Esmaspäev 22.01.2007 (Lai Chau - Sapa, Vietnam)

Kohtume hommikusöögilauas veel ühe valgega, kes on võtnud sarnase teekonna ette, kuid seda mootorrattal, mille soetas 450 USD eest Hanoist. Seega leidub ikka julgeid, kes sellise matka ette võtavad ning seda veel suisa üksi. Pakime kiirelt asjad ning klopime kotte, et mitte eilseid uusi närimiskombega tuttavaid kaasa võtta. Uuelt adminnilt aru pärides ei saa ta midagi aru. Täpne termin "näm näm" toob aga nähtavale naeratuse ning sõnum jõuab kohale. Poiss üritab ilmselt nende olevuste portreed joonistada, kuid meile jääb see siiski arusaamatuks. Vist on mingi uss. Ilmselt harilik puidukahjur, kuid andke andeks loodussõbrad, see lihtsalt pole meile. Loodusega nii intiimselt veel tuttavaks saada ei soovi ja nii kerglased me ka pole, et kohe esimesel kohtumisel ühte voodisse uue tuttavaga heidame.
Väljas on soe, päike paistab ning meie teekond kulgeb läbi mägede ning orgude. Ei saa taaskord mainimata jätta, et akendest avanev vaatepilt võtab sõnatuks. Kael jääb keerutamisest kangeks. Võibolla asume end kohati kordama, kuid see mismoodi see rahvas siin loodust taltsutab ja maad enda teenimisele ning toitmisele allutab on lihtsalt imeline. Kirjaoskust neil ilmselt paljudel pole, kuid maastikukujundamisega näitavad nad igaljuhul kõrgeimat pilotaazi. Hariduse koha pealt peab avaldama Vietnami valitsusele tunnustust, sest igasse vähegi suuremasse külla on kool loodud. Pakutava haridustaseme koha pealt ei oska aga kommentaare anda.
Tõenäoliselt oleme ka meie kasina sõnavaraga, kuid kogu selle ilu kirjeldamiseks, mis Sapa kandis leidub on eesti keeles liiga vähe ülistavaid sõnu.
Siinkandis on üllatavaks ka see, kuidas keset ei midagi ühtäkki linn kerkima hakkab. Sõidame läbi nii mõnestki külast, kus uusehitused täies hoos. Siinkohal olgu öeldud, et vietnamlaste majad on enamasti kitsad, kõrged ning sügavad. Majadel on tänavapoolt vaadatuna laiust umbes 5-6 meetrit, korruste arv sarnaselt hiinlastele ilmselt vastavalt jõukusele ning järelkasvule. Fassaad on paljudel värvitud ja kaunis, kuid küljad lihtsalt hallid. Autojuhilt kaunimate majade kohta aru pärides saame vastuseks, et need on komitee liikmete majad. Mis komitee, jääb keelebarjääri tõttu teadamata. Ilmselt siiski mingid partei funktsionärid.
Sapasse jõuame natuke enne pimedat. Arvestades kitsaid mägiteid, mida mööda siia sõitsime, valmistab linna suurus natuke imestust. Kahjuks on ümbrus udune ja väga palju uudistada ei saa. Autojuht peatab sõiduki osavalt ja nii muuseas ühe hotelli ees, kuhu meid ka lahkelt sisse kutsutakse. Vaatame toad üle, kuid hinnad 15-25 USD juures jätavad meid sama külmaks, kui ruumides valitsev temperatuur, mis on karm. Astume veel paarist hotellist läbi, kuid pakkumised palju ei parane. Mingi hetk astub meie juurde teismeline noormees, kes lubab meile head toad ja soodsa hinna eest. Hotelliks Hill Tribe ja tuba 7 USD eest. Tuba on lihtne, kuid puhas ja korralik. Natuke külmavõitu. Poiss annab lubaduse, et kohe tuuakse soojakeha, mis toa viie minutiga soojaks kütab. Lööme käed. Saabub ka soojakeha. Välimuselt natuke suurem, kui röster ning esipaneelil olevad soojuslambid lähevad punaseks. Hiina hi-tec aparaat. Jätame toa küttesse ning asume ise kiirelt homseks päevaks erinevaid matkavõimalusi uurima. Iga hotell on samas ka reisikorraldaja seega külastame mitut erinevat kohta, et pakkumisi võrrelda. Eesmärgiks on minna matkama mägedesse ja külastada seal elavaid mägihõimusid. Hinnatase ühepäevasele matkale kõigub 30 - 50 USD vahel, sõltuvalt külade kaugusest. Kõik pakkumised sisaldavad transporti matka alguspunkti, giidi, lõunasööki teepeal (mille valmistab giid) ning transporti tagasi Sapasse. Kõikidest pakkumistest valime välja siiski enda hotelli poolt pakutava matka. Hindame oma võimeid ja soove kõrgelt ning valime ikka kõige raskema marsruudi, kus peaksime külastama kahte hõimu - kohalikud taid ning punased zaod (kirjapildi eest ei vastuta). Mõnes reisibüroos väideti, et selline matk kestab kaks päeva, sest ühega ei jõua. Ilmselt oli see hinnang antud vaadates meie füüsilist vormi või nagu tavaliselt, oli neil lihtsalt vaja pakkuda enda marsruuti. Meie broneeritud matkale lubatakse kaasa anda ka väga head inglise keelt kõnelev giid, kes pajatab meile kõigest, mida teel näeme.
Reis broneeritud võtame aja, et keha kinnitada. Siinkohal teeks reklaami. Maailma parimat praetud parti meekastmes saab Sapas restoranist Natural. Restoran reklaamib end uksel, kui Sapa soojemat söögikohta, kuna ruumi keskel asub avatud tulekolle. Mööbel tulekolde ümber on tõsine kunstiteos. Puidust nikerdustega suured ja massiivsed toolid ning laud. Väidetavalt valmistab sellist mööblit ainult üks linnake Hanoist 100 km kaugusel. Tekib kange tahtmine ka endale selline mööbel soetada. Külma peletamiseks tellitud jook on väga hõõgveini sarnane aga kohaliku aksendiga. Väga shikk ja hubane!
Linn on nüüdseks mattunud täiesti udusse. Kui oleme teine teisel pool tänavat siis üksteist enam väga ei näe. Hea, et Alice uus jope on oraanz. Paksust udust ilmuvad vahel nähtaval mingid karvased ja tumedad kujud. Kohalikud mägirahvad, kes sosistavad meile "marjuana", "cocaine" jne. Kune meist selle kaubagrupi tarbijaid pole, jääb äri katki ning kujud haihtuvad udusse tagasi.
Hotelli jõudes avastame eest hirmkülma toa, kus ainuke soe koht ongi see imemasin. Meie kaldume arvama, et see sobikski vast paremini rösteriks. Tõstame kisa ja avaldame valjuhäälselt oma nördimust. Vastuvõtulauas olev noormees üritab meile midagi tõestada, et nii peabki olema ja temal ei ole külm jne., kuid meie kisa ei rauge ja välja ilmub ka hotelli nn. manager, kes on ka ise nooruke mehehakatis. Pika vaidlemise peale arvatakse, et toas olev soojakeha on ilmselt natuke rikkis ning see vahetatakse välja. Teine võimalus oleks juurde maksta, et tuppa tekiks mitu soojakeha. Sellise väljapressimisega me nõus pole, kuna ka 7 USD eest lubati meile siiski sooja tuba. Seega katsetame uut soojakeha, mis väidetavalt kütab toa soojaks nüüd juba poole tunniga. Teeme elu kiireimad pesemist meenutavaid liigutusi ning sukeldume kahe teki ning magamiskoti alla. Hambad plaksuvad nii et aknad värisevad. Poole tunni pärast nagu oodata võis ei ole toas temperatuur kraadigi paremaks läinud, kuid selleks hetkeks juba pool-leige teki alt ka enam välja tulla ei taha ja nii me magame-külmetame hommikuni. Hommikul ootab ees kindlasti ka hotellivahetus.

