Hommikusöök jääb täna vahele. Peale ärkamist võtame tänavalt takso ja sõidame bussijaama. Bussi väljumist oodates üritab Alice lihtsalt elus püsida ning Marko julgeb isegi bussijaama kioskist ühe piruka ampsata. Buss on väga normaalne, aircon ja laia istmevahega. Sõit kestab 6 tundi ning vahepeal on mitu peatust. Chiang Khongis oleme ca 14:30. Bussijaamas haarame kohe ka tuk-tuki, et kiirelt sadamasse jõuda. Siin on need oluliselt väiksemad, kui harjunud oleme, kuid probleemi siiski ei teki. Meie kotid seotakse osavalt kasti külge ning mahume meiegi kuidagimoodi ära.
Taist välja tshekkimine läheb kiirelt. Edasi liigume sadamasse, kus on rivis .... puidust lootsikud. Aaa... Ahah. Et siis sellega sõidamegi. Paat 20 bahti inimene + 10 bahti kott. Ega teist valikut ei ole. Lisaks meile laetakse paati veel 4 valget ning mootor tõmmatakse käima. Sõit õnneks vaid paar minutit, kuid lõpp kaldale sööstva paadiga on päris omapärane. Kui mitte öelda hirmus.
Ja nii olemegi Laoses, Huay Xai's. Tuleb täita veel viisaformaalsused (avaldus, 1 foto, annetus 30 USD) ja õigus siin riigis 30 päeva veeta ongi olemas. Meile teadaolevalt peaks eestlastele lubatud olema riigis viibimise ajaks 15 päeva. Kuna ametnikud oma nimekirjadest Eestit ei leia, siis saamegi passi 30 päeva. Oli see nüüd erand või ongi see nüüd nii, ei tea. Suundume kohe öömaja otsingule, sest siit me täna edasi ei liigu. Alice pole selleks vormis ja ega tegelikult poleks ka transpordi võimalust. Esimene hotell on täis, kuid teisega läheb meil õnneks. Hind on toa konditsiooni arvestades veidi kõrge, 10 USDi, kuid pole jaksu alternatiividega tegeleda. Jääme siia. Alice kukub voodisse ja otsustab siit enam mitte liikuda. Marko asub uurima homseks edasiseid transpordivõimalusi. Neid palju ei ole. On 1 buss, mis väljub hommikul kell 9 Luang Nam Tha'sse. Hinnad 350-400 Tai bahti. Kuna meie hotell andis soodsaima hinna ja lubab tasuta transporti bussijaama, siis valib Marko selle ka sobivaimaks.
Kuna söögiga on täna halvasti läinud, õigemini, seda pole saanud, siis otsustame oma hotellis olevas restos õhtustada. Et ei kuluta aega otsimisele. Tellime oma riisi ja kastme ära ning ootame. Ikka veel ootame. Ca poole tunni pärast juba saamegi päeva esimese korraliku eine. Alice kõhtu kadunud ports on muidugi metsik, veerand taldrikut paljast riisi. Kõrvale vett. Teenindaja teatab, et Lao õlu (Beerlao 10 000 kipi) (1 eek = 850 kip) on parem kui vesi. Hahaha. Naljatilgad.
Edasine kava - Alice puhkab ja Marko otsib internetti. Kauaks seda viimast ei ole, sest väljas hakkab meie reisi jooksul esimest korda vihma sadama ja välkuma. Elekter kaob korraks, kuid koos sellega kadus jäädavalt ka internet. Kogu Marko vaev kirjatüki kallal osutus asjatuks. Saabub temagi hotelli puhkama. Ei mäletagi millal viimati nii intensiivset välku ja müristamist oleks näinud/kuulnud. Silmad kinni, tropid kõrva ja olukord on lahendatud.
Tuesday, March 20, 2007
Monday, March 19, 2007
Esmaspäev 19.03.2007 (Chiang Mai, Tai)
Enesetunne on veidi parem. Markol lausa väga hea. Kuna õhk ikka paks ja ving ei tee ka head, ostame Alicele maski 20 bahti eest. Kasu sellest eriti pole. Peaks omama gaasimaski, et ennast selle saasta eest kaitsta.
Kuna siin vinguses linnas me hetkel enam olla ei taha, siis ostame homseks bussipiletid piirilinna Chiang Khongi. Pileti hind 272 bahti.
Selleks, et mitte avastada ennast jälle ei-tea-kust ja ilma rahata, varume kõvasti dollareid.
Meie õhtune programm sisaldab internetitoas blogistamist ja viimast korda turu reisi. Saame oma tellitud albumi lõpuks kätte. Mitte muidugi täpselt sellisena nagu tellisime. Aga ajab asja ära.
Natuke on ka kurb, et siinne ümbrus nägemata jäi, sest loodus on ümbruskonnas ilus ning külades elab ka palju kohalikke hõimusid. Eelkõige oleks tahtnud külastada Karenite (pika kaelalised) hõimu. Hea, et me Inle ääres siiski sealset väikest kogukonda külastasime, muidu peaks kasvõi vägisi ja vinguga võideldes neid vaatama minema.
Hoolimata meid vaevavatest hädadest on Chiang Mai meeldiva ja nauditava atmosfääriga linnake. Siia tuleks tagasi, kui õhk on puhas.
Kuna siin vinguses linnas me hetkel enam olla ei taha, siis ostame homseks bussipiletid piirilinna Chiang Khongi. Pileti hind 272 bahti.
Selleks, et mitte avastada ennast jälle ei-tea-kust ja ilma rahata, varume kõvasti dollareid.
Meie õhtune programm sisaldab internetitoas blogistamist ja viimast korda turu reisi. Saame oma tellitud albumi lõpuks kätte. Mitte muidugi täpselt sellisena nagu tellisime. Aga ajab asja ära.
