Hommikul tellime lisaks kohe hävitamisele kuuluvatele pannkookidele ka lisaportsud, mida hiljem bussis oleks hea pugida. Ega kaua uimerdada ei saa, sest bussipeatusesse minekut peame alustama varakult. Kuigi buss peaks väljuma 12:00, soovitas hotell meil liikuma hakata kell 10. Kuna raha meil eriti ei ole, siis taksot me seekord ei võta ja pick-upi teenuse kasutamisel tuleb arvestada lisa ajakuluga. Väljub see ju alles siis, kui autokast on rahvast pilgeni täis. Infoks, et takso oleks maksma läinud meile 7 000 kyati, kuid pick-upi teenuse eest maksame kahepeale kokku 1 000 kyati. Kui pick-upi väljumispunkti jõuame, avastame ennast tol hetkel ainsate reisijatena. Hmm. Pakime ennast autopeale ja jääme ootama. Inimesi hakkab vaikselt tilkuma ning kell 11 otsustab juht, et vist on ok sõidu alustamiseks. Kuna valged on taaskord hõivanud pea pool ruumist, siis kohalikke mahub sellevõrra vähem. Meile sobib.
Pick-up on muidugi vana ja väsinud ning suisa roomab teepeal. Kui mootor vahepeal ära sureb, hakkame juba muretsema. Juht on aga ilmselt ka mehhaanik-autoremondilukksepp, sest hetke pärast on masin taas sõidukorras. Sõidu ajal on kohalikel elevust kui palju. Vaatavad ja katsuvad Marko põlve ning mõõdavad seda enda omadega. No on küll natuke suurem põlv. Või siis palju suurem. Aga sellepärast ei pea siis jalga silitama.
Bussijaama, mis tegelikult on ristmikul asuv teepood, me õnneks lõpuks ka jõuame. Bussi tuleb meil siin tervelt tund oodata, sest lubatud ajal see ei saabu. Kuigi bussifirma nimi, Eastern State Express, võiks anda lootust kiirele liikumisvõimalusele, on meie buss tänasest kolmest Yangoni poole sõitvast kõige viimane. Kuigi bussi viimases reas sõit saab olema piin, tahaks siiski selle tohutu teekonnaga algust teha.
Bussi saabudes ilmneb, et meie oleme ainukesed, kes siit peatusest peale lähevad. Bussisaatja suisa jooksujalu tormab meile vastu, topib meie kotid pagasiruumi ning kiirustab meid bussipeale, viidates kohtadele 1 ja 2. Ooo. Oleme hämmingus, kuid ei vaidle vastu. See on ju bussi parim koht! Täname taaskord kõiki vägevaid ja kõrgemaid olevusi.
19 tundi kestvat bussiõitu ilmselt ei pea kirjeldama. Lõputuna tunduv piin. Isegi kellal minutite lugemine ei aita. Vahepeal oleme ka ca 45 min ootereziimil, sest teetöölised on tee sulgenud. Kuigi tahaks bussist väljuda ja jalgu sirutada, ei ole bussiümber väljaheidetega tegelevad inimesed just parim vaatepilt. Kes laseb vett, kes oksendab.
Teepeal on ohtralt aega ümbrust jälgida, seega teeme seda isuga. Täheldame, et Myanmaris on üllatavalt palju ingliskeelseid silte. Nii liiklusmärke teemal, et ees on kurv ja võta hoogu maha ning ka kaupluste / asutuste nimetused nagu näiteks - arvuti varuosade pood, hambakliinik jne. Turiste käib siin aastas umbes 200 - 400 tuhat. Kui palju meil neid Eestis käib ja kui palju meil turistidele olulisi silte inglise keeles on?
Ahjaa. Omapärane on seekord ka bussijuhti saatev meeskond. Bussi juhivad kogu teekonna vältel vaheldumisi kaks meest. Lisaks on veel kaks teejälgijat, kes terve tee nina vastu klaasi seisavad ning bussijuhile märku annavad, kui miski või keski teepeal on. Liiklus on parempoolne ja rool on ju ka paremal. Möödasõite ilma nende spioonideta oleks bussijuhil tõesti väga raske sooritada.
Nii. Ja sõidu ajal pakutakse meile veel ka meelelahutust. Kohalikke armastusfilme. Isegi kui aru saaks, ei ole need kodukootud muuvid just meie maitse. Mingi hetk saabub aga murdepunkt. Välja tuuakse Rambo filmid. First Blood. Kuigi noore Stallone nägemine toob meis esile naerupahvaku, on see siiski mingit moodi aja surnuks löömise võimalus. Jutt on ju inglisekeelne.
Vahepeal toimub mingis külakeses ka õhtusöögipaus. Tellime veisekarri. Taldrik võetakse kohe valmistootena kõrvalt letilt. Esiteks tundub see juba kahtlane toidu värskust silmaspidades. Ja teiseks, kuna vastu vaatavad meile pontsakad pekitükid, saadame selle olluse tagasi ja tellime magus-hapu kana. Palvetame, et seda nüüd ära pole mürgitatud või siis sisse süljatud. Kuigi kana on kastme sees hakklihapallidena, on roog söödav. Arve 3 000 kyati. Peale öist einet jätkame muuvi vaatamist ning natukese haaval harjutame ka magamist. Väga ei õnnestu.