Pühapäev 21.01.2007 (Son La-Tuan Giau-Lai Chau, Vietnam)

Peale kerget hommikueinet suundume vallutama Son La vaatetorni tippu. Lonely Planet lubab 20 min rasket ronimist, kuid väga hurmavat vaadet. Tee mäkke viivate treppideni läheb läbi külatänava, kus märkame mõningaid hulkuvad koeri. Silm otsib roigast. Kuid õnneks osutuvad kutsud ohututeks ehk nad ei tee meist väljagi. Kuigi vahepeal arvame juba, et sai vale teeots valitud (ühtegi viita-silti ei ole), leiame üsna kiirelt ka trepi üles. Ronimine on tõepoolest raske. Eriti peale sööki. Vahepeal astub trepist alla reipal sammul üks kohalik noormees. Teretame. Kui on jäänud veel mõnikümmend astet, mille lõpus ka 1 maja !!!, siis Alice loobub ning naudib niigi kaunist vaadet linnale. Marko otsustab ikka tipuni välja minna ning seisab maja hoovil silmitsi raevunud koeraga. Tema õnneks on koer keti otsas. Päris tippu siiski jääb minemata, sest torni küljes olev juhtmete rägastik on üsna ohtu tõotav vaatepilt. Naudime siis vaadet veidi madalamalt tasandilt. Kuigi Son La ei tundu just väga suur linn olevat, pidavat siin hotellineiu sõnul elama 5 milj inimest. Meie aru ei saa, kus need inimesed kõik elavad! Maju ju niipalju ei paista. Linn kulgeb aga mägede vahel, seega arvame, ju siis meie siit mäe otsast kõike ei näe. Vaatepilt on aga tõesti väikest vaeva väärt. Teel treppidest alla kohtame sama noormeest, ta oli linnas poes käinud. Kahju kohe inimestest, kes sellisesse kohta elama asuvad. Näiteks jõuad treppidest alla, märkad - telefon jäi koju. No pead ju üles tagas minema! Karm.
Lahkumine hotellist on meie reisi kõige südantsoendavama ärasaatmisega. Kogu personal, kes vähegi adminni laua juures on, tuleb meid auto juurde saatma ja meile hüvastijätuks lehvitama. Isegi vastuvõtu juht thankyoutab koos teistega. Endalgi kohe veidi kurb.
Meie sõit kulgeb taas läbi külade, üle mägede. Vaated on vaesust, räpasust, töökaid inimesi, kuid sekka ka kaunist loodust täis. Tee on enam-vähem. Jõuame Tuan Giau'sse, kus teeme vahepeatuse ehk lõunasöögi. Kuna see pidavat juhi sõnul ainuke restoran selles külas olema, peame taas olukorraga leppima. Seekord on ka menüü olemas, aga ... ilma hindateta. Valime söögid ja teenindaja kribab hinnad paberile. Turisti hinnad. Oleme küll taaskord nördinud, aga vaidlema ka ei hakka. Teeme juttu hoopis kõrvallauas istuvate keskealiste waleslastest abielupaariga. Mõne hetke pärast on aga toit laual, imestame kiiruse üle ning kahtleme kvaliteedis. Grillitud veiseliha on keritud mingite toigaste ümber, üsna vürtsised ning üldse mitte veiseliha maitsega. Kevadrullid on head. Riisiports miniatuurne. Aga kõhu saame täis, 90 000 VND eest. Ikkagi kallis sellise kolkaküla kohta.
Jätkame teekonda, kuid järgmises külas teeb autojuht peatuse. Tal on kangesti vaja auto kapott lahti muukida. Kuna tavameetoditel see tal ei õnnestu, siis kutsub külamehed appi. Kui need on meie jõllitamise ja kommenteerimise lõpetanud, asuvadki kõik koos kangutama. Meie teeme tutvust kohalike jõnglastega, keda koguneb meie ümber terve kari. Ka täiskasvanud üritavad juttu teha, aga me pole just head vestluspartnerid. Kokkuvõttes kujuneb sellest peatusest ca tunnine sessioon, mis lõppeb kõvera kuid avatud kapotiga. Asume taas teele. Suuremates aukudes lendab kapott üles ning varjab kogu vaatevälja. Nagu WRC ralli. Mingi hetk lõpeb ära asi nimega tee ning me liigume mööda mäekülge tehtud sisselõiget, mis on punaks-kollakas saviliivast. Seejärel kaob ka nähtavus, sest hetkega tekib meie ümber tihe ning paks udu. Nähtavus vaevalt 10-15 meetrit. Tiba kõhe hakkab. Poole tunni pärast pääseme siiski tagasi päris teele.
Seekord jääme sihtpunkti püüdes hiljapeale. Tee on mägine ja väga kehva. Auto liigub teosammul. Võtame aega, palju kulub 1km läbimiseks minuteid. Tulemus 3 min 35 sek. Kas me nii jõuame ikka täna kohale!?
Jõudsime. Lai Chaus kell 20:30. Taaskord maandume väidetavalt ainukeses hotellis siin linnas. No ok. Vaatame. Lan Anh hotelli nimeks. Toad külmad, keskmise tasemega. Hind 15 USD. Tahame 10-ga. Viiakse siis tuppa, mis on ohtra puiduga - seinad, laed, mööbel. Selline uberik ja väga vana olemisega. Arvame, et ühe öö peame vastu. Kuigi ka 10 USD'd sellise eest on röövimine.
Meie õhtusöök kujuneb rikkalikuks ning maitsvaks. Lauanaabriteks taaskord waleslased, kellega päeval tutvusime. Vestame juttu ning saarerahvas avaldab imestust Eesti arengu üle. Erilise üllatuse valmistab neile teadasaamine, et Eestis on isegi iiri pubid olemas. Nad vist arvasid, et tegemist on ikka suisa pärismaalastega. Niipalju siis Eesti tuntusest.
Egas midagi, aeg magama minna. Tuppa jõudes avastame, et meie tuppa on sissekirjutatud veel terve trobikond elanikke ning meid valdab paaniline hirm, et hommikuks meile antud toast palju alles pole. Probleem nimelt selles, et kõikides seintes ja isegi voodijalas käis vilgas ja valjuhäälne närimine. Algul peame seda luuludeks, et äkki puitmaja lihtsalt nagiseb, kuid lähemal uurimisel leiame ka saepuru hunnikuid kogu toast. Pageme kabuhirmus toast. Marko läheb hotelliperemeestele muret kurtma. Teate peale, et tulgu peremees meie toaga tutvuma, sest seal on justkui pehmelt öeldes üks pisike probleem, küsib tema et kas toas on "näm näm". No lihtsalt uskumatu, tont teadis probleemist, aga muudkui majutas meid sinna. Marko imiteerib sõrmedega hambaid ja kordab, et loomulikult on toas "näm näm" ning nõuab, et mees siiski tuppa tuleks. Too vaatab korra tuppa ning on nõus uue andma. Pakub kõrvalolevaid tube, kuid nagu arvata võib, olid ka seal juba elanikud sees ning hoogsalt toimetamas. Viimaks saame toa kivimajas, kus seinad hirmsasti kobrutavad ning hallitavad, kuid vähemalt ei hakka keegi loodetavasti jalga närima. Kes need kuradid olid seal seintes jäi arusaamatuks, sest adminn oskas ainult nämmutadad ning naeratada, justkui poleks probeelm märkimisväärne. N

o me oleks muidugi võinud ju proovida kõrvatroppidega magada, aga hirm oli, et ka need näritakse hommikuks läbi.