Natuke on ka kurb, et siinne ümbrus nägemata jäi, sest loodus on ümbruskonnas ilus ning külades elab ka palju kohalikke hõimusid. Eelkõige oleks tahtnud külastada Karenite (pika kaelalised) hõimu. Hea, et me Inle ääres siiski sealset väikest kogukonda külastasime, muidu peaks kasvõi vägisi ja vinguga võideldes neid vaatama minema.
Hoolimata meid vaevavatest hädadest on Chiang Mai meeldiva ja nauditava atmosfääriga linnake. Siia tuleks tagasi, kui õhk on puhas.
Sunday, March 18, 2007
Pühapäev 18.03.2007 (Chiang Mai, Tai)
Tundub, et eilne päev tekitas meie kehades mingi reaktsiooni. Oli see siis nüüd toidust, vingust või millegist muust, seda ei saagi teada. Mõlemal on öö olnud äärmiselt raske. Võitlesime kehast igast august lahkuda sooviva sisemusega.
Hommikuks oleme igal-juhul täielikud zombid ja vedeleme päev otsa voodis. Kahtlustame juba ka malaariat, kuid täna ei saa ka teste tegema minna, sest malaariakeskus on kinni. Seega kannatame niisama ja loodame, et ehk läheb enestunne siiski pikka mööda paremaks.
See on meie reisil esimene päev, kus pähe tulevad mõtted soovist kodu poole suunduda, sest enestunne on ikka väga sant.
Hommikuks oleme igal-juhul täielikud zombid ja vedeleme päev otsa voodis. Kahtlustame juba ka malaariat, kuid täna ei saa ka teste tegema minna, sest malaariakeskus on kinni. Seega kannatame niisama ja loodame, et ehk läheb enestunne siiski pikka mööda paremaks.
See on meie reisil esimene päev, kus pähe tulevad mõtted soovist kodu poole suunduda, sest enestunne on ikka väga sant.
Saturday, March 17, 2007
Laupäev 17.03.2007 (Chiang Mai, Tai)
Hotellituba on ikka sedavõrd hea, et naudime selles olemist täna hommikul kuidagi eriti kaua. Vaatame taevakanalitest uudiseid ja loeme LP raamatuid, et oma edasiseid plaane teha.
Tänavatele minnas näeme, et õhk on täna sinisem ning paksem, kui eile. Tunda on ka kerget suitsuhaisu.
Peale kosutavat hommikusööki suundume auto otsinguile, sest kavas on vaadata põhja Tai tähtsaimat pühakoda Wat Phrathat Doi Suthep ning seejärel uudistada ringi ka kuninglikus talveresidentsis. Mõlemad asuvad Doi Suthep mäel. Teekonda kesklinnast ca 15 km. Oleme lugenud, et templi juurde käivad ka regulaarsed kastiga inimveokid, kuid selleks, et ka talveresidentsi külastada otsustame endale siiski juhiga auto rentida. Kaupleme hinna 800 bahti pealt 350 bahtile.
Tee mäkke on kaetud parima asfaltiga, mida silmad on eales näinud, kuid sellest hoolimata võiks teekonda nimetada üheks raskemeni talutavaks. Sisuliselt on tegemist veidi järsema Tabasalu tõusuga ja seda 15 kilomeetrit ühte jutti, kus lisaks vasakule-paremale keeravatele kurvidele on ka tee ise erinevas suunas kaldu. Sellist sõitu ei pea kaua taluma, enne kui kops üle maksa hüppab ning hommikusöök metsapeatust paluma hakkab. Lahtises autokastis sõites annavad oma panuse heale enesetundele ka näkku paiskuvad ränka tööd tegeva mootori väljaheitegaasid ning õhus olev suitsuvine. Vägisi tahaks "hiinlast" teha.
Peale 20 minutilist piinarikast sõitu oleme kohal. Toibudes võtame ette 309 trepiastet, mis viivad mäetipus olevasse templisse. Esimeste astmete juurest algab kogu trepi pikkuses lookleva seitsmepealise draakoni värviline ning võimas kuju. Tipus maksame turistidele mõeldud maksu 60 bahti ning loobume ajutiselt jalatsitest. Loodame, et siin ahve pole.
Peame kahjuks tunnistama, et peale Myanmari templeid ja suuri ning võimsaid stuupasid, jätab see tsentraalne stuupa väga mannetu mulje. Stuupat oleks keegi justkui klohmimas käinud, sest on teine kuidagi mölkis ja igas küljest lapergune. Kompleks ise on kena, puhas ja hoolitsetud. Vaateplatvormilt peaks kirjade järgi avanema imeline vaade linnale, kuid täna tänu paksule suitsule ei ole linna mitte nähagi. Tiirutame seal natuke ringi, kuid erilisi ovatsioone me ei vallanda. Võibolla on selles oma osa ka eelneval kurviderohkel teel.
Suundume treppidest tagasi alla, et sõita edasi talveresidentsi juurde. Veel ca 4 kilomeetrit kurvide kaskaade. Oo naudingut. Kohale jõudes selgub, et tänaseks on residents juba suletud. Soh. Niipalju siis sellest. Egas midagi - tagasi linna. Ei pea vist mainimagi, kuidas me naudime seda teekonda.
Einestame Rock & Kebab nimelises kohas, kus kebabi saab, kuid peale seintel olevate AC-DC ja Alice Cooperi plakatite sel kohal rockiga pistmist pole. Söök on indiapärane ning taustaks mängib imal Tai-pop.
Suundume taaskord internetti nautima. Ükshetk hakkab Alice kurtma, et pilt tahab taskusse joosta ning enestunne on sant. Suundume hotelli.