Tuesday, March 13, 2007
Monday, March 12, 2007
Esmaspäev 12.03.2007 (Inle järv, Myanmar)
Hotellitoa hinnas on taaskord ka hommikusöök. Erinevalt tavapärasest valikust saab siin ka pannkooki omleti asemel tellida. Pannkook on suur ja paks. Maitse lausa oivaline.
Kiirustame kokkulepitud kohtumisele turismifirmaga. Eeldame, et kuna kohtumispaigaks määrati nende kontoriesine, et sealt viib meid mingi transport siis paadi juurde. Kohapeal selgub, et sealt haagivad meile sappa paadijuht ning giid, mõlemad verinoored poisid. Sammume üheskoos mööda linnatänavaid jõe poole, kus asub meie tänane paat.
Jõekaldalt leiame pika ja kitsa paadi, kus istumiseks on midagi puidust tugitoolide sarnast. Meie kondiste :) tagumike tarvis vooderdatakse toolid pehmete patjadega ning seljatoed päästevestidega. Veste selga panna meil ei kästa. Ilmselt igaühe sisetunde küsimus. Paati astudes tahab see kiitsakas alus kohe esimese raksuga ümber käia. Hea, et üks poistest saab paadininast kinnihaarata ja soovimatu suplus jääb ära. Sellises paadis liikumine vajab harjutamist. Hiljem endale piinlikust valmistama selles osas ei pea, sest omandame vajalikud võtted turvaliseks liiklemiseks.
Mootor on vesiliikuril üpris võimas, sest sõitma asudes tõusevad nii kiirused kui ka paadinina üpris kõrgele. Teekond viib peale põgusat jõe peal liikumist kitsastele labürindi laadsetele kanalitele. Sõit on põnev. Kanalite servades kasvavad kõrged rohelised taimed, mis kohati kohtuvad kanali kohal, moodustades suisa rohelise tunneli. Kanalid on kohati ikka väga kitsad. Tundub, et meie paat mahub niigi siin vaevalt liikuma, kuid aeg-ajalt ilmuvad roheliste seinte vahel meie teele lamedapõhjaliste tiigipuust paatidega sõudvad kohalikud, kellele jääb ka kanalis siiski ruumi liikumiseks. Seal, kus taimestik on madalam, saame näha avaraid rohetavaid välju. Pilt on petlik, kui arvata, et tegemist on maismaaga. Järvepealsed ja -äärsed elanikud on tõelised maastikuarhitektid, olles ehitanud siia kilomeetrite kaupa ujuvaedasid, kus kasvatatakse nii riisi, tomateid kui ka lilli. Näeme ka ise ujuvaedade ehitust, kuidas vetikatest ning mudast moodustatakse viljakas pinnas, mis pisikeste saarekestena järve põhja pikkade bambusvaiadega kinnitatakse. Seega on raske aru saada, kus see järv täpselt algab või lõpeb. Teada on fakt, et järvel peaks pikkust olema 22 ja laiust 11 kilomeetrit ning siin elab kokku umbes 70 000 inimest.
Iga viie päeva tagant leiab järvel aset ujuvturg, mis kirjade järgi on muidugi kaotanud oma isikupära, sest enamasti on seal turistidega paate rohkem kui kaubitsejaid. Viimaste seas muidugi domineerivad ka suveniiride müüjad ning kohalikele elanikele eluks vajalikku müüvad kaupmehed on jäänud vähemusse. Kuna täna ei juhtu olema ujuvturupäev siis viiakse meid Kaung Daing kaldakülla (mis asub maismaal), kus täna on turupäev. Turg ei ole väga suur, aga on selle eest väga kohalik. Oleme ainsad valged inimesed seal. Müügil on kõiksugu aiasaadusi ning muid eluks vajalikke vahendeid. Eelistame jääda siiski vaid uudistajateks ning oste ei soorita.
Edasi suundume tutvuma ujuvkülade eluga. Selleks läbime osa teest ka avaral järvel, kus kohtame kohalikke kalamehi. Siinsetel kalameestel on väga omapärane sõudmistehnika, kus selleks kasutatakse ainult ühte jalga. Sõudja seisab lameda paadi tagumises otsas püsti ning jalg on keeratud ümber aeru, mille ots toetub vastu rindkere. Edasi on vaja ainult jalaga hoogu anda nagu tõukerattaga sõites. Sellise aerutamistehnikaga saavad nad ideaalselt ka üksi võrkude panemisega hakkama. Enamasti näemegi üksikuid kalamehi. Vahel sekka kohtame ilmselt ka isa-poeg paate, kus järelkasvule õpetatakse perekondlikke saladusi. Lisaks tavapärastele võrkudele püütakse siin mereande ka koonja kujulise võrguga, mille vette laskmine on omaette vaatamisväärsus. Midagi uut meie silmadele.