Laupäev 20.01.2007 (Hanoi - Mai Chau - Son La)

Varajasele äratusele järgnes tasumise tund tarbitud hüvede eest ning kohtumine meie autojuhiga. Autojuhiks on Zum. Hiljem selgub, et tema roolis väga ei laula, vahel ainult sumiseb ehk vilistab. Tubli mees, aastaid 48, naine 36, kaks tütart - 8 ja 14. Räägib natuke isegi inglise keelt. Kohtume ka autoga. Ikkagi Land Cruiser, kuid natuke aastaid ja veel rohkem kilomeetreid näinud riistapuu. Selle eest on istmed tuliuued nahkkatted saanud. Lausa läigivad ning lõhnavad. Lepime kiirelt kokku, et tänaseks eesmärgiks on läbida teele jääv Mai Chau küla ning jõuda Son La'ni, et seal veeta öö ja nii me sööstamegi rolleritest kihavatele tänavatele.
Sõit linnast välja kestab terve igaviku. Hanoi osutub suuremaks, kui arvata oskasime. Olime ise seni aega veetnud sisuliselt vanalinnas. Autoaknast vaadates ei teki samas tunnet, et oleksime millestki väga ilma jäänud. Aga eks nüüd saimegi ka äärelinnas väikese ekskursiooni osaliseks. Linnast välja viiv tee on hullem, kui mõni külatee. Ega päris täpselt aru saagi, millal see linn lõppes, sest üks küla tuli teise järgi ning nii me viimaks korralikule asfaltteele välja jõudsimegi. Vaadates teed, natuke kurvastame, et äkki oleks pidanud ikkagi mingid mootorrattad rentima ning nendega ise seiklema, sest teeolud pole ju hullud. Teeservas ka üht valgenahalist paarikest kohtame, kes antud matka ette on võtnud.
Peale mõne tunnist sõitu keerabki meie uhke maastur peateelt maha, et läbida kuue kilomeetrine lõik Mai Chau külani, kus peaksime ka lõunatama. Nagu juhuslikult on autojuhil juba kõik kokku lepitud, kuna väidetavalt on seal muidu raske kiirelt süüa saada. Ja muidugi... Otsustame tema usaldusväärsust testida ning laseme ennast söögikohta viia. Teekond viib läbi riispõldude, kus enamasti naised kummardades tööd teha rabavad. Kummaline, et osad põllulapid rohetavad, teised kõrval on nii kuivad nagu poleks nad ealeski vett näinud. Igaljuhul väga osavalt on need põldude niisutussüsteemid ülesehitatud.
Saabume majadeni, mis erinevad seninähtutest. Majakesed on vaiadel. Trepp viib teisele korrusele. Teisel korrusel avaneb avar tuba, bambusest põranda ning punutud seintega. Võtame jalanõud ära ning siseneme tuppa. Algul tekitab natuke kõhedust painduvale bambuspõrandale astumine, kuid tundub, et see siiski kannab. Toanurgas, akna all on väike madal laud teetasside ning kannuga. Laua taga kükitab ka naeratav vanamees. Viipab meile ja osutab patjadele. Võtame kohmetutena koha sisse ning vana valab meile teed. Joome ja ajame natuke juttu. Vana katsub Marko põlve ja siis võrdleb enda omaga ning lausub sõna "big" ning kihistab naerda. Tänu laigulistele pükstele pakub, et tegemist on sõjaväelasega ja loomulikult Austraaliast. No ei ole õige üks ega teine. Etonia ei aita antud juhul ka just palju. Las ta jääb. Taganttoast saabuvad ilmselt peretütred vaagnatega, mis asetatakse toa keskele ning meil palutakse nende taha kolida. Süüa on kõvasti - kevadrullid, lihavardad, lihavaagen, juurviljad, riis, nuudlid jne. Vapustavat maitseelamust segab nautimast teadmatus, kui palju see lõbu meil ka maksma läheb. Koos kahe õllega esitab perenaine meile nõudmise 120 000 VND peale. Tundub kalli võitu, kuid toit ja elamus olid seda väärt. Autojuhti saab vist usaldada, kuid otsustame edaspidi siiski ise endale söögikohti valida kindluse mõttes.
Jätkates teekonda, muutub ka maastik maalilisemaks ning kliima soojemaks. Täis kõhu ning sooja kliima peale tuleb kiirelt ka väike tukastus peale. Auto seiskumise ning Zum'i jutustamise peale ärkame üles. Seisame keset teed, mägede vahel. Kahel pool teed on mingi hurtsikutega küla. Zum räägib meile rõõmsal ilmel midagi, kuid pooleldi unesegasena ei saa me midagi aru. Viitab aga uksele ning annab mõista, et tema sõidab edasi ja kohtume hiljem. Ronime autost välja. Vaatame üksteisele otsa ja üritame kuuldud lausejuppidest jutu mõttele pihta saada. Tundub, et Zum viskas meid mingi küla juures maha, et meie kõnniksime läbi küla ning tema kohtub meiega teiselpool küla. Astume autoteelt külavahele viivale mullasele teele, mis viib natuke mäest üles. Niikaugele kui silm seletab on üks onn väetim kui teine. Inimesi näha pole. Hakkame astuma. Esimesena kohtume sigadega. Siis kanadega. Kuskilt puude ja põõsaste tagant tuleb meie juurde mingi vanamees. Naeratab. Suus kõik mustab nagu oleks mees just s**** söönud. Astub Markole ligi ning kutsub aeda ja annab mõista, et võiks natukene popsutada. Lähemal vaatlusel tundub, et mees oleks justkui natuke pilvedes. Ilmselt ka suits, mis oli pakkumisel, ei olnud päris tavaline suits. Loobume viisakalt ning jätkame teed. Küla kitsas ning teed nagu ei olegi, kõnnime sisuliselt inimeste hoovides. Hakkame kahtlema, kas me ikka saime õigesti antud ülesandest aru ning kas see tee üldse viib kuhugi. Vägisi tahab teine ära lõppeda. Jätkame siiski teekonda. Majadest ning kurat teab kust ilmuvad koerad, kes ei ole oma olemuselt just sõbralikud. Vaatavad meie isuäratavaid sääri ning limpsavad keelt. Astume edasi, kuni üks krantsidest kargab Alicele tagant poolt jalga kinni. Terava kiljatuse ning paari kiirema liigutuse peale laseb koer oma hambad siiski õnneks lahti. Tuju null. Kuradi küla. Koeri tuleb juurde, iga järgmine tundub suurem kui eelmine. Võtame kotid käe otsa ning asume nendega vehkima. Lõpuks ilmuvad majaustele ka inimesed. Mingid vanemad mammid tulevad vitsadega. Loodame, et koeri taltsutama. Koerad tõmbuvadki tagasi, kuigi hauguvad vihaselt. Kiirendame sammu, et loodetavasti autoni jõuda. Külateel kohtame palju lapsi, kes enamuses oma etnilistes rõivastes. Eemalt paistabki juba ka suurem tee, kus ootab meid Zum autoga. Enne autoni jõudmist oleme tunnistajateks, kuidas ühte koertest ilmselt söögilauale viiakse. See siinkandis ju lausa delikatess. Loodame, et selleks osutus Alice't rünnanud koer. Hea, et meie matkakotid on punnis ravimitest - võiksime vajadusel kasvõi tagasihoidliku medpunkti püsti panna. Kiire puhastus antiseptilise lahusega ning tundub, et kriimustused ei ole õnneks väga tõsised. Eks ehmatus oli suurem. Edaspidi ikka igas külas ennast proovile ei pane.
Naudime mööduvaid vaateid. Sellisel sõidul võib kael pidevast vasakule-paremale vaatamisest kergesti kangeks jääda. Pimeneb. Saabume Son La'sse. Esimese asjana jääb silma linnas valitsev pimedus. Inimsed liiguvad ja toimetavad oma majade juures, kuid kuskil ei põle ühtegi tuld. Ka autojuht ei oska vastust anda. Eeldame, et ju siis on nad nii säästlikud. Küsimus jääbki vastuseta. Palume ennast viia juhil LP's soovitatud hotellini. Noogutab. Saabume siiski hotellini, mis raamatu järgi kuulub riigile - Trade Union Hotel. Vaatame üle.