Marko teeb juba traditsiooniks saava turu külastuse, kuid ka seekord pole album veel valmis. Vot on produktiivsus. Lausa huumor.
Tänavatele minnas näeme, et õhk on täna sinisem ning paksem, kui eile. Tunda on ka kerget suitsuhaisu.
Peale kosutavat hommikusööki suundume auto otsinguile, sest kavas on vaadata põhja Tai tähtsaimat pühakoda Wat Phrathat Doi Suthep ning seejärel uudistada ringi ka kuninglikus talveresidentsis. Mõlemad asuvad Doi Suthep mäel. Teekonda kesklinnast ca 15 km. Oleme lugenud, et templi juurde käivad ka regulaarsed kastiga inimveokid, kuid selleks, et ka talveresidentsi külastada otsustame endale siiski juhiga auto rentida. Kaupleme hinna 800 bahti pealt 350 bahtile.
Tee mäkke on kaetud parima asfaltiga, mida silmad on eales näinud, kuid sellest hoolimata võiks teekonda nimetada üheks raskemeni talutavaks. Sisuliselt on tegemist veidi järsema Tabasalu tõusuga ja seda 15 kilomeetrit ühte jutti, kus lisaks vasakule-paremale keeravatele kurvidele on ka tee ise erinevas suunas kaldu. Sellist sõitu ei pea kaua taluma, enne kui kops üle maksa hüppab ning hommikusöök metsapeatust paluma hakkab. Lahtises autokastis sõites annavad oma panuse heale enesetundele ka näkku paiskuvad ränka tööd tegeva mootori väljaheitegaasid ning õhus olev suitsuvine. Vägisi tahaks "hiinlast" teha.
Peale 20 minutilist piinarikast sõitu oleme kohal. Toibudes võtame ette 309 trepiastet, mis viivad mäetipus olevasse templisse. Esimeste astmete juurest algab kogu trepi pikkuses lookleva seitsmepealise draakoni värviline ning võimas kuju. Tipus maksame turistidele mõeldud maksu 60 bahti ning loobume ajutiselt jalatsitest. Loodame, et siin ahve pole.
Peame kahjuks tunnistama, et peale Myanmari templeid ja suuri ning võimsaid stuupasid, jätab see tsentraalne stuupa väga mannetu mulje. Stuupat oleks keegi justkui klohmimas käinud, sest on teine kuidagi mölkis ja igas küljest lapergune. Kompleks ise on kena, puhas ja hoolitsetud. Vaateplatvormilt peaks kirjade järgi avanema imeline vaade linnale, kuid täna tänu paksule suitsule ei ole linna mitte nähagi. Tiirutame seal natuke ringi, kuid erilisi ovatsioone me ei vallanda. Võibolla on selles oma osa ka eelneval kurviderohkel teel.
Suundume treppidest tagasi alla, et sõita edasi talveresidentsi juurde. Veel ca 4 kilomeetrit kurvide kaskaade. Oo naudingut. Kohale jõudes selgub, et tänaseks on residents juba suletud. Soh. Niipalju siis sellest. Egas midagi - tagasi linna. Ei pea vist mainimagi, kuidas me naudime seda teekonda.
Einestame Rock & Kebab nimelises kohas, kus kebabi saab, kuid peale seintel olevate AC-DC ja Alice Cooperi plakatite sel kohal rockiga pistmist pole. Söök on indiapärane ning taustaks mängib imal Tai-pop.
Suundume taaskord internetti nautima. Ükshetk hakkab Alice kurtma, et pilt tahab taskusse joosta ning enestunne on sant. Suundume hotelli.
Marko teeb juba traditsiooniks saava turu külastuse, kuid ka seekord pole album veel valmis. Vot on produktiivsus. Lausa huumor.
Friday, March 16, 2007
Reede 16.03.2007 (Chiang Mai, Tai)
Uni oli sellises hotellitoas kohe väga hea. Meid rõõmustab ka hotelli adminn, kuna hommikul on vabanenud üks tuba. Meie saame jääda oma endisesse tuppa, sest hotell majutab broneeringuga tulijad vabanenud tuppa.
Hommikusöögi võtame üle tee asuvas kohas, millel nimeks Local English Pub, kus hommikused kaks teenindajannat kahjuks peale hello enamat inglise keelest ei osanud. Tegelikult olid nad rohkem huvitatud hommikuse seebiseriaali vaatamisest, kui meie teenindamisest. Isegi tellimust vastuvõttes tuli mõnda artiklit kaks korda korrata, sest teenindaja oli ennast unustanud suu lahti ekraani vaatama.
Kuna peatselt on tulemas Marko emal sünnipäev, siis otsustame talle saata postkaardi õnnesoovidega. Linnakaardilt vaadates asub postkontor linna servas, seega kalkuleerime summasid, mida oleksime valmis tuk-tuki juhile selle sõidu eest maksma. Soovimata pikalt kaubelda esitame kohe oma sihtpunkti (postkontor) ning pakutava summa. Juht on kohe nõus. Kahtlane. Kas ta ikka mõistis, kuhu sõitma peab? Vastuse saame mõne minutiga, kui peatume paar tänavat edasi, kus asub ka pisike postkontor. Kuna teenused on samad, mis peapostkontoris, siis pole tõesti mõtet edasi sõita. Oleme ausad ning maksame summa, mille ise juhile pakkusime. Seega tasub omad summad valmis mõelda, kuid esmalt tasuks ära kuulata ka juhtide pakkumised. Paha ei teeks muidugi ka sihtpunkti osas juhiga ühisele arusaamale jõudmine.
Järgmistes sihtriikides Laoses ja Cambodias on kuuldavasti meditsiinitase madalam, kui Tais, seepärast suundume kohalikku haiglasse, et Alice lahases sõrmest uus pilt teha. Tahaks juba kuulda, et näpp on terve.