Jõuame ujuvküladesse. See oleks nagu teise maailma sattumine. Majad on vaiadel, kuid kohati on majade vahele tekitatud natuke ka kuivemat maad, kuhu on ka mõned kidurad ning kõverikud puud kasvama hakanud. Neil vähestel maalappidel mängivad ka mõned lapsed, kes pakatavad siirast rõõmust meid nähes. Nendele inimestele on see karm igapäevaelu, kuid meile on see kõik siin nii põnevalt romantiline. Erinevates külades ollakse spetsialiseerunud erinevatele tegevustele. Peatume ja külastame nii kangastelgedel töötavaid naisi, kui hõbeehteid valmistavaid mehi. Siinjuures peab meeles pidama, et kõik need töökojad asuvad majades, mis on vee peal. Fantastiline elamus. Lisaks näeme ka päikesevarjude, bambuspaberi, sigarite, tiigipuust paatide ning ka niidi tegemist. Niidi saamisest sellisel kujul, kui siin seda tehti, oli uudiseks. Lootoslille varred murtakse iga natukese maa tagant pooleks ning neid üksteisest eemale tõmmates venivad vartest välja imepeenikesed niidid, mis rullitakse kokku üheks, ikka veel imepeenikeseks, niidiks. Vahime seda kõike suud ja silmad pärani nagu mingid metsas elanud inimesed aga mitte tsivilisatsioonist pärit linnakodanikud.
Selleks, et ikka energiat jätkuks seda kõike nautida, viiakse meid järverestorani lõunat sööma. Söögi eest tuleb siiski ise maksta, see ei kuulu paketti. Kuna Alice hindas hommikul hotellis pakutud banaanimahla imeheaks, siis otsustab ta ka siin selle tellida. Seekord ei ole jook just joodavalt väljakukkunud, on suisa ülirõve. Nagu jahuklimpidega vesi. Söök on hea. Meie suurepärane valik läheb maksma 6500 kyati.
Järgmised kaks külastuskohta on religioossed. Esmalt satume järvel olevasse kõige pühamasse templisse Phaung Daw Oo Paya, kus on hoiul viis pisikest Buda kuju, millest nelja mingil budistlikul pühal ka mööda järve sõidutatakse. Kujudele saavad meesterahvad kullalehti peale kleepida, seepärast on Buda kujudest tegelikult saanud kuldsed kamakad. Selleks, et seal mingit Buda aimata peab ikka väga hea ettekujutusvõime olema.
Siit suundume edasi hüppavate kasside kloostrisse Nga Hpe Chaung. Raamatu väitel on sellise saavutuseni viinud munkade liigne ajaressurss ning igavus. Kassidele pannakse umbes meetri kõrgusele nina ette rõngas ning nemad siis tõepoolest sealt ka läbi hüppavad. Muus osas on tegemist üsna rikkaliku Buda kujusid omava templiga. Igavusest annab märku ka seal nähtud seik, kus ühe väga loiu ja unise tugitoolis istuva munga kõrvale lauale oli kuhjatud lugematu arv sööke-jooke ning kohalikud olid kogunenud tema ette põlvitama ning palvetama. Munk muudkui õõtsus seal toolis ning lehvitas endale lehvikuga rahulolevalt tuult.
Tagasiteel teeme peatuse veel ühes külakeses, kus elavad Kareni hõimu liikmed, kelle iseärasuseks on oma kaela venitada vasest rõngaste abil. Kaelad on hirmuäratavalt pikad. Kohe kõhe on vaadata neid. Vanimal naisel on kaelas kokku 25 rõngast. Teismelistel on neid alles teistkümmend.
Veel enne oma külakesse tagasi jõudmist teeme peatuse keset järve asuva nn. kalade uurimiskeskusega. Tegelikkuses on siin kohe pikali kukkuv majade kompleks, mille vahel on võrkudega eraldatud tiigid. Tiikides elavad erivanuses kalad, kellele väidetavalt söödetakse ka näiteks tomateid ja muid kummalisi sööke, et teada saada, kaua nad nii elus püsivad. Vanimad asukad pidavat olema viie aastased, kes on ka parajalt pirakad. Peab tunnistama, et kalade imetlemisega siin väga tegeleda ei saa, sest vesi on sogane ja kalu vähe.
Tagasi kaldal suundume turismifirmasse tasuma, sest rahulolu reisiga on ju mäekõrgune.
Viimaseks õhtusöögiks siin valime uhkelt kõlava koha - Unique Superb Food House. Tegelikkuses on tegemist ühes koduaias katuse alla paigutatud kolme-nelja lauakesega, kus lahke naisterahvas on ilmselt kokk-ettekandja-direktor-koristaja. Kui Marko on endiselt truu laimimahlale, siis Alice otsustab taaskord eksperimenteerida. Tellime maasikamahla, mis läheb nii öelda kümnesse. Kuigi maasikamahl tähendab sisuliselt värske maasikamoosi imemist läbi kõrre, on tunne imeliselt kodune. Söögid-joogid ning unikaalselt super maasikaemotsioon kokku 6100 kyati.