Naeratavad tütarlapsed tulistavad alustuseks toa hinnaks 35 USD'd. Ilmselt tegid meie silmad mitu tiiru, mille peale tuldi mõne sekundiliste vahedega allapoole - 25, 20 ja viimaks 15 USD'd. Sellise hinna juures ja tiba toibununa oleme nõus tube vaatama minema. Tuba askeetlik, uks on mõeldud ilmselt kääbustele, sest lukust avamiseks peame meie kükitama. Otsustame vaadata ka teisi hotelle. Jõuame vaevalt hotelliuksest väljuda, kui meile tütarlaps järgi jookseb ning pakub tuba juba ka 10 USD eest koos hommikusöögiga ning mainib, et täna õhtul on nende hotellis show, seega oleks äärmiselt kahju kui me seda ei näe. Huvitav, kas neil või meil. Lisaks veel tavapärane jutt, et ega selles linnas nagu teisi hotelle eriti pole või tegelikult ikka on ka, aga seal ei räägita inglise keelt jne. Sellise müügitöö peale oleme nõus jääma.
Seame end sisse ja teeme kerge õhtusöögi hotelli restoranis, mis on täis ilmselt kohalikke, kes tähistavad lärmakalt kellegi sünnipäeva või lihtsalt nädala viimast laupäeva. Kiirustame esimesele korrusele, kus väidetavalt ka show toimuma saab. Muusika juba mängib. Astume sisse ja tardume. Ruum oleks kui meie kaugest punasest minevikust või paariaasta tagusest aastavahetuspeost kolhoosi teemal. Laval onu Ho büst, taustaks punalipp, millel sirp ja vasar. Lisaks veel mingeid loosungeid täis sinilipp. Laes tiirlemas ka diskokera! Saalis kedagi peale meie ja laval süntesaatori taga laulmist harjutavate inimeste pole. Kõik lauad - toolid tühjad. Astume paar sammu tagasi ning võtame suuna linna poole, eeldame, et sattusime siia liialt vara. Teeme lühikese jalutuskäigu kõrvalolevas pargis ning naastes hotelli juurde näeme saalis ka teisi inimesi. Meile juba viibatakse kutsuvalt ning astumegi uuesti sisse. Enamus publikust on needsamad juba lõbusas tujus pidulised restoranist. Eeldame, et tegemist mingite linna funktsionäridega, kuna rinnus kõigil kuldmärgike ning hotelli teenindajad neid pidevalt ümardades. Esimeses reas silmame veel mõnda valgenahalist. Ilmselt aukülalised, kuna nende laual on ka punane linik ning kohalikud tütarlapsed tõlkimas ja midagi selgitamas.
Algab show. Lavale reastuvad esinejad, kelleks on kogu hotelli naispersonal ning sekka ka üks mees, sünteka mängija. Lauldakse ühislaul. Katsume säilitada tõsise näoilme, et mitte naerma pursata. Teiseks numbriks on "Liblikas", Tai rahvatants. Vahepeal käib ka keegi naisterahvas midagi jutustamas. Rahvas plaksutab. Siis edastatakse ilmselt kas tervitusi või õnnitlusi saalis istuvale tähtsa olemisega meesterahvale. Too tõuseb ja tänab. Kogu vestlust üritab keegi eesriide tagant piiksuva algklassi inglisekeele tasemega ka tõlkida. Mõttepause on rohkem kui sõnu, seega jääb enamus jutu mõtet arusaamatuks. Kontsert jätkub soolonumbriga. Laulukesel pole viga. Siis aga kargab saalis kõige bravuurikam tegelane püsti, rabab kuskilt lauanurgalt roosioksa, surub selle lauljale pihku ning teise käega valab poole laulu pealt lauljale klaas viina kurku. Lauljanna kuuletub ning joob klaasi tühjaks. Laul jätkub. See kõik oli nii ootamatu ning rabav, et isegi pildistamine ei tulnud meile meelde. Vahtisime lihtsalt suud ammuli. Vot on show!! Olime ääretult õnnelikud, et sellesse hotelli otsustasime jääda, selline show on ikka kordi parem kui vees suplevad sado-maso nukud. Bravuurikas härrasmees tunneb, et temast on saanud ilmselt õhtu peaesineja. Võtab kätte pudeli viina ning pitsi ja asub kõiki jootma. Juuakse ilma vastu vaidlemata. Kätte jõuab järg ka esimeses reas istuvate välismaalasteni, vist itaallased. Esimene härrasmees üritab korduvalt keelduda, kuid selline lahendus ei sobi mitte auväärt härrale ning surub aga pitsi huultele. Viimases hädas tuiskab olukorda lahendame välismaalaste tõlk või mingi abiline. Ilmselt seletab, et neil nii ei jooda. Härra viskab viltuse pilgu külalistele ja oma pudelile ning asub teiste ohvrite kallale. Ilmselt julgust kogununa üritab ka mõni kohalik keelduda, kuid neil selline käitumisviis läbi ei lähe ning kõik viskavad endale pitsitäie haljast kurku. Tundub, et härral on mõjuvõimu. Meieni õnneks härra ei jõua, kuigi istume kolmandas reas. Meile tuukase lauale väiksed tassid teega. Täiesti meeldiv üllatus. Meist tagapool istuvatele inimestele teed ei pakuta. See ei tähenda ilmselt midagi head. Vahepeal esitab äärmiselt kena laulu hotelli vastuvõtujuht nagu meile öeldakse ning siis kutsutakse lavale ennist õnnitlusi saanud härrasmees. Eeldame kõnet, kuid ei, asub hoopis laulma. No täitsa kino, nagu mingi isetegevuslaste kontsert. Välismaalased esimesest reast tõusevad ning ilmselt valetavad midagi ilusat kokku ja kaovad kiirelt saalist. Kas peaks ka lahkuma, käib peast mõte läbi, sest hüperaktiivne härra muudkui istub ühe inimese juurest teise juurde ja seletab midagi vahetpidamata.
Viskame nalja omavahel, et kohe palutakse ka meil laulma asuda. Ei jõua veel mõtet lõpetada, kui avastame, et Marko kõrvale on end istuma sättinud nooruke tütarlaps hotelli vastuvõtulauast. Teebki ettepaneku Markol laulma minna. Hirmust kangena üritame selgitada, et see mees kohe ikka üldse laulda ei oska. Ei piisa, kuna inimene, kes tahaks laulda saab väidetavalt sellega ka hakkama. Nii nüüd siis veel solvame ka enda võõrustajaid, kuid Marko jääb eelmisele legendile kindlaks ning viib jututeema mujale. Uurime, kes need esinejad ning askeldajad ka on. Kehva inglise keele tõttu päris hästi aru ei saa, kuid kinnitamist leidis fakt, et need mingid parteitegelased. Lavale astub hotelli direktor nagu meile selgitatakse. Esitamesele tulevad tema isiklikud luuletused, mille peale publik on loomulikult vaimustuses. Uurime sisu. Väidetavalt räägib üks neist lahke ja sõbraliku teenindusega hotellist. Teine on äärmiselt patriootlik. Parteipoisid on rahul. Siis räägib tütarlaps midagi viimasest tantsust, kuid jällegi kehva inglise keele tõttu ei pööra me sellele erilist tähelepanu. Suure õhinaga pühendab ta meid veel oma unistusse ka ise hotelli lavale varsti pääseda, sest see oleks nii tore. Kuna ta on olnud siin tööl ainult 1 kuu, siis teda veel lavale ei lasta. Siis aga saabuvad äkitselt rahvariietes tantsijad ning jäävad meie juures seisma ning meid palutakse lavale. Proovime keelduda, kuid siinkohal meile armu ei anta. Laval asume tantsima mingit ringtantsu nagu "kes aias". Esmalt ei pööragi tähelepanu, kes või mis seal aias siis on vaid keskendume sammudele. Siis aga lükatakse meid ringi keskele, kus on suur savist vaas, milles pikad õlekõrred. Ei saa midagi aru. Appi tuleb üks kohalik, kes näitab et tuleb kummardada ning kõrs suhu võtta. Imemisest ei räägitud midagi, kuid Marko seda teeb. Tegemist on mingi alkoholiga, mis on maetud mingi pudru alla, mis vaasist paistab. Maitse ei olegi halb. Kui tants saab läbi õnnestub Alicel lavalt põgeneda, kuid Marko surutakse rivvi tagasi ning algab ühislaulmine koos esinejate, hotelli direktori ja veel ilmselt paari tähtsa näoga. Saalis lauldakse kaasa ja plaksutatakse. Vist on jällegi tegemist äärmiselt patriootliku lauluga. Lõpuks laulab ka Marko juba kaasa, sest iga salmi lõpus kõlab "......Vietnam, Ho Chi Minh jne."
No sai alles õhtu!