Peale pikka paberitööd juhatatakse meid dr. Sitachita ukse taha. Huvitav, mis valdkonna arstiga ka tegemist on, sest keegi ei küsinud meilt miks või kuhu me minna tahame. Muudkui aga kohalikus keeles kädistades meid doktori ukse poole juhatati. Sisenedes Alice natuke ehmatab, sest kabineti seintel on suured ja värvilised pildid paistes pärakutest ning sellest millised haigused seda piirkonda kõik tabada võivad. No enam paremat valdkonda oleks Teil dr. Sitachit ikka andnud valida. Küsime kiirelt kas me ikka õiges kohas oleme, sest soovime siiski vaid röntgenit, mitte süvauuringuid. Saame jaatava vastuse ning ka saatekirja röntgenisse. Igal pool peab ka üsna pikalt ootama, seega tunnid muudkui kuluvad. Peale pildistamist peame doktori juurde konsultatsioonile tagasi minema. Selgub, et paranemine on toimunud, kuid siiski mitte veel lõplikult. Alice saab uue, puhta ja suurema lahase oma sõrmele ning me võime lõpuks lahkuda. Seekord kogu lõbu 450 bahti.
Linnas naudime hõrgutisi Mehhiko köögist ning kiiret internetiühendust maailmaga suhtlemisel.
Hilisõhtul suundume tagasi turule, et kätte saada oma tellimustöö. Nukra näoga müügipoiss teatab, et album pole veel valmis. Tulgu me homme uuesti. No tead mees.....vaata ette!
Hommikusöögi võtame üle tee asuvas kohas, millel nimeks Local English Pub, kus hommikused kaks teenindajannat kahjuks peale hello enamat inglise keelest ei osanud. Tegelikult olid nad rohkem huvitatud hommikuse seebiseriaali vaatamisest, kui meie teenindamisest. Isegi tellimust vastuvõttes tuli mõnda artiklit kaks korda korrata, sest teenindaja oli ennast unustanud suu lahti ekraani vaatama.
Kuna peatselt on tulemas Marko emal sünnipäev, siis otsustame talle saata postkaardi õnnesoovidega. Linnakaardilt vaadates asub postkontor linna servas, seega kalkuleerime summasid, mida oleksime valmis tuk-tuki juhile selle sõidu eest maksma. Soovimata pikalt kaubelda esitame kohe oma sihtpunkti (postkontor) ning pakutava summa. Juht on kohe nõus. Kahtlane. Kas ta ikka mõistis, kuhu sõitma peab? Vastuse saame mõne minutiga, kui peatume paar tänavat edasi, kus asub ka pisike postkontor. Kuna teenused on samad, mis peapostkontoris, siis pole tõesti mõtet edasi sõita. Oleme ausad ning maksame summa, mille ise juhile pakkusime. Seega tasub omad summad valmis mõelda, kuid esmalt tasuks ära kuulata ka juhtide pakkumised. Paha ei teeks muidugi ka sihtpunkti osas juhiga ühisele arusaamale jõudmine.
Järgmistes sihtriikides Laoses ja Cambodias on kuuldavasti meditsiinitase madalam, kui Tais, seepärast suundume kohalikku haiglasse, et Alice lahases sõrmest uus pilt teha. Tahaks juba kuulda, et näpp on terve.
Peale pikka paberitööd juhatatakse meid dr. Sitachita ukse taha. Huvitav, mis valdkonna arstiga ka tegemist on, sest keegi ei küsinud meilt miks või kuhu me minna tahame. Muudkui aga kohalikus keeles kädistades meid doktori ukse poole juhatati. Sisenedes Alice natuke ehmatab, sest kabineti seintel on suured ja värvilised pildid paistes pärakutest ning sellest millised haigused seda piirkonda kõik tabada võivad. No enam paremat valdkonda oleks Teil dr. Sitachit ikka andnud valida. Küsime kiirelt kas me ikka õiges kohas oleme, sest soovime siiski vaid röntgenit, mitte süvauuringuid. Saame jaatava vastuse ning ka saatekirja röntgenisse. Igal pool peab ka üsna pikalt ootama, seega tunnid muudkui kuluvad. Peale pildistamist peame doktori juurde konsultatsioonile tagasi minema. Selgub, et paranemine on toimunud, kuid siiski mitte veel lõplikult. Alice saab uue, puhta ja suurema lahase oma sõrmele ning me võime lõpuks lahkuda. Seekord kogu lõbu 450 bahti.
Linnas naudime hõrgutisi Mehhiko köögist ning kiiret internetiühendust maailmaga suhtlemisel.
Hilisõhtul suundume tagasi turule, et kätte saada oma tellimustöö. Nukra näoga müügipoiss teatab, et album pole veel valmis. Tulgu me homme uuesti. No tead mees.....vaata ette!
Thursday, March 15, 2007
Neljapäev 15.03.07 (Yangon, Myanmar - Chiang Mai, Tai)
Kuna lennujaamas peame olema alles kell 11:30, siis saame hommikut rahulikus tempos alustada. Kui hommikukohvi ja praemuna kõhus, asume hotelli eest maksma. Kuna eile sai igaks-juhuks kyat'e vahetatud, mida meil tegelikult nii palju vaja ei läinud, siis tahame need nüüd hotellile tagasi anda. Admin on muidugi shaakal ja tahab kursiga meid tõmmata. Teeme kõva kisa ning saame veidike parema kursi. Kyatidest saame lahti, aga takso jaoks ei jää suurt midagi, veidi alla 3 000 kyati. Hotelli ees laome taksistidele oma viimase raha letti ja esitame väljakutse. Kes meid lennujaama viia tahaks!? Kui 1 dollari veel paneme, siis on üks neist nõus selle otsa ära tegema. Kuna diil pole paha, siis jääme nõusse. Teel lennujaama saame kuulda nii Myanmari popimaid artiste kui ka lääne imalahäälseid poistebände. Kuna taksist on üsna nooruke, siis teeme temaga juttu kohaliku popmuusika vallas. Kahetseme, et ühtegi plaati ei ostnud.
Lennujaama jõudes kahtlustame esialgu, et see ei saa õige koht olla. Saabudes oli pilt nagu kaasaegsem. Uksepeal juba ootavad meid abivalmid lennujaama töötajad, et meid õigesse kohta edasi suunata. Satume muidugi kahe targa vahele, kus üks käsib meil eemal Chiang Mai lennu check-ini oodata ning teine saadab Taipei lennu check-ini järjekorda maalt lahkumise maksu tasuma. Usume esimest ja palume neil omavahel ise asjad selgeks klaarida. Võtame saalis plastiktoolidel istet. Kuna infot lendude osas kusagil väljas ei ole ning kell ka juba 12, muutume kergelt närviliseks. Läbi klaasseina näeme teises saalis Air Mandalay silti ja meie lennu sarnast viitenumbrit. Arutleme, et peaks vist sealt üle küsima. Kohalikud tunkedes lennujaamapoisid aduvad meie plaani sisu ning mainivad, et see on siselend. Ja, et meie Chiang Mai lend hilineb. Ah soo. Kuna raamat kirjeldab Myanmari lennuliiklust, kui pidevat muutmismängu (lisaks lennuaegade pidevale muutmisele võib juhtuda, et ka marsruut muutub õhus olles), siis üritame mitte väga üllatunud olla. Peaasi, et Chiang Maisse lendab.
Mingi hetk märkab Marko, et meie lennule registreerimine on alanud. Sellest annab mõista Air Mandalay plangule ilmunud imepisike lennunumber. Asume ka sappa. Saame rinda lennufirma kleepsud!? Tasume maalt lahkumise maksu kahepeale kokku 20 USD. Kotte keegi ei kaalu ja mingit lindisüsteemi ka ei ole. Kotid kuhjatakse leti kõrvale hunnikusse, laetakse kärusse ning toimetatakse meie silma alt minema. Loodame, et see ei olnud meil viimane kord neid näha.
Lennu ootesaalis saame veel tunni oodata. Seniks jälgime televiisorist Aasia uudiseid. Chiang Mais läbi aegade kõrgeim õhusaastatus, 2 korda üle lubatud normi. Agar metsa- ja kulupõletamine on linna matnud vingupilve alla, inimestel silmad kipitavad ja hingamisraskused. Toho tonti! Oli seda veel nüüd vaja.
Kell 13:30 on lennuk väljumiseks valmis. Kuigi lennukini on ca 100m, on sinna transpordiks isegi buss. Lennukisse astudes on tunne, et sattusime sauna. Ja see tunne kestab reisi lõpuni. Kui nüüd viha ka saaks ..... Vaatamata konditsioneeri puudumisele on teenindus meeldiv ja toitev. Saame topsitäie karastusjooki, lõuna ja kohvi. See ja pardaajakiri aitavad ka mõtted mujale viia. Alice hoiab kramplikult käetugedest, sest lennuki rappumine ja tiivikumüra ei tõota head.
Lennuk maandub justnagu helikopter. Müraki ja otse vastu maad. Siiski õnnelikult. Teeme siit kiirelt minekut. Väljas on ka jahedam, kui lennukis. Tere Chiang Mai!
Esimese asjana vaatame taevast ning tõmbame ninaga tuule suunas. Mida pole, see on suits. Tundub värske õhk olevat.
Lennujaama ees on taksod, mis küsivad linna sõidu eest 120 bahti. Pakume 70. Meile selgitatakse, et lennujaam tahab saada 50 bahti endale, muidu oleks mõeldav. Teeme ettepaneku kohtuda siis lennujaama territooriumist väljaspool. Kogu summat ihalevad taksojuhid ei taha sellega siiski leppida ning taaskord kuuleme repliiki, et meie jaoks on see summa odav. Vale vastus, härra. Sellise suhtumisega ajad meil ainult harja punaseks. Seega jalutame minema. Nagu plaanitud, siis tänava äärest saamegi takso natukese kauplemise peale 70 bahti eest.
Laseme ennast viia linna südames olevale kunagiste kaitsekraavidega ümbritsetud territooriumile, kus kaardi järgi peaks ohtralt hotelle leiduma. Kaarti vaadates meenub kohe ka Mandalay, kus kaardilt samasugune nelinurkne "saareke" vastu vaatas.
Esimeses hotellis Bow Chiang Mai House on pakkuda tuba ainult ühes ööks. Vaatame toa siiski üle. Hind 400 bahti ning tuba on üks kenamaid, mida meie silmad seni reisil näinud on. Kuna soov oleks leida koht siiski mitmeks ööks vaatame sisse ka teistesse sel tänaval asuvatesse hotellidesse. Toad tunduvalt kehvemas seisukorras ning hinnad tunduvalt kallimad. Kahene tuba 700 bahti. Kauem enam ei mõtle ning võtame esimesena nähtud toa ära. Vastuvõtus antakse lootust, et ehk kolib keegi hommikul välja ja meile tekib vaba tuba.
Tutvume linnaga. Chiang Mai hakkab meile esimestest hetkedest meeldima. Julgeks seda võrrelda suvise Pärnuga. Selline rahulik, kuid samas aktiivne keskkond. Söögi-joogi kohti on ohtralt ning tunneme, et vahelduseks on ikka tore olla tagasi tsivilisatsioonis. Tänavatel seisavad ju suisa ATM'd ning internetikohvikuid on mitme nurga peal. Kuna teepeale jäävad mitmed raamatupoed siis külastame ka neid. Selleks, et Budismist rohkem aru saada, soetame endale raamatu, mis lubab meile teemasse valgust tuua.
Peamiseks sihtpunktiks oleme valinud Chiang Mai ööturu. Nagu paljudes teisteski linnades, siis ööturuks maskeeruvad ka siin üsna mitmed tänavad. Kuna eesmärk ei ole shopata, siis vaatame niisama ringi. Kaupa on palju - käsitööst kuni koopia Rolexiteni, nagu alati. Meile jääb silma bambuspaberist album, kuhu oleks hiljem hea oma blogi tekstid kokku köita. Kuna kiri Thailand ei avalda meile muljet, sest meie reis möödub ju valdavalt mujal, siis pakume ühele müüjatest võimalust teha homseks meile eritööna meelepärane album. Kuna noormes on nõus, siis esitame omad nõudmised ning lepime homseks õhtuks uue kohtumise.
Lennujaama jõudes kahtlustame esialgu, et see ei saa õige koht olla. Saabudes oli pilt nagu kaasaegsem. Uksepeal juba ootavad meid abivalmid lennujaama töötajad, et meid õigesse kohta edasi suunata. Satume muidugi kahe targa vahele, kus üks käsib meil eemal Chiang Mai lennu check-ini oodata ning teine saadab Taipei lennu check-ini järjekorda maalt lahkumise maksu tasuma. Usume esimest ja palume neil omavahel ise asjad selgeks klaarida. Võtame saalis plastiktoolidel istet. Kuna infot lendude osas kusagil väljas ei ole ning kell ka juba 12, muutume kergelt närviliseks. Läbi klaasseina näeme teises saalis Air Mandalay silti ja meie lennu sarnast viitenumbrit. Arutleme, et peaks vist sealt üle küsima. Kohalikud tunkedes lennujaamapoisid aduvad meie plaani sisu ning mainivad, et see on siselend. Ja, et meie Chiang Mai lend hilineb. Ah soo. Kuna raamat kirjeldab Myanmari lennuliiklust, kui pidevat muutmismängu (lisaks lennuaegade pidevale muutmisele võib juhtuda, et ka marsruut muutub õhus olles), siis üritame mitte väga üllatunud olla. Peaasi, et Chiang Maisse lendab.
Mingi hetk märkab Marko, et meie lennule registreerimine on alanud. Sellest annab mõista Air Mandalay plangule ilmunud imepisike lennunumber. Asume ka sappa. Saame rinda lennufirma kleepsud!? Tasume maalt lahkumise maksu kahepeale kokku 20 USD. Kotte keegi ei kaalu ja mingit lindisüsteemi ka ei ole. Kotid kuhjatakse leti kõrvale hunnikusse, laetakse kärusse ning toimetatakse meie silma alt minema. Loodame, et see ei olnud meil viimane kord neid näha.
Lennu ootesaalis saame veel tunni oodata. Seniks jälgime televiisorist Aasia uudiseid. Chiang Mais läbi aegade kõrgeim õhusaastatus, 2 korda üle lubatud normi. Agar metsa- ja kulupõletamine on linna matnud vingupilve alla, inimestel silmad kipitavad ja hingamisraskused. Toho tonti! Oli seda veel nüüd vaja.
Kell 13:30 on lennuk väljumiseks valmis. Kuigi lennukini on ca 100m, on sinna transpordiks isegi buss. Lennukisse astudes on tunne, et sattusime sauna. Ja see tunne kestab reisi lõpuni. Kui nüüd viha ka saaks ..... Vaatamata konditsioneeri puudumisele on teenindus meeldiv ja toitev. Saame topsitäie karastusjooki, lõuna ja kohvi. See ja pardaajakiri aitavad ka mõtted mujale viia. Alice hoiab kramplikult käetugedest, sest lennuki rappumine ja tiivikumüra ei tõota head.
Lennuk maandub justnagu helikopter. Müraki ja otse vastu maad. Siiski õnnelikult. Teeme siit kiirelt minekut. Väljas on ka jahedam, kui lennukis. Tere Chiang Mai!
Esimese asjana vaatame taevast ning tõmbame ninaga tuule suunas. Mida pole, see on suits. Tundub värske õhk olevat.
Lennujaama ees on taksod, mis küsivad linna sõidu eest 120 bahti. Pakume 70. Meile selgitatakse, et lennujaam tahab saada 50 bahti endale, muidu oleks mõeldav. Teeme ettepaneku kohtuda siis lennujaama territooriumist väljaspool. Kogu summat ihalevad taksojuhid ei taha sellega siiski leppida ning taaskord kuuleme repliiki, et meie jaoks on see summa odav. Vale vastus, härra. Sellise suhtumisega ajad meil ainult harja punaseks. Seega jalutame minema. Nagu plaanitud, siis tänava äärest saamegi takso natukese kauplemise peale 70 bahti eest.
Laseme ennast viia linna südames olevale kunagiste kaitsekraavidega ümbritsetud territooriumile, kus kaardi järgi peaks ohtralt hotelle leiduma. Kaarti vaadates meenub kohe ka Mandalay, kus kaardilt samasugune nelinurkne "saareke" vastu vaatas.
Esimeses hotellis Bow Chiang Mai House on pakkuda tuba ainult ühes ööks. Vaatame toa siiski üle. Hind 400 bahti ning tuba on üks kenamaid, mida meie silmad seni reisil näinud on. Kuna soov oleks leida koht siiski mitmeks ööks vaatame sisse ka teistesse sel tänaval asuvatesse hotellidesse. Toad tunduvalt kehvemas seisukorras ning hinnad tunduvalt kallimad. Kahene tuba 700 bahti. Kauem enam ei mõtle ning võtame esimesena nähtud toa ära. Vastuvõtus antakse lootust, et ehk kolib keegi hommikul välja ja meile tekib vaba tuba.
Tutvume linnaga. Chiang Mai hakkab meile esimestest hetkedest meeldima. Julgeks seda võrrelda suvise Pärnuga. Selline rahulik, kuid samas aktiivne keskkond. Söögi-joogi kohti on ohtralt ning tunneme, et vahelduseks on ikka tore olla tagasi tsivilisatsioonis. Tänavatel seisavad ju suisa ATM'd ning internetikohvikuid on mitme nurga peal. Kuna teepeale jäävad mitmed raamatupoed siis külastame ka neid. Selleks, et Budismist rohkem aru saada, soetame endale raamatu, mis lubab meile teemasse valgust tuua.
Peamiseks sihtpunktiks oleme valinud Chiang Mai ööturu. Nagu paljudes teisteski linnades, siis ööturuks maskeeruvad ka siin üsna mitmed tänavad. Kuna eesmärk ei ole shopata, siis vaatame niisama ringi. Kaupa on palju - käsitööst kuni koopia Rolexiteni, nagu alati. Meile jääb silma bambuspaberist album, kuhu oleks hiljem hea oma blogi tekstid kokku köita. Kuna kiri Thailand ei avalda meile muljet, sest meie reis möödub ju valdavalt mujal, siis pakume ühele müüjatest võimalust teha homseks meile eritööna meelepärane album. Kuna noormes on nõus, siis esitame omad nõudmised ning lepime homseks õhtuks uue kohtumise.
Wednesday, March 14, 2007
Kolmapäev 14.03.2007 (Yangon, Myanmar)
Yangoni bussijaamas oleme veidi enne kella kaheksat hommikul. Kuna päev tõotab tulla tihe, siis aega ei raiska ja suundume taksoga kõigepealt linna raha otsingule. Astume sisse Grand Plaza Park Royal Hotelli. Uurime rahasaamise võimalusi. Selgub, et krediitkaardilt saaks raha võtta 8% intressiga. Rõõmu kui palju. Palume siiski teha telefonikõne reisibüroosse, kellega meie Inle hotelli administraator pidi rääkima ning meile lennupiletid Yangonist Chiang Maisse broneerima. Kõneminut sigakallis. Loeme kiivalt viimaseid rahatähti. Reisibüroos on keeleoskusega halvasti, kuid pikalt nämmutades saame vastuseks, et piletid on olemas ning tulgu me kella kaheks nende kontorisse. Aina paremaks läheb.
Suundume tagasi kassiiri juurde ning palume väljastada meile raha. Seekord on laua taga uus töötaja, kes esimese asjana küsib meie toanumbrit. Kuuldes, et me ei olegi hotelli kliendid, keeldub ta meile raha väljastamast. Väidab, et selline on maja sisekorra eeskiri. Palume teha meile erand, sest vastasel korral oleme sunnitud oma edasise elu veetma nende hotelli esisel platsil. Ka selline nutt ja hala ei too kaastunde puhanguid. Palume end lasta hotelli direktori jutule, kes ehk oleks nõus reegleid seekord muutma. Viimaks ühendatakse meid mingi ülemusega, kuid ka tema ei leebu. Soovitab võtta tuba üheks ööks. Üks öö maksab 100 USD. Seega 200 dollari saamiseks peaksime maksma justkui teenustasu 50%. Natuke valus. Meie nutumaiguse hääle peale on telefoni teises otsas olev ülemus nõus meile allahindlust tegema, et öö maksaks 80 dollarit. Ei ole just palju abi. Istume ning mõlgutame nukralt mõtteid, mida siis edasi teha. Tärkab ka versioon osta lennupiletid interneti kaudu, kuid ööbimise eest oleks ikkagi raskusi maksmisega. Hinge ronib ka kahtlus reisifirma piletite olemasolus. Seega investeerime oma eelviimased rahad uude telefonikõnesse ning saamegi seekord teada, et tegelikult neil ikkagi pileteid ei ole. Nad lootsid, et selleks ajaks, kui meie nendeni jõuame, on neil piletid hangitud, kuid selgus, et lend on täis. Lohutuseks saame "sorry". Tore lugu küll. Näod vajuvad veelgi pikemaks ning nukramaks. Vastuvõtulauast sositab meile üks noormees, et ta on kuulnud veel ühest hotellist, kes raha väljastab. Ikkagi inimene! Tärkab uus lootus. Enne raha hankimist meenub Markole üks reisibüroo Myanmari esimesest päevast. Vaja uurida, kas nemad saavad meile pileteid hankida, sest interneti kaudu ostes saaksime sõita ainult Bangkoki, kuid meie tahaks siiski põhja Taisse saada.
Reisibüroo uurib lennufirmast kohti, kuid vastus on sama - lennuk on täis. Saame kohad siiski ootelehele, mille saatus selgub kell 16.00. Teise alternatiivina saaksime kohad kas tänasele Yangon Airways või AirAsia homsele Bangkoki lennule. Esimesel juhul oleks plaan Bangkokist kohe öise bussiga Chiang Maisse edasi sõita. See oleks karm stsenaarium, sest seljataga on just 19 tundi sõitu.
Koostame plaani, et läheme üritame siiski raha võtta, sest tõenäoliselt tuleb meil siin ikkagi veel üks öö veeta.
Paneme hakkama sõna otses mõttes oma viimased rahad ning võtame takso Sedona hotelli. Kui see lootus peaks ka liiva jooksma, oleme pehmelt öeldes p****s. Meie suureks õnneks ollakse siin lahked ning abivalmid ja 7,3% teenustasu eest saame kätte soovitud rahasummad.
Teeme kerge lõunasöögi ning ootame, et kell saaks neli, kui selgub meie saatus. Reisibüroosse naastes on teenindajate näod naeru ja rõõmu täis, sest neil õnnestus meile ootelehelt siiski kohad homsele Chiang Mai lennule saada. Ka meie rõkkame rõõmust. Pilet Air Mandalay lennul maksab 79 USD. Lubame neile esmaklassile teeninduse eest kõvasti reklaami teha, seega siit see tuleb. Parim reisibüroo Myanmaris on Peace Travel. Kuid ilma naljata, tegemist on väga abivalmite inimestega, kes siiralt üritavad anda endast parimat.
Saame rahuliku südamega minna hotelli otsingule. Valime seekord oma raamatust majutusasutuse Motherland Inn 2. Natuke naljaka nimega on teine, kuid raamat kiidab hoolimata asukohast linna servas. Kohalejõudes avastame eest palju meeldivama atmosfääriga koha, kui seni oleme Yangonis kasutanud ning ka hind on soodsam, 15 USD / öö. Pakime end lahti ning saame end viimaks dushi all värskendada peale pikka ja väsitavat teekonda. Hea, et niigi läks.
Teeme viimase ringkäigu Myanmari öistel tänavatel ja jätame selle riigiga hüvasti õhtusööki nautides.
Suundume tagasi kassiiri juurde ning palume väljastada meile raha. Seekord on laua taga uus töötaja, kes esimese asjana küsib meie toanumbrit. Kuuldes, et me ei olegi hotelli kliendid, keeldub ta meile raha väljastamast. Väidab, et selline on maja sisekorra eeskiri. Palume teha meile erand, sest vastasel korral oleme sunnitud oma edasise elu veetma nende hotelli esisel platsil. Ka selline nutt ja hala ei too kaastunde puhanguid. Palume end lasta hotelli direktori jutule, kes ehk oleks nõus reegleid seekord muutma. Viimaks ühendatakse meid mingi ülemusega, kuid ka tema ei leebu. Soovitab võtta tuba üheks ööks. Üks öö maksab 100 USD. Seega 200 dollari saamiseks peaksime maksma justkui teenustasu 50%. Natuke valus. Meie nutumaiguse hääle peale on telefoni teises otsas olev ülemus nõus meile allahindlust tegema, et öö maksaks 80 dollarit. Ei ole just palju abi. Istume ning mõlgutame nukralt mõtteid, mida siis edasi teha. Tärkab ka versioon osta lennupiletid interneti kaudu, kuid ööbimise eest oleks ikkagi raskusi maksmisega. Hinge ronib ka kahtlus reisifirma piletite olemasolus. Seega investeerime oma eelviimased rahad uude telefonikõnesse ning saamegi seekord teada, et tegelikult neil ikkagi pileteid ei ole. Nad lootsid, et selleks ajaks, kui meie nendeni jõuame, on neil piletid hangitud, kuid selgus, et lend on täis. Lohutuseks saame "sorry". Tore lugu küll. Näod vajuvad veelgi pikemaks ning nukramaks. Vastuvõtulauast sositab meile üks noormees, et ta on kuulnud veel ühest hotellist, kes raha väljastab. Ikkagi inimene! Tärkab uus lootus. Enne raha hankimist meenub Markole üks reisibüroo Myanmari esimesest päevast. Vaja uurida, kas nemad saavad meile pileteid hankida, sest interneti kaudu ostes saaksime sõita ainult Bangkoki, kuid meie tahaks siiski põhja Taisse saada.
Reisibüroo uurib lennufirmast kohti, kuid vastus on sama - lennuk on täis. Saame kohad siiski ootelehele, mille saatus selgub kell 16.00. Teise alternatiivina saaksime kohad kas tänasele Yangon Airways või AirAsia homsele Bangkoki lennule. Esimesel juhul oleks plaan Bangkokist kohe öise bussiga Chiang Maisse edasi sõita. See oleks karm stsenaarium, sest seljataga on just 19 tundi sõitu.
Koostame plaani, et läheme üritame siiski raha võtta, sest tõenäoliselt tuleb meil siin ikkagi veel üks öö veeta.
Paneme hakkama sõna otses mõttes oma viimased rahad ning võtame takso Sedona hotelli. Kui see lootus peaks ka liiva jooksma, oleme pehmelt öeldes p****s. Meie suureks õnneks ollakse siin lahked ning abivalmid ja 7,3% teenustasu eest saame kätte soovitud rahasummad.
Teeme kerge lõunasöögi ning ootame, et kell saaks neli, kui selgub meie saatus. Reisibüroosse naastes on teenindajate näod naeru ja rõõmu täis, sest neil õnnestus meile ootelehelt siiski kohad homsele Chiang Mai lennule saada. Ka meie rõkkame rõõmust. Pilet Air Mandalay lennul maksab 79 USD. Lubame neile esmaklassile teeninduse eest kõvasti reklaami teha, seega siit see tuleb. Parim reisibüroo Myanmaris on Peace Travel. Kuid ilma naljata, tegemist on väga abivalmite inimestega, kes siiralt üritavad anda endast parimat.
Saame rahuliku südamega minna hotelli otsingule. Valime seekord oma raamatust majutusasutuse Motherland Inn 2. Natuke naljaka nimega on teine, kuid raamat kiidab hoolimata asukohast linna servas. Kohalejõudes avastame eest palju meeldivama atmosfääriga koha, kui seni oleme Yangonis kasutanud ning ka hind on soodsam, 15 USD / öö. Pakime end lahti ning saame end viimaks dushi all värskendada peale pikka ja väsitavat teekonda. Hea, et niigi läks.
Teeme viimase ringkäigu Myanmari öistel tänavatel ja jätame selle riigiga hüvasti õhtusööki nautides.
Subscribe to:
Posts (Atom)