Kiirustame kokkulepitud kohtumisele turismifirmaga. Eeldame, et kuna kohtumispaigaks määrati nende kontoriesine, et sealt viib meid mingi transport siis paadi juurde. Kohapeal selgub, et sealt haagivad meile sappa paadijuht ning giid, mõlemad verinoored poisid. Sammume üheskoos mööda linnatänavaid jõe poole, kus asub meie tänane paat.
Jõekaldalt leiame pika ja kitsa paadi, kus istumiseks on midagi puidust tugitoolide sarnast. Meie kondiste :) tagumike tarvis vooderdatakse toolid pehmete patjadega ning seljatoed päästevestidega. Veste selga panna meil ei kästa. Ilmselt igaühe sisetunde küsimus. Paati astudes tahab see kiitsakas alus kohe esimese raksuga ümber käia. Hea, et üks poistest saab paadininast kinnihaarata ja soovimatu suplus jääb ära. Sellises paadis liikumine vajab harjutamist. Hiljem endale piinlikust valmistama selles osas ei pea, sest omandame vajalikud võtted turvaliseks liiklemiseks.
Mootor on vesiliikuril üpris võimas, sest sõitma asudes tõusevad nii kiirused kui ka paadinina üpris kõrgele. Teekond viib peale põgusat jõe peal liikumist kitsastele labürindi laadsetele kanalitele. Sõit on põnev. Kanalite servades kasvavad kõrged rohelised taimed, mis kohati kohtuvad kanali kohal, moodustades suisa rohelise tunneli. Kanalid on kohati ikka väga kitsad. Tundub, et meie paat mahub niigi siin vaevalt liikuma, kuid aeg-ajalt ilmuvad roheliste seinte vahel meie teele lamedapõhjaliste tiigipuust paatidega sõudvad kohalikud, kellele jääb ka kanalis siiski ruumi liikumiseks. Seal, kus taimestik on madalam, saame näha avaraid rohetavaid välju. Pilt on petlik, kui arvata, et tegemist on maismaaga. Järvepealsed ja -äärsed elanikud on tõelised maastikuarhitektid, olles ehitanud siia kilomeetrite kaupa ujuvaedasid, kus kasvatatakse nii riisi, tomateid kui ka lilli. Näeme ka ise ujuvaedade ehitust, kuidas vetikatest ning mudast moodustatakse viljakas pinnas, mis pisikeste saarekestena järve põhja pikkade bambusvaiadega kinnitatakse. Seega on raske aru saada, kus see järv täpselt algab või lõpeb. Teada on fakt, et järvel peaks pikkust olema 22 ja laiust 11 kilomeetrit ning siin elab kokku umbes 70 000 inimest.
Iga viie päeva tagant leiab järvel aset ujuvturg, mis kirjade järgi on muidugi kaotanud oma isikupära, sest enamasti on seal turistidega paate rohkem kui kaubitsejaid. Viimaste seas muidugi domineerivad ka suveniiride müüjad ning kohalikele elanikele eluks vajalikku müüvad kaupmehed on jäänud vähemusse. Kuna täna ei juhtu olema ujuvturupäev siis viiakse meid Kaung Daing kaldakülla (mis asub maismaal), kus täna on turupäev. Turg ei ole väga suur, aga on selle eest väga kohalik. Oleme ainsad valged inimesed seal. Müügil on kõiksugu aiasaadusi ning muid eluks vajalikke vahendeid. Eelistame jääda siiski vaid uudistajateks ning oste ei soorita.
Edasi suundume tutvuma ujuvkülade eluga. Selleks läbime osa teest ka avaral järvel, kus kohtame kohalikke kalamehi. Siinsetel kalameestel on väga omapärane sõudmistehnika, kus selleks kasutatakse ainult ühte jalga. Sõudja seisab lameda paadi tagumises otsas püsti ning jalg on keeratud ümber aeru, mille ots toetub vastu rindkere. Edasi on vaja ainult jalaga hoogu anda nagu tõukerattaga sõites. Sellise aerutamistehnikaga saavad nad ideaalselt ka üksi võrkude panemisega hakkama. Enamasti näemegi üksikuid kalamehi. Vahel sekka kohtame ilmselt ka isa-poeg paate, kus järelkasvule õpetatakse perekondlikke saladusi. Lisaks tavapärastele võrkudele püütakse siin mereande ka koonja kujulise võrguga, mille vette laskmine on omaette vaatamisväärsus. Midagi uut meie silmadele.
Jõuame ujuvküladesse. See oleks nagu teise maailma sattumine. Majad on vaiadel, kuid kohati on majade vahele tekitatud natuke ka kuivemat maad, kuhu on ka mõned kidurad ning kõverikud puud kasvama hakanud. Neil vähestel maalappidel mängivad ka mõned lapsed, kes pakatavad siirast rõõmust meid nähes. Nendele inimestele on see karm igapäevaelu, kuid meile on see kõik siin nii põnevalt romantiline. Erinevates külades ollakse spetsialiseerunud erinevatele tegevustele. Peatume ja külastame nii kangastelgedel töötavaid naisi, kui hõbeehteid valmistavaid mehi. Siinjuures peab meeles pidama, et kõik need töökojad asuvad majades, mis on vee peal. Fantastiline elamus. Lisaks näeme ka päikesevarjude, bambuspaberi, sigarite, tiigipuust paatide ning ka niidi tegemist. Niidi saamisest sellisel kujul, kui siin seda tehti, oli uudiseks. Lootoslille varred murtakse iga natukese maa tagant pooleks ning neid üksteisest eemale tõmmates venivad vartest välja imepeenikesed niidid, mis rullitakse kokku üheks, ikka veel imepeenikeseks, niidiks. Vahime seda kõike suud ja silmad pärani nagu mingid metsas elanud inimesed aga mitte tsivilisatsioonist pärit linnakodanikud.
Selleks, et ikka energiat jätkuks seda kõike nautida, viiakse meid järverestorani lõunat sööma. Söögi eest tuleb siiski ise maksta, see ei kuulu paketti. Kuna Alice hindas hommikul hotellis pakutud banaanimahla imeheaks, siis otsustab ta ka siin selle tellida. Seekord ei ole jook just joodavalt väljakukkunud, on suisa ülirõve. Nagu jahuklimpidega vesi. Söök on hea. Meie suurepärane valik läheb maksma 6500 kyati.
Järgmised kaks külastuskohta on religioossed. Esmalt satume järvel olevasse kõige pühamasse templisse Phaung Daw Oo Paya, kus on hoiul viis pisikest Buda kuju, millest nelja mingil budistlikul pühal ka mööda järve sõidutatakse. Kujudele saavad meesterahvad kullalehti peale kleepida, seepärast on Buda kujudest tegelikult saanud kuldsed kamakad. Selleks, et seal mingit Buda aimata peab ikka väga hea ettekujutusvõime olema.
Siit suundume edasi hüppavate kasside kloostrisse Nga Hpe Chaung. Raamatu väitel on sellise saavutuseni viinud munkade liigne ajaressurss ning igavus. Kassidele pannakse umbes meetri kõrgusele nina ette rõngas ning nemad siis tõepoolest sealt ka läbi hüppavad. Muus osas on tegemist üsna rikkaliku Buda kujusid omava templiga. Igavusest annab märku ka seal nähtud seik, kus ühe väga loiu ja unise tugitoolis istuva munga kõrvale lauale oli kuhjatud lugematu arv sööke-jooke ning kohalikud olid kogunenud tema ette põlvitama ning palvetama. Munk muudkui õõtsus seal toolis ning lehvitas endale lehvikuga rahulolevalt tuult.
Tagasiteel teeme peatuse veel ühes külakeses, kus elavad Kareni hõimu liikmed, kelle iseärasuseks on oma kaela venitada vasest rõngaste abil. Kaelad on hirmuäratavalt pikad. Kohe kõhe on vaadata neid. Vanimal naisel on kaelas kokku 25 rõngast. Teismelistel on neid alles teistkümmend.
Veel enne oma külakesse tagasi jõudmist teeme peatuse keset järve asuva nn. kalade uurimiskeskusega. Tegelikkuses on siin kohe pikali kukkuv majade kompleks, mille vahel on võrkudega eraldatud tiigid. Tiikides elavad erivanuses kalad, kellele väidetavalt söödetakse ka näiteks tomateid ja muid kummalisi sööke, et teada saada, kaua nad nii elus püsivad. Vanimad asukad pidavat olema viie aastased, kes on ka parajalt pirakad. Peab tunnistama, et kalade imetlemisega siin väga tegeleda ei saa, sest vesi on sogane ja kalu vähe.
Tagasi kaldal suundume turismifirmasse tasuma, sest rahulolu reisiga on ju mäekõrgune.
Viimaseks õhtusöögiks siin valime uhkelt kõlava koha - Unique Superb Food House. Tegelikkuses on tegemist ühes koduaias katuse alla paigutatud kolme-nelja lauakesega, kus lahke naisterahvas on ilmselt kokk-ettekandja-direktor-koristaja. Kui Marko on endiselt truu laimimahlale, siis Alice otsustab taaskord eksperimenteerida. Tellime maasikamahla, mis läheb nii öelda kümnesse. Kuigi maasikamahl tähendab sisuliselt värske maasikamoosi imemist läbi kõrre, on tunne imeliselt kodune. Söögid-joogid ning unikaalselt super maasikaemotsioon kokku 6100 kyati.
Sunday, March 11, 2007
Pühapäev 11.03.2007 (Bagan - Inle järv, Myanmar)
Nagu öeldud, siis puhata ja mängida siin pikalt ei lasta, sest ega buss meid ootama jää. Hotelli juurde saabuki buss, mis näeb välja väga kohaliku ilmega. Sellisest hotellist sellisesse bussi minek toob meid kiirelt tagasi reaalsusesse. Marko ees oleva istme seljatugi, mis on lihtsalt üks metallist plaat, on ühte servapidi lahti nii, et terav serv on täpselt vastu jalga. Selliselt küll 12 tunnist bussisõitu vastu ei pea. Väike kaebus lahendab olukorra, sest kohe ilmuvad lagedale tööriistad, millega lotendav serv kinni kruvitakse.
Oleme bussis esimesed reisijad. Peale seda teeb buss veel paar peatust, et erinevatest hotellidest turistid peale võtta ning seejärel saavad bussipeatusest ka kohalikud bussi siseneda.
Tee oludest ei saa taaskord midagi rääkida, sest kohati pole ka teid. Need on meie senise elu jubedamad. Poole maa pealt kisub ka maastik mägiseks, seega sõita tolmust paksu ja päikesest kuuma õhu käes liivastel mägiteedel ei ole just mingi piknik. Bussisõidu suudavad "meeldivamaks" muuta ka hiinlaste välimusega perekond. Pereema hekseldab päevalille seemneid süüa ja kogu kõrvalprodukti loobib lihtsalt bussi vahekäiku. Lapsele surub aga pidevalt näost sisse mingeid tarretisi ja muid kahtlase välimusega asju ning ei lähe kaua, kui laps selle kõik endale ning ka emale riietele välja oksendab. Oh seda lusti. Nii nad seal nüüd pudistena nukralt istuvad peod head-paremat täis. Suuremad tükid pühitakse sülest põrandale ning näpud pühitakse eesoleva istme külge. Kuidas ja kus selliseid inimesi küll tehakse!!! Viimaks taipab bussijuht mingi külakese juures peatuse teha, et kaks ropsirulli saaksid ennast veidi kasida. Loodame vaikselt, et äkki annab bussijuht nüüd gaasi ja jätab need kaks siia rokkama, kuid nii hästi meil ikka ka ei lähe. Hea, et kogu selle show juures endal sisikond välja ei kipu tulema.
Teepeal on ka kontrollpunkt, kus peame oma passid esitama, kust vajalik info vihikusse kirjutatakse. Peale lõputuna tundunud teekonda mägede vahel lähevad teeolud siiski paremaks ning mõne aja pärast antakse meile mõista, et oleme kohal. Koht kus suured bussid peatuvad on
Shwenyaung. Siit ristmikult on Inle järve äärsesse Nyaungshwe linna veel 11 kilomeetrit, mis tuleb meil taksoga läbida. Taksojuhid nagu alati raiuvad oma hinda (milleks seekord on 6 dollarit), kuid meie nagu alati muudkui naeratame ning raiume oma (seekord 4 000 kyati). Loomulikult leidub ka takso, kes sellega lepib. Kuna ristmikult linna poole hakkavad korraga mitmed turistide seltskonnad liikuma, loodame kiirelt kaubale saades ka esimetena linna jõuda, et sobilik majutuskoht leida. Ega me päris täpselt ju ei adu, kui suur see linn on ja kui palju seal korralikke majutuskohti leidub. Kahjuks teeb meie taksojuht juba peale esimest kilomeetrit peatuse, et tankida ning kõik teised taksod turistidega vuhisevad meist mööda. Linnapiiril selgub üllatuslikult, et sisse on viidud mingi linnamaks, millest meie LP ei räägi veel midagi. Väidetavalt umbes aasta tagasi kehtima hakanud uus kord. Peame seega loovutama 3 dollarit näo pealt, sest muidu linna ei lasta.
Palume ennast viia Remember Inn nimelisse majutusasutusse. Seda soovitas meile nii nunn May, kellega Yangonis tutvusime, kui kiidab ka meie raamat. Nagu karta oli, siis avastame eest juba tuttavad taksod teiste turistidega. Kuna tegemist ei ole enam kõrghooajaga, siis kohti jagub ning isegi kaubelda annab. Saame toa 10 USD eest, kuna mainime ka May nime. Selgub, et tegemist on omaniku õega.
Hotellis tabavad meid aga kaks ebameeldivat üllatust korraga. Esiteks saame kindla vastuse, et maismaad mööda me siit riigist lahkuda ei saa, sest siia on tagasi pidanud tulema viimasel ajal nii mõnedki turistid. Selleks, et ise selles veenduda peaks esmalt siitkandist lendama piiri äärde ja eitava vastuse korral uuesti tagasi lendama, sest vahepealne ala on turistidele läbimiseks suletud. Ametlik versioon räägib seal piirkonnas tegutsevatest vaenulikest hõimudest, kuid enamus teavad tegelikku tõtt. Selles piirkonnas laiutavad uhked mooniväljad, mida ei kasvatata siin riigis just ilu pärast.
Teise ebameeldiva üllatusena avastame, et meil on sularaha otsa korral. Siin riigis ei ole ju aga ühtegi sularaha automaati, rääkimata mõnest pangast, millel oleks rahvusvaheline rahatee olemas. Kuna olime algselt turvalisuse kaalutlustel raha ära jaganud kahe vahel, siis ei taibanud me vahepeal kontrollida, mis seis kummalgi parajasti on, eeldades, et ju teisel on veel raha vöö peal piisavalt. Laotame oma veeringud voodile ning kokku saame täpselt niipalju, et maksta ära siinsed kaks ööbimist, eeldatav paadisõit Inle järvel ning bussipiletid Yangooni. Üle jääb veel 40 000 kyati, millega tuleb kolm päeva söönuks saada. Peaks hakkama saama, kui väga ei larista. Loeme hoolega oma reisiraamatut ning meil tärkab väike lootuskiir, sest Yangonis mingist lukshotellist on väidetavalt olnud mõnikord võimalik krediitkaardiga raha võtta. See on meie ainus lootus siit riigist lahkumiseks. Aga kui sealt raha ei saa? Hüvasti kodumaa?
Esimese asjana asume bussipileteid hankima. Ülehomme on Yangoni poole sõitmas suisa kolm bussi, kuid kõigis on kohad välja müüdud. Palume hotellil siiski veelkord bussifirmasse helistada ning olukorda kontrollida. Saame jällegi kohad viimases reas. Peame leppima. Hind 10 USD koha eest.
Peale saatuslike otsuste ja asjatoimetamiste tegemist saame minna ka ümbrusega tutvuma. Linnake on vaikne ning ei meenuta kuidagi Aasiat, sest majad ei ole bambusest ega ka kolmekordsed kivimürakad, vaid pigem ühekordsed kivist-puidust eramud. Nendime, et see võiks vabalt olla mõni Eesti väikelinn. Külastame tänavate ääres olevaid nn. reisikorraldajaid, et endale homseks paat rentida. Erinevatest pakkumistest valime välja Smile Traveli. Nende pakkumine on 9 dollarit paadi eest koos giidiga. Teised bürood küsisid 12-15 USD. Usaldust äratab ka fakt, et büroo omanik on enesekindel ning osava turundustaktikaga. Nimelt ei pea me maksma enne reisilt tagasi tulekut. Kusjuures, kui me ei ole rahul, siis maksma ei pea. Tavapäratu pakkumine äratab usaldust.
Einestama ning pingeid maandama läheme Golden Kite restorani. Meie suureks rõõmuks maksab siin kannu täis Mojitot vaid 1500 kyati ehk ca 15 eeku (tõesõna, tegemist oli tavapärase õllekannuga). Kogu arve restoranis on kokku 10 000 kyati ja söök on hea. Mojitosid võtaks kohe mitu, kuid eelarve ju ei luba.
Oleme bussis esimesed reisijad. Peale seda teeb buss veel paar peatust, et erinevatest hotellidest turistid peale võtta ning seejärel saavad bussipeatusest ka kohalikud bussi siseneda.
Tee oludest ei saa taaskord midagi rääkida, sest kohati pole ka teid. Need on meie senise elu jubedamad. Poole maa pealt kisub ka maastik mägiseks, seega sõita tolmust paksu ja päikesest kuuma õhu käes liivastel mägiteedel ei ole just mingi piknik. Bussisõidu suudavad "meeldivamaks" muuta ka hiinlaste välimusega perekond. Pereema hekseldab päevalille seemneid süüa ja kogu kõrvalprodukti loobib lihtsalt bussi vahekäiku. Lapsele surub aga pidevalt näost sisse mingeid tarretisi ja muid kahtlase välimusega asju ning ei lähe kaua, kui laps selle kõik endale ning ka emale riietele välja oksendab. Oh seda lusti. Nii nad seal nüüd pudistena nukralt istuvad peod head-paremat täis. Suuremad tükid pühitakse sülest põrandale ning näpud pühitakse eesoleva istme külge. Kuidas ja kus selliseid inimesi küll tehakse!!! Viimaks taipab bussijuht mingi külakese juures peatuse teha, et kaks ropsirulli saaksid ennast veidi kasida. Loodame vaikselt, et äkki annab bussijuht nüüd gaasi ja jätab need kaks siia rokkama, kuid nii hästi meil ikka ka ei lähe. Hea, et kogu selle show juures endal sisikond välja ei kipu tulema.
Teepeal on ka kontrollpunkt, kus peame oma passid esitama, kust vajalik info vihikusse kirjutatakse. Peale lõputuna tundunud teekonda mägede vahel lähevad teeolud siiski paremaks ning mõne aja pärast antakse meile mõista, et oleme kohal. Koht kus suured bussid peatuvad on
Shwenyaung. Siit ristmikult on Inle järve äärsesse Nyaungshwe linna veel 11 kilomeetrit, mis tuleb meil taksoga läbida. Taksojuhid nagu alati raiuvad oma hinda (milleks seekord on 6 dollarit), kuid meie nagu alati muudkui naeratame ning raiume oma (seekord 4 000 kyati). Loomulikult leidub ka takso, kes sellega lepib. Kuna ristmikult linna poole hakkavad korraga mitmed turistide seltskonnad liikuma, loodame kiirelt kaubale saades ka esimetena linna jõuda, et sobilik majutuskoht leida. Ega me päris täpselt ju ei adu, kui suur see linn on ja kui palju seal korralikke majutuskohti leidub. Kahjuks teeb meie taksojuht juba peale esimest kilomeetrit peatuse, et tankida ning kõik teised taksod turistidega vuhisevad meist mööda. Linnapiiril selgub üllatuslikult, et sisse on viidud mingi linnamaks, millest meie LP ei räägi veel midagi. Väidetavalt umbes aasta tagasi kehtima hakanud uus kord. Peame seega loovutama 3 dollarit näo pealt, sest muidu linna ei lasta.
Palume ennast viia Remember Inn nimelisse majutusasutusse. Seda soovitas meile nii nunn May, kellega Yangonis tutvusime, kui kiidab ka meie raamat. Nagu karta oli, siis avastame eest juba tuttavad taksod teiste turistidega. Kuna tegemist ei ole enam kõrghooajaga, siis kohti jagub ning isegi kaubelda annab. Saame toa 10 USD eest, kuna mainime ka May nime. Selgub, et tegemist on omaniku õega.
Hotellis tabavad meid aga kaks ebameeldivat üllatust korraga. Esiteks saame kindla vastuse, et maismaad mööda me siit riigist lahkuda ei saa, sest siia on tagasi pidanud tulema viimasel ajal nii mõnedki turistid. Selleks, et ise selles veenduda peaks esmalt siitkandist lendama piiri äärde ja eitava vastuse korral uuesti tagasi lendama, sest vahepealne ala on turistidele läbimiseks suletud. Ametlik versioon räägib seal piirkonnas tegutsevatest vaenulikest hõimudest, kuid enamus teavad tegelikku tõtt. Selles piirkonnas laiutavad uhked mooniväljad, mida ei kasvatata siin riigis just ilu pärast.
Teise ebameeldiva üllatusena avastame, et meil on sularaha otsa korral. Siin riigis ei ole ju aga ühtegi sularaha automaati, rääkimata mõnest pangast, millel oleks rahvusvaheline rahatee olemas. Kuna olime algselt turvalisuse kaalutlustel raha ära jaganud kahe vahel, siis ei taibanud me vahepeal kontrollida, mis seis kummalgi parajasti on, eeldades, et ju teisel on veel raha vöö peal piisavalt. Laotame oma veeringud voodile ning kokku saame täpselt niipalju, et maksta ära siinsed kaks ööbimist, eeldatav paadisõit Inle järvel ning bussipiletid Yangooni. Üle jääb veel 40 000 kyati, millega tuleb kolm päeva söönuks saada. Peaks hakkama saama, kui väga ei larista. Loeme hoolega oma reisiraamatut ning meil tärkab väike lootuskiir, sest Yangonis mingist lukshotellist on väidetavalt olnud mõnikord võimalik krediitkaardiga raha võtta. See on meie ainus lootus siit riigist lahkumiseks. Aga kui sealt raha ei saa? Hüvasti kodumaa?
Esimese asjana asume bussipileteid hankima. Ülehomme on Yangoni poole sõitmas suisa kolm bussi, kuid kõigis on kohad välja müüdud. Palume hotellil siiski veelkord bussifirmasse helistada ning olukorda kontrollida. Saame jällegi kohad viimases reas. Peame leppima. Hind 10 USD koha eest.
Peale saatuslike otsuste ja asjatoimetamiste tegemist saame minna ka ümbrusega tutvuma. Linnake on vaikne ning ei meenuta kuidagi Aasiat, sest majad ei ole bambusest ega ka kolmekordsed kivimürakad, vaid pigem ühekordsed kivist-puidust eramud. Nendime, et see võiks vabalt olla mõni Eesti väikelinn. Külastame tänavate ääres olevaid nn. reisikorraldajaid, et endale homseks paat rentida. Erinevatest pakkumistest valime välja Smile Traveli. Nende pakkumine on 9 dollarit paadi eest koos giidiga. Teised bürood küsisid 12-15 USD. Usaldust äratab ka fakt, et büroo omanik on enesekindel ning osava turundustaktikaga. Nimelt ei pea me maksma enne reisilt tagasi tulekut. Kusjuures, kui me ei ole rahul, siis maksma ei pea. Tavapäratu pakkumine äratab usaldust.
Einestama ning pingeid maandama läheme Golden Kite restorani. Meie suureks rõõmuks maksab siin kannu täis Mojitot vaid 1500 kyati ehk ca 15 eeku (tõesõna, tegemist oli tavapärase õllekannuga). Kogu arve restoranis on kokku 10 000 kyati ja söök on hea. Mojitosid võtaks kohe mitu, kuid eelarve ju ei luba.
Saturday, March 10, 2007
Laupäev 10.03.2007 (Bagan, Myanmar)
PALJU õnne meile 7 aastapäeval!
Üle pika aja saame nautida taaskord valikurohket hommikusööki. Restoran on lageda taeva all vaatega hetkel väga kuivanud jõele. Peade kohal on hiigel suurte puude oksad, millel oravad ja mingid linnud ringi sibavad. Peale meie on hommikueinet võtmas veel ainult üks laudkond, seega saame süüa rahus ja vaikuses.
Kuna meil täna kuhugi kiirustada pole vaja, siis naudime hommikusööki pikalt. Enne basseini juurde suundumist põikame korraks sisse ka oma majakesse. Vaevalt saame siseneda, