
Bussis hakkavad silma kaasreisijate käe küüned. Nimelt oleme siin riigis paljudel näinud, et üks sõrmeküün on musta värvi. Hotellist sellekohta uurides saime natuke ebaleva vastuse, et see toob õnne ja kogu lugu. Ja silma jäävad veel ühed küüned - naiste varbaküüned, mis on üsna rõvedalt pikad. Nende kohta selgitust siiski ei hakka küsima.
Peale kolme ja poole tunnist sõitu jõume teeristini, kust paremale saab Stung Trengi ning vasakule poole jäävad Kratie ja ülejäänud osad riigist. Siin lõpeb ka punakas tolmune tee ja algab hallikas kõvapinnasega kruusa- ja asfalttee ristsugutis. Enne heale teele asumist teeb buss tavapärase söögi-wc peatuse. Mingil põhjusel avatakse ka pagasiluugid ning me tunneme taaskord siirast rõõmu, et oleme oma suurtele seljakottidele peale tõmmanud vihma-tolmukotid. Meie musta värvi kotid on kaetud paksu punaka tolmukihiga.
Uuel teel on ka uued kiiremad kiirused. Aeg ja kilomeetrid mööduvad lennates ja meid tervitab Kratie. Tegelikult tervitavad meid bussiust ummistavad rollerijuhid, kes kõik tahaks meid kuskile hotelli viia. Täname neid viisakalt, kuid eelistame ise endale hotelli otsida. Kuna buss on peatunud ühe hotelli ukse ees, siis vaatame esmalt selle üle. Tuba ei midagi erilist, kuid raha küsivad 15 dollarit. Selgitused ja kauplemiskatsed suurt ei aita, sest hinda ollakse valmis langetama vaid 1 dollar. Asume teisi hotelli otsima. Alice jääb kottidega ühe söögikoha juurde ning Marko teeb kiirelt hotellidele ringi peale. Kohe on ka üks rollerijuht nagu uni kaela peale käimas, et Marko ka tema hotelli vaatama tuleks. Noormees pakub ka tasuta küüti, kuid rollerite selga me nii pea uuesti ei istu. Lubaduse peale, et matka on hotellini tegelikult ainult 100 meetrit, võtab Marko teekonna ette. Tegelik teekond osutub 100 asemel 1000 meetrini. Selle eest saab noormees suulise noomituse valetamise eest. Tuba vaatama minnes suundub Marko kohe teisel korrusel asuva jõe vaatega tuba vaatama, sest rollerimees seda meelitamiseks pakkus. Kohapeal selgub siiski, et meile pakutakse tuba hoovi pool. Sellega teenib noormees teise noomituse ja jutud siinkohas on räägitud. Edaspidi soovitab Marko noormehele turistidele mitte valetada, siis ehk leiab ta ka mõne kliendi. Tagasiteel jääb silma Oudom Sombath nimeline hotell. Näidatakse tuba maja viimasel ehk neljandal korrusel, mille ees laiutab uhke katuseterrass. Toa hinnaks 15 dollarit, kuid tegemist on puhta ja avara toaga, kus suure puidust voodi päis on uhkete nikerduste, sahtlite ja kappidega. Milleks voodi küljes nii palju kappe peab olema? Et ei peaks sealt mitu päeva tõusma vist. Morni näo peale ollakse hinnas nõus tulema 12 dollari peale. Marko lubab asja perekonna nõukogus arutada ning seejärel otsustada. Teel Alice ja kottide juurde sõidab hotellist üks noormees Markole järgi ning teatab, et hotelliperemees oleks nõus siiski ka Marko pakutud 10 dollariga. Diil tehtud.
Peale end hotellis sisse seadmist suundume linnaga esimest tutvust tegema ning ka einestama. Mekongi kaldal asuv Kratie on turisti vaatenurgast sümpaatselt väike ja kompaktne. Kogu elu toimubki jõe vahetus läheduses. Turg, hotellid, restoranid jne. Meie jõuamegi esmalt turule, kust vajavad mangod hädasti ostmist. Seejärel suudab meid ära võluda värviliste kriitidega kirjutatud rikkalik menüü Star guesthouse-restorani ees. No ütleme nii, et siin läks ka laristamiseks. Tellime apelsini-laimimahla, banaani-dragonfruit sheigi, 1,5 L vett, kohaliku palmiveini spritzeri (vein + 7 UP), kanakarri, magus-hapud juurviljad, kahed jäätised. Arve 47 500 riel. Oeh.
Pimeduse saabudes leiame ühest veel pimedamast kõrvaltänavast interneti saali, kus tund maksab 6 000 rieli ja interneti kiirus pole kurta.
Hotelli jõudes palume endale homseks auto organiseerida, et võtta ette reis mitte kaugel asuvasse Sambori külla ja Kratie põhiliseima tegevuse juurde - delfiinide vaatluspaika.
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
No comments:
Post a Comment