Täna hommikul saame meeldiva üllatuse osaliseks, sest hommikusöögiks suunatakse meid suurde saali, kus tõepoolest on täna rikkalik buffetlaud. Sööme kogu raha eest.
Varsti on hotelli ees ka minibuss, et alustada Bolaven platoo reisiga. Tänaseks on vajalik arv inimesi koos ning paketi maksumus ühele reisijale on 16 dollarit. Peale meid astuvad minibussi veel üks sveitslaste paar ning üksik jaapanlasest noormees. Paistab, et neile jaapanlastele kohe meeldib üksi reisida. Giidiks on taaskord Boon.
Esimese peatuse teeme kohvi- ja teeistanduses, kus meile lühike ekskursioon ning degustatsioon korraldatakse. Kuna tegemist ei ole kohvi korjeajaga, saame proovida ainult teed. Suuri ovatsioone ei teki, kuid maitse on siiski hea. Tüüpilise külma hingega eestlase kommentaar, eks ole. Aga sellised me ju oleme. Lohutuseks võib öelda, et paraku ei rõkka rõõmust ka jaapanlane ega ka sveitslased. Teadmine, et see tee on keedetud kõrvalolevatelt puudelt korjatud lehtedest annab maitsele väikese lisaefekti. Istanduse omanikuks on kunagi ammu Vietnamist siia emigreerunud vanapapi, kelle pilt on iga teepaki etiketil ning kes on ka ise täna kohal, et selgitusi jagada. Kuuleme, et siinkandis kasvatatakse kahte kohvisorti - arabica ja robusta ning näeme ja saame oma käega esimest korda elus katsuda kohviuba kasvamas. Selgub, et kasvades on tal ümber umbes kaks korda nii suur kest, kui oad ise, mis hiljem peale kuivatamist avatakse ning kohvioad välja päästetakse. Puu otsast kohvivilja võttes ning seda sööma asudes avastame pealmise koore alt pehme läbipaistva ja magusa kihi. Maitse ja väljanägemine sarnased rambutanile (liche). Alles pehme olluse alt tulevad nähtavale kaks tuntud kujus kohviuba. Värvus küll helerohekas, mis alles peale röstimist saavutab pruunika värvi. Igas viljas ongi reeglina kaks uba (vahel harva ka üks). Kohalikes külades näeme tihti, et majade ette linadele on kohviviljad päikese kätte kuivama pandud. Kasvanduses kasutatakse kuivatamiseks siiski tule kuumust ja nüüd juba ka mingit elektriga töötavat trumlit. Ostame ka endale kohvi ning teed mitut sorti, et hiljem tasa ja targu degusteerida. Igati hariv käik. Jällegi saime teada, kui paljut me tegelikult ei teadnud.
Edasi suundume koskesid imetlema. Vahemärkusena olgu öeldud, et platool kus me viibime, mis asub merepinnast ~ 800-1000 meetrit kõrgemal, on ka veidi sõbralikum kliima.
Esimeseks näeme Tat Fan nimelist koske. Selle nägemist soodustab 5 000 kipi suurune pilet. Vastasel korral võid ainult eemalt kõrvu kikitada ja arvata, et seal on vist kosk. Seekord on kosk ka vaatamist väärt. Vaateplatvorm asub otse kose vastas, seega saame imetleda metsikust metsast välja purskuvat ning 120 meetrit allapoole sööstvat koske kogu oma hiilguses. Võimas. Kui kõrged need meie kodused joad olidki!? Midagi vist 5 ja 10 meetri vahel. Kuid me võime end lohutada, et selle eest on meie joad laiad. Ammu on ju teada ka tõde, et ega pikkus ei loe.
Päevakava jätkub peatusega Paksongi turul (osta pole siit kahjuks midagi peale haisvate kalade) ning Tad Yueang kose juures, mis peale eelmist ei jäta nii vägevat muljet, kuid on siiski nauditav vaatepilt. Piletisumma siiski sama, 5 000 kipi.
Enne lõunasööki teeme peatuse ka ühes Katu hõimu külas, mis on siinkandis tuntud kui kirstuküla, sest siinsed elanikud teevad oma perekonnale puutüvedest kirstud eelnevalt valmis ja ladustavad neid vaiadel seisvate majade all, kuni vajaliku hetkeni. Kummaline komme. Näeme siin ka maja (mis väga ei erine teistest, kui siis võibolla on ta nõksa suurem), kus elavad koos mitu põlvkonda, kokku 68 inimest. Vot see on alles oskus niipalju inimesi ühte majja mahutada. Omapärane on siin ka vaatepilt hiigelpiipu popsutavatest lastest. Mõni mees on vaevu piibu pikkune, aga tossab nagu korsten. Mis kraam piibu sees täpselt on, see jääb mõistatuseks.
Lõunasöögiks viiakse meid Tad Lo kose kõrval asuvasse Tadlo Lodge nimelisse majutus-toitlustus asutusse. Tellimise ja söökide kättesaamise vahelist aega tahaks vägisi kalendriga mõõtma hakata, kuid maitsvad söögid on siiski olukorda päästvad. Olime kannatamatud, sest peale lõunasööki oli plaanis teha suplus siinse kose kõrval ning meie väärtuslik supluse aeg ju aina kulus. Viimaks saame siis ka kuumad kehad vette heita. Heitmisest on asi muidugi kaugel, sest kogu ümbrus on äärmiselt kivine, seega on tegemist pigem enda vette libistamise ning ukerdamisega. Vesi on meeldivalt jahutav ja kohati saab isegi selles sopis mõned ujumist meenutavad liigutused teha.