Reede 19.01.2007 (Hanoi, Vietnam)

Uurime oma võimalusi liikumiseks Sapa suunas. Veendume, et nädalase reisi tarvis ühistransporti kasutades oleks ilmselt tegemist ainult pideva sõitmise ning sekeldamisega ja loodust nautida ei saagi. Seega otsime rendiautosid. Saame pakkumise Zace'le. Justnimelt - mis asja. Küsime, kas see on jeep? Ei, see on Zace. Hiljem selgub paberitelt, et tegemist on Lan Cruiseriga (kirjaviga meie ei teinud). Tänavatel ka kohtame sellist looma ja tõepoolest on autol suurelt kirjas Zace. Ilmselt ainult siia turule tehtud mudel. Viis ööd ja kuus päeva auto koos juhiga läheb maksma 250 USD.
Oleme pidevalt uurinud ka oma edasilennu võimalusi, kuna veebruari alguseks peame jõudma Kuala Lumpurisse, et kohtuda sinna saabuvate sõpradega. Enne sinna jõudmist tahame kiirelt ka Singapuriga tutvust teha. Kohalikud reisibürood pakuvad pileteid Singapuri Vietnam Airlinesile hinnaga 195 USD inimene ning vannuvad, et muid soodsamaid võimalusi pole. Uurime edasi ja tõesti Singapore Airlinesi sama otsa piletid on 450 USD. Me ei jäta jonni ja appi tuleb internet. Sobivaks lennufirmaks osutub Tiger Airways, mida kunagi ka kodust juba uurisime. Siis olid hinnad suisa tasuta - 25 USD otsa eest. Nüüd saime parimaks pakkumiseks 94 USD, koos kõigi maksudega. Kuna meie õnneks on ka Hanois nende broneerimiskeskus, siis võtame takso ja sõidame pileteid välja ostma. Saame taksosõiduga petta, kuna suhteliselt lühike ots maksab 37 000 VND'd. Eelmine õhtu juba käisime siin korra, kuid siis oli büroo suletud ning sõitsime linna tagasi. Siis oli edasi-tagasi ots 35 000 VND'd. Kurjustame poisiga, kuid ta ilmselt ei taha aru saada ning lööme käega.
Piletid käes asume shoppama, sest põhjapoole suundumisel jääb fliisist ilmselt väheks. Teeme kesklinnale tiiru peale ja külastame kahte suurt turgu (sarnased kunagisele Kadaka turule). Viimaks teeme ostud siiski hotellist 100 meetri kaugusel olevast poekesest ning oleme 850 000 VND eest uute Jack Wolfskin talvejopede võrra rikkamad. Meeste omas on kaasas ka eraldi fliis, mida saab kasutada kui täiendavat voodrit. Ise usume, et saime äärmiselt hea tehingu. Eks paistab, kuidas kestavad ning eesmärki täidavad. Alice ostab veel ka kindad. Tõeline soojamaa reis!
Seikleme tänavatel ja ostame algavaks teekonnaks kõiksugu meile võõraid, kuid isuäratavaid puuvilju. Maitsevad jumalikult! Ainult, et banaanid on nii umbes 7 cm pikkused, kuigi maitselt head. Banaaniostuks meid sisuliselt kergelt sunnitakse. Mingi hetk maandub Alice õlale banaanikoorem, pähe surutakse mütsike ning lõbusa olemisega mutike hakkab muudkui korrutama "picture-picture". Juhuse kasutamise eest surutakse järgmisena sülle banaanikott ning algabki kauplemine.
Usaldame ka tänavalt pihku pistetud infovoldikut ning sööme kuninglikult mitmekäigulist einet Kiti nimelises restoranis (38 Hang Hom Str.) 59 000 VND eest / inimene. Puhas, euroopalik kujundus ning meeldiv muusikavalik veel pealekauba. Mõnikord kohe tasub reklaamiohvriks langeda.
Keerame varakult magama, et olla valmis hommikuseks kohtumiseks lõbusa ja parima autojuhiga nagu meile lubati.

Neljapäev 18.01.2007 (Hanoi, Vietnam)

Ilmad lähevad aina külmemaks. Venitame pikalt, enne kui otsustame hotellist linna külmetama minna.
Võtame suuna Ho Chi Minh'i mausoleumi poole. Poolel teel teeb meiega juttu härrasmees Austraaliast ning teatab meile muuseas, et sihtpunkt on lõunasel ajal suletud, seega otsustame teha varajase lõunasöögi. Söögikohti antud teelõigul palju valida pole. Koht, kuhu oma pehmed kohad toetame on ilmselt mingi populaarne ametnike ja muude asjapulkade kogunemiskoht. Atmosfääriga on vaeva nähtud ning teenindajad lausa jooksevad ringi. Ikka ja jälle astub sisse mingi lipsustatud seltskond, kes juhatatakse oma boksi. Menüüs on ka krokodilli ja kilpkonna liha. Einestame ilmselt tagasihoidlikult arvestades keskmist taset.
Jätkame jalutuskäiku ja vasakus teeservas kohtame tuttavat kuju. Mees on pronksist ja nimeks V.I. Lenin. Vot sellistel kuulsustel on siin veel monumendid püsi. Tänav lõppeb ja avaneb tohutu väljak - mausoleumi esine väljak. Selgub, et härral täna enam vastuvõtu aega polegi. Neljapäeviti saab sinna ainult hommikul. Lohutuseks läheme tutvuma onu Ho elu- ja tööruumidega. Infovoldik seletab üüratu kompleksi lahti - see on näide, kui tagasihoidlikult ning looduslähedast elu suur juht ja õpetaja elas. Sellises kompleksis elaks ise ka "tagasihoidlikult". Punase ajalooga muuseumi avarustesse jätame minemata. Imetleme selle asemel ühel sambal seisvat pagodat (One Pillar Pagoda).

Hanoi tänavatelt oleme saanud ainest ka meie võimalikuks peoks, näiteks koju saabumise puhul. Kui ühel lahedal vana-aasta ärasaatmise peol oli kolhoosnikel lauaotsas kuldne Stalini büst, siis näiteks "Vietnami eri" peole saaks siit kuldse Ho Chi Minhi büsti. Ainult 45 000 dongi eest. Hiljem pargis jalutades leiame teeäärt palistamas väga elurõõmsad plakatidki, mis taaskord ainult soojendavad meie südameid. Ja ikka see Ilitsh.... Kui sellegi kuidagi peole kohale saaks!

Nälga kustutame nagu backpackerile kohaselt, tänaval istudes ning kohalikega koos praetud riisi närides. Sedasorti väli"restoranid" on kohalike seas äärmiselt populaarsed. Hea kui vaba tooligi leiad. Kuid. Lõhnad on paremad, kui maitsed.

Peale kerget einet suundume kino otsima. Cinemathegue nimeks. Osutub parajaks pähkliks, sest kino on kaardile veidi ebatäpselt kirjapandud ning aadressiks antud maja ei asu tänavaääres. Peale pikka tiirutamist ja peaaegu loobumist, satume lootustandva sildi ette - Cine cafe. Kui juba kohvik, äkki ka kino kohe-kohe siinsamas. Kuigi selle kõrval rippuv ihupesu just julgustav ei ole, astume edasi.

Peale veelkordset kohalike poolt juhendamist leiame lõpuks ka kino üles. Kuid selgub kurb tõsiasi, et see on juba nädalajagu kinni olnud, renoveerimine nimelt plaanis ja juba ka käsil. Kuigi meid juhendatakse järgmise võimaliku kinomajani, leiame, et selle kino leidminegi oli paras kino ning loobume filmielamuse mõttest.

Kuna kaubanduses on palju ahvatlevat, otsustame uurida võimalusi kauba saatmiseks koju. Esimene 500 gr maksab 14 USD ning iga järgmine 500 gr 3,5 USD'd. Kokku saaks koju saata pakikese 1 x 2 meetrit ning kaaluga kuni 31 kg. Koostame mõttes ostunimekirja. Eks näis, kuid kiusatus on suur.

Leides, et temperatuur on meile põhjamaainimestele ilmselt veel liiga soe, võtame üksmeelselt ja rahumeelselt vastu otsuse suunduda umbes nädalasele reisile loode Vietnami mägede suunas, kus ilmateate kohaselt võib ka kuni -5 kraadi oodata. Mõnus!
Peale kaubandustänavatega tutvumist võtame chillimiseks kohad sisse kohalikus Minh's Jazz Club'is. Mängib live musa ja meil on hea.

Kolmapäev 17.01.2007 (Hanoi, Vietnam)

Hommik algab suurepäraselt! Meist saavad miljonärid, dongi miljonärid. Uhke tunne kohe linna peale laiama minna.
Nagu öeldud, on linnatänavad raskesti läbitavad ning ka orienteerumine on keeruline. Võib-olla oleme meie tuulepead, kuid näpuga kaardil järge mitte hoides, avastad ennast peatselt mõnel teisel tänaval olevat, kui plaanisid. Tänavate ületamiseks kogume tasapisi üha rohkem julgust, sest ületamiseks peab lihtsalt astuma kihutavaid motorollereid punnis tänavale ning nemad siis ise hoolitsevad selle eest, et väike-vaene-uimane jalakäija alla ei jääks. Igal tänavanurgal ootavad rollerimehed, kes naeratavad ning kutsuvad Sind rolleri tagaistmele, et jalavaeva vähendada. Samas on ka jalgratas-toolid. Kibe väntaja taga ning mugav reisija istub eesolevasse punasesse nahkistmesse, millel ka katus peal. Kõik need lahked vedajad muutuvad pikapeale tüütuks ning ega paarist korrast keeldumisest ju aru saada. Ikka "where U from", "hello" ja "let's go". Mõne peale tahaks juba ka karjuda, kuid otsustame neile vahetustega vastata-vaielda-tõrjuda. Nii on kergem.
Kaubandus tänavatel on suuresti loogiliselt ning tarbijasõbralikult üles ehitatud. Iga tänavanimi peegeldab ka sellel tänaval leiduvat toodangut. Näiteks Chan Cam viitab keelpillidele, seega leiab sealt keelpille, Hang Gai on siid, Hang Ga on kana, Hai Tuong on sandaalid jne. Loomulikult on lisaks põhikaubale tänavatel ka lugematul hulgal teisi kaupu, kuid tõenäosus otsitavat kaupa leida on suur.
Kaupmehed tunduvad natuke loiumad, kui näiteks Hong Kongis, kus kliendi näoilme muutumise peale, kohe ikka müügitööd tegema asuti ning kutsuti klienti kaasa mängima. Hanois antakse Sulle hind ning kui see ei sobi, lastakse kliendil mõnikord ka lihtsalt minema jalutada. Puhtalt käest lastud võimalus. Eks sekka on ka ärksamaid ja agressiivsemaid kaupmehi. Enamasti peab siin ostusoovi korral ise kauplema asuma. Selline loid suhtumine on tegelikult klienti eksitav ning tähelepanu uinutav. Algul nagu ei julgegi eriti kaubelda ning ilmselt saame tühja-tähja ostmisel ka kõvasti petta. Tasapisi muutume ka meie nahaalsemaks ning tegelikkuses kukuvad hinnad kordades. Markole saime uued plätud 220 000 VND alghinnast 65 000 VND peale.
Sellisel reisil olles ning suuremal hulgal pilte tehes on pidev probleem nende säilitamisega, kuna mahud on ju suured. Seega on tänase päeva üks eesmärke fotokale uue mälukaardi ostmine. Lõputud otsimised toovad meid usaldusväärsuse mõttes ametlikku tehnikapoodi. Teeme ka siin proovi hinda kaubelda, mille peale algul lihtsalt viisakalt naeratatakse, kuna ka raamat ütleb, et ametlikes kauplustes kehtivad reeglina siltidel toodud hinnad. Viimaks jookseb lahke teenindaja siiski taharuumi ning naaseb teatega, et nad teevad meile hinnakingituse ja 2 GB Kingstoni Elite Pro mälukaart leiab uue omaniku 850 000 VND eest (alghind 50 000 VND võrra kõrgem). Päris meeldiv. Ei tea, kui paljudes kauplustes meil suvalisele tondile allahindlust tehakse, kui ta iga kehaosa reedab, et ostutehing tuleb nii või teisiti. Kahjuks pole aimugi, mis selline kaart Eestis maksaks, aga häda ajas härja kaevu. Seega pildiprobleem mõneks ajaks jälle lahendatud.
Päeva jääb lõpetama muusikalis-teatraalne elamus nimega vesi-nukuteater. Raamat soovitab osta kallimad piletid paremate istmete saamiseks. Tegelikkuses osutuvad istmelaiused selliseks, et Marko põlv surub eesoleva istme umbes 10 cm ette poole, õnneks seal kedagi ei istu ja seljatugi jääb üsna terveks ka peale meie lahkumist. Show ise on omapärane - nukud veealuste pulkade otsas pistetakse eesriide tagant laval olevasse basseini (mis peenelt öeldes lehkab) ning siis antakse neile valu ja loputatakse neid hoolega. Nukud vees jätavad natuke hale-koomilise mulje, justkui on taotlus olnud teha nad totakate nägude ning kehadega. Kohati oleks nagu sado-maso nukushow. Jutust ja lauludest midagi aru ei saa, kuid vähemalt musitseerivad kohalikud rahvuslikel pillidel. Suurt elamust meie ei saa, kuid tulevikus siia tulijatel seda vaatamata ilmselt ka ei tasu jätta, kuid piletirahaga priiskama küll ei pea.