Sellest looduslikust basseinist sunnivad meid välja ronima elevandid, kes tulevad ka siia vee mõnusid nautima. Saatjad on neil õnneks ka ikka kaasas, kuid sellegipoolest suure looma kõrvale väga just ei kipu. Hetke pärast selgub, et kõhutunne meid alt ei vedanud, sest et elevandid pasandavad kogu selle sopi kiirelt täis. Kollased junnid nagu suured heinakuhjad ulbivad vee peal. Alles siis adume, et ilmselt ei ole see neil esimene kord siin sellist trikki teha, seega võib öelda, et käisime elevandi peldikus ujumas. Tore, seda polnudki veel teinud. Tahaks dushi alla.
Kiirete päikeseloojangutega oleme me harjunud, kuid et ka vihmaseks ja tormiseks võib ilm siin sama kiirelt muutuda, oli uudiseks. Igaljuhul hetkega oli taevas must, puhuma hakkasid tormituuled nagu käes oleks viimne päev ja taevast viskab ämbriga vett. Vaevu jõuame joosta elevandilombi äärest Tadlo Lodge ruumidesse, kus teenindajad kukkuvaid lillepotte ja lendavaid laudlinu püüavad. Vahetame siin riided ja istume oma minibussi, et siit kiirelt kaugele ära sõita. Külade vahel keerutab ka tugev tuul ja kõik see praht, mis kohalikel on käest pudenenud tantsib neil nüüd hoovis ja tänavatel ringmängu. Arutleme, et see oli ilmselt kübeke sellest, mida kogevad inimesed enne suuri orkaane ja tsunaamisid. Kõhe tunne. Vaatame igaks juhuks üle õla tagasi, kuid hiigellained meid veel taga ei aja. Tagumiselt pingilt ilmuvad aga nähtavale paberist linnud ja muud kujukesed. Selgub, et meie Awazi saarelt pärit jaapanlane Ken on origami meister. Tagasitee on meeleolukalt sisutatud tema näpuosavust imetledes. Noormehel on kott täis spetsiaalselt õigesse mõõtu lõigatud eri tekstuuriga pabereid. Paistab, et tegemist on Jaapanis hea äriga, sest igale pakendile on juurde pandud ka konkreetsele formaadile sobiva kujukese õpetusjuhend. Tekkis soov ka ise osata midagi peale paberlennukite tegemise.
Tagasiteel peatume veel ühe kose juures, mille nimegi enam ei mäleta, kuid hästi on meeles järjekordne 5 000 kipi. Kose kõrval on ka midagi vabaõhu muuseumi sarnast, kus saab imetleda erinevate hõimude majaehituse stiile. Majades elavad ka inimesed sees, sest tegemist on ju ikkagi korralike majadega. Seda oleks küll tore näha, kui ka Eestis neisse rookatusega taludesse inimesed püsivalt elama pannakse. Ajaloolased oleks ilmselt tagajalgadel. Meelelahtuslik roll on rahvariietes vanapapil, kes on äärmiselt lõbusa olemisega ning demonstreerib erinevaid muusikariistu, mis on tehtud nii bambusest kui puidust. Viled, trummid ja midagi kitarri sarnast. Helid on uhked. Saame ka ise proovida. Tuleb välja küll.
Hoolimata pikast programmist saabume tagasi linna veel päevavalges. Enne õhtusööki vanas heas India restoranis Nazim teeme aega parajaks internetitoas. Alicel mööduvad siin tunnid väriseva laua taga. Tema kõrval istuv noormees nimelt mängib üht pornograafilist arvutimängu, kus tulemuse saavutamiseks peab hiirega ikka kõvasti vaeva nägema (detailidesse ei lasku). Oh mehed, mehed! Ja imestama paneb ikka fakt, et ujuma ei julgeta ilma riieteta minna, aga sellist mängu kannatab avalikus internetipunktis mängida küll.
Rampväsinuna hotellituppa jõudes avastab Alice, et ta on ühed oma jalavarjud tänasesse minibussi unustanud. Esmalt proovime olukorda telefoni teel lahendada, kuid arvestades hilist õhtutundi, siis telefonile vastab veidi vindine noormees, kes paraku ei ole võimeline Marko selgitustest aru saama. Muudkui ainult korrutab, et reise on ja reise saab, väljumine kell kaheksa. Egas midagi, seame sammud reisibüroo poole, lootuses sealt kedagi asisemat leida. Reisibüroosse jõudes avastame ümber kontorilaudade istumas nii kohalikke, kui ka mõne turisti, kes kõik rõõmsalt kesvamärjukest libistavad. Saame peale pikka ponnistust hetkel ainsale reisibüroo töötajale (seesama vindine vend telefonis) oma mure selgeks teha, mispeale teeb ta mõned telefonikõned ja sandaalid on leitud. Lubatakse reisibüroo homse bussi peale panna, mida kasutame Si Phan Doni sõitmiseks. Oh naised-naised, pea laiali otsas.
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
No comments:
Post a Comment