Teisipäev 16.01.2007 (Shuolong-Daxin-Longshen-Pingxiang, Hiina -> Lang Son-Hanoi, Vietnam)

Külm öö ei seganud magamast hilise hommikutunnini. Asume otsima võimalust siit kaunist mägikülast lahkumiseks. Esimene minibussi omanik teeb head nägu ja pakub hinnaks 100 RMB sõiduks Daxini, kus peame leidma bussi edasiliikumiseks. Viimaks leiame lahke bussijuhi, kes nõustub hinnaga 7 RMB nägu. Nagu juba tavapäraseks on saanud, siis bussiukselt sisse vaadates on buss juba tegelikult täis. Arutame, et äkki peaksime minema eraldi bussidega, kuid osavate ekspedeerijatena korraldatakse bussis natuke asju ümber ja meile näiliselt tehakse ruumi. Kottidele ruumi pole. Seega võtame need sülle. Ja mitte ainult meie sülle, vaid loomulikult ka kaasreisijate sülle. Minibuss on nii väike, et meil kvalifitseeruks see vist jalgrattaks. Teoreetiliselt võiks selles bussis sõita ilmselt äärmisle juhul 6 inimest ja ilma pagasita. Meid oli aga üheksa ja kõigil ka natuke pagasit. Ei oska seda enam millegagi võrrelda, kuna nii kitsaid võrdlusobjekte ei tunne.
Tunnikene kauneid mägiseid vaateid ning olemegi tagasi tuttavas Daxinis. Bussijaama remont pole palju edasi liikunud. Meie sõber Marco on veidi kimbatuses, kuna ei suuda otsustada kuhu suunas Hiinas edasi liikuda. Viimaks otsustab tema suunduda tagasi Nanningisse ja sealt edasi ilmselt põhja poole. Meie suunaks ja plaaniks on aga päeva lõpuks jõuda Vietnamisse, Hanoisse. Hiina piirilinna Pingxiangi jõudmiseks peame tegema vahepeatuse Longshenis. Seega hangime kõik endale vajalikud piletid järgmisesse sihtpunkti ning leiame veel aega viimaseks ühiseks lõunasöögiks. Kui eelmisel õhtul külakeses arvasime, et enam odavamalt süüa ei ole võimalik, siis nüüd leiame end söömas suppi ja praadi kokku 5 RMB eest. Prae saime ise komplekteerida lettidel olnud vaagnatest. Nagu buffet. Valitud lihatükid on kontidega. Naaberlaudadest näeme, kuidas antud olukorraga kohalikud toime tulevad. Mittesobilik lihatükk või suus olev kont leiab koha põrandal. Põrand mustab liha- ja konditükkidest. Mustust ja solki on rohkem, kui suudaks kirjeldada. Näiteks kunagi ilmselt rohekat värvi ventilaatori labad laes on ilma naljata süsimustad. Marco soovitab seda kõike mitte tähele panna. Ka tema ei suutnud esimesed nädalad taluda seda roppust ning isegi karjus kohalike peale, kuid elu näitas, et see ei muuda midagi. Selline elustiil on neil lihtsalt veres. Söök ise aga antud kohas on üsna hea ja kõht saab täis.
Bussijaamas jätame Marcoga hüvasti ning soovime vastastikku head teed. Teekond Longsheni viib läbi veel vaesemate külade, kui silm on seni näinud ning enamus teest on punakas tolmune kruusatee suhkruroo kasvanduste vahel. Viimane ots kulgeb mööda peegelsiledat asfaltteed. Ahmime aplalt avanevaid vaateid. Veel üks nüanns bussisõitudest. Kogu sõidu aja mängib enamus bussides ka televiisor, kus saab näha kas kohalikku karaoket või ülipõnevaid lendavate mõõga- ja löömameeste seiklusi. See on veel hea lahendus. Bussides, kus telekas puudub, kompenseerib selle bussijuhi avastamata laulutalent. Ja uskuge, esimene kord on see naljaks, kuid edaspidi see ei ole juba hea.
Longshen on koht, mille kohta meie targas raamatus pole kirjas mitte üht rida. Nagu polekski sellist kohta Hiinas. Seega oleme põnevil, mis pilt meil avaneb. Linna sisse sõites oleme üllatunud. Sissesõit nimelt algab neljarealise teega ning kogu linn jätab äärmiselt puhta mulje. Hiljem avastame, et linnapildis on ka tavapärasest rohkem sõjaväelasi. Ehk on tegemist mingi pool sõjaväelise linnaga. Piir on ju ikkagi üsna lähedal.
Bussijaama sissesõites avaneb Hiina kohta jällegi tavatu vaatepilt. Ilmselt enamus bussijuhte ning nende kassiire vihuvad koristada, luuad käes. Kokku oma paarkümmend inimest. Ja tulemus pole ju üldse paha. Loodetavasti kandub see puhtusenakkus tulevikus ka teistesse linnadesse.
Kogu meie tänast päeva saadab ka viktoriiniküsimus, kas meil kohalikku raha ikka jätkub. Taskus on veel 26 RMB'd ja pangaautomaati otsima minna ka ei julge, äkki jääme bussist maha. Pilet Longshenist Pingxiangi on 5 RMB'd inimese kohta. Piletiraha küsitakse paljudes bussides alles poole sõidu ajal. Hoolimata Hiina tihedast ja riiki hästi katvast ühistranspordist, on busside väljumisajad väga lahtised. Pole ime, kui mõni buss väljub lubatust tund aega hiljem, kuid sams võib ta ka varem lahkuda. Nii sõidabki meie buss umbes 20 minutit lubatust varem välja. Hea, et ikka peale saime. Seekordses bussis telekat pole.
Teekond möödub kiirelt ja varsti leiamegi end Pingxiangi bussijaamast. Avastame, et oleme oma tarka raamatut natuke valesti mõistnud ning piirile on siit arvatud kolme kilomeetri asemel kaheksateist. Seega peaks nagu mingi transpordivahendi leidma. Hetkega nagu lõhna peale saabuvad igasugused motokärudega mehed. Esimesed küsivad 50 RMB'd, teised 30 RMB'd. Tuletame meelde, et taskupõhjas veel vaid 16 RMB'd. Raamatki ütleb, et piirile saamiseks peab arvestama 10 RMB per nägu. Seega nagu natuke halvasti. Teeme nälginud kala näod pähe ja pakume motomeestele kokku 10 RMB kahe eest. Esimene sats jookseb laiali. Asume jalgsi teele. Meid asub jälitama üks motomeestest, ise kogu aeg korrutades, et 30 on ju hea hind. Lõpuks pakub 20. Ka meie teeme järeleandmisi - 15. Mees on valmis vist kohe nutma asuma, viitab veelkord vahemaale - ikkagi tervelt 18 km. Meil ei jää muud üle kui kehitada õlgu ning teha nägu nagu oleks meil võimalusi piirile jõudmiseks teisigi. Ilmselt on näitemäng veenev - no nüüd saame kindlasti lavakasse - ja sõit piirile algab.
Kärus istudes ja Vietnami keelseid sõnu õppides avastame ühtäkki, et kell on juba viis läbi. Kontrollime mälu ja meie kurvastuseks kinnitab ka raamat, et piiripunkt on avatud viieni. Selle peale ei taibanud me enne üldse mõelda, et mis kell kuskil olema peaks. Muutume pehmelt öeldes närviliseks.
Siis peatab meie motomees oma käru keset teed kinni ning taga sõitev teine kärumees jääb samuti seisma. Meie oma rikutud mõttemaailmaga arvame, et nüüd läheb ilmselt jamaks. Lähenev motomees aga rabab taskust rahapaki ja küsib kas meil ka raha on. Esimese hooga ei tulegi sõnad suust, mille peale võtab mees taskust inglise keelse sildi tekstiga - Vietnamis Hiina raha ei kehti, vahetame. Selline personaalpangadus avaldab muidugi muljet, kuid peab ütlema, et ka kahtlust. Seega kannustame oma juhti otsima üles gaasipedaal ja seda tuimalt edasi sõtkuma.
Maanteed mööda piirile lähendes avaneb vaade sarnasele moodustisele nagu ka meie maantee piiridelt leida võib. Motomees keerab aga paremale kruusateele. Ei saa salata, et jälle hakkab tööle rikutud inimese aju ja kahtlustab halba. Piilume läbi käru kardina - ees seisavad mustad tumedate klaasidega autod. Käru seiskub, meie istume edasi. Kärsitu kärumees tuleb ja teatab, et see ongi piir ja viitab käega kitsale teele. Egas midagi ronime maha ja tõesti mingi tõkkepuu paistab eemalt. Kuna jamasid ei tulnud, siis maksame motomehele kokkulepitud 15 RMB'd ning anname talle ka kogu oma ülejäänud raha (1 RMB). No enam täpsemalt raha arvestada ei saa.
Hiina piiriületus on kiire ja probleemideta. Imestama paneb ainult see vahemaa, mis tuleb jalgsi läbida, et jõuda esimesest tõkkepuust kuni Vietnami piirini.
Vietnami piiril meid veidi jooksutatakse ühe luugi juurest teise juurde. Lõpuks, kui tundub, et nüüd on küll paberimajandus korras, peatatakse meid veel ühe luugi juures. Vaja maksta tervisekontrolli eest 2000 vietnami dongi (VND) inimese kohta. 1 EEK=1329 VND. Pole sellisest maksust midagi kuulnud. Proovime onuga kontakti leida, kuid väikese keelebarjääri tõttu on see problemaatiline. Marko hõikab siis sisuliselt üle piiripunkti, kas siin üldse keegi inglise keelt oskab. Mingi tsiviilriietes tüüp siis kusagilt ilmub, kuid peale laia naeratuse tema poolt muud ei tule. Piirionu hakkab juba närviliselt tsekki toksima, andes justkui mõista, et makske ära või laske jalga. Marko kobab siis sõbralikust Hiina maast tasku jäänud kopikad ning toksib nende peale, andes omakorda mõista, et me puruvaesed ja järgmine variant on plastikkaart. Onu küll sajatab selle peale, kuid topib Markole kopikad ja ka tsekid pihku, õnneks seejuures ka Vietnami poole viidates. Huuhh. Pääsesime. Summa ei olnud suur, aga tõesti, donge meil ei olnud ja mingit imemaksu ka nii lahkelt ei tahtnud neile tasuda.
Vietnami piiripunktist eemaldudes liginevad meile hordina takso- ja motorollerite juhid. Kuna taksodel ühtegi silti küljes ei ole ning lisaks juhile on autos veel üks meessoost inimene, siis saab hirm meist võitu ning loobume teenustest kiirelt (oleme ju taaskord rikutud, eeldades kohalikest halvimat, seda muidugi tänu Lonely Planetile). Kõnnime edasi. Majad saavad otsa, algab lagendik. Hakkab väheke kõhe. Kõrvale sõidab valge auto. Pakkudes taas küüti. Tundes, et ega meil vist teist võimalust pole, hakkame juba peaaegu nõusse jääma. Viimasel hetkel ilmub välja takso moodi takso. Kuna hind, 4 USDd Lang Son'i, tundub normaalne, siis lööme käed (erataksoga oleks saanud peale mõningast kauplemist 50.000 dongiga). Taksojuht paneb tööle ka taksomeetri, mis reisi lõpus lööb ette 95.000 dongi. See oleks olnud siis ametlik hind. Koht, kus meil palutakse väljuda, ei ole just bussijaama moodi, kuhu me palusime end viia. Kohe astuvad meile ligi kari kohalikke, viidates mikrobussile sildiga Ha Noi. Kuna sinna meil ju tegelikult ka vaja, siis kuulame nende pakkumist. Hind 200.000 dongi kaks inimest. Kuigi me kohalikust hinnatasemest midagi ei tea, tundub see kallis. Hiinas oleks sama raha eest saanud bussidega päev otsa ringi kruisata. Teeme oma pakkumise 100.000 dongi kaks inimest. Selle peale muidugi naerdakse ning üritatakse meile selgeks teha, et muud bussi ju sinna täna enam ei lähe ning see meie ainus võimalus ja pealegi hind väga hea. Natuke veel kaupleme, aga tulemuseta. Loobume siis otsusekindlalt heast pakkumisets ning asume bussijaama otsima. Saame veidi edasi liikuda, kui juba jookseb järgi tuttav kuju ning hüüab okei-okei. Leebume, sest tegelikult ei taha aega ka raisata ning liigume bussi suunas. Loomulikult on see juba pilgeni inimesi ja asju täis. Jääme suht juhmi näoga jälgima, mis edasi saab. Meie kotid pressitakse kuidagi bussi, inimeste jalge alla, Marko pannakse Alice koti peale istuma ning sõit kilukarbis võib alata. See 3-tunnine reis oli üsna kurnav, nii ruumipuudusest tulenevalt liikumatutele liigestele kui ka kõrvadele. Tegu taaskord laulumaia juhiga. Vahepeal oli ka väike peatus, kus kogu seltskond tormas keedetud maisi ostma. Meie muidugi mitte, sest meil ei olnud raha. Ja kui aus olla, pole me ka erilised maisisõbrad.
Veidi enne Hanoid hakkas tagumisest reast üks nii kuuekümnendates tädike välja tahtma. Et tema peatus. Buss ei olnud jõudnud veel peatudagi, kui tädi juba ühe jalaga üle Alice õla astumas. Peale palvet veidi rahulikumalt võtta, tädike oma akrobaatikaga enam ei tegele, aga see eest on jutuvada lõppematu. Bussi peatudes aetakse meid kõiki välja, sest tädike hakkab bussi peapeale pöörama, et oma lugematuid pakikesi üles leida. Pakikeste sees on lugematu arv välgumihkleid. Seega olime sattunud ilmselt kaubabussile. Hämmastav.
Hanoisse jõudes pakutakse meile võimalust transpordiks hotelli. Väikese lisatasu eest muidugi. Näitame soovitud kohta ning sinna meid lubataksegi viia. Siis aga peatub buss mingi teise hotelli ees, kus uksest väljub head inglise keelt kõnelev neiu ning kutsub vaatama 2 kuud tagasi avatud Blue Sky hotelli. Neil 1 tuba veel vaba ning maksab 10 USD. Kui see ei meeldi, siis on ka teisi pakkumisi lähedal asuvates hotellides. Kuna algselt soovitud hotellis oleks tuba olnud 10-15 USD'd, siis otsustame pakkumisega lähemalt tutvuda. Igati viisakas koht. Siia jääme. Kuna neiu kiidab taevani ka nende restorani (mis tegelikult on 3 lauda hallis), siis proovime ka selle kohe järgi. Valitud road tõesti maitsevad, värske mangomahl võiks lausa sõltuvust tekitada.
Kuigi kell juba hiline, jalutame veidi ka linnapeal. Hanoi tänavad on meie jaoks mõistatus. Algab tänav ja siis mõnekümne sammu järel on juba teine. Kaardil muidugi kõiki neid pole kirjas. Eksleme vahepeal ringi, teadmata kus me täpsemalt oleme. Liiklus on kohutav, sadade kaupa motorollereid, sekka mõned autod, kõik signaalitavad vahetpidamata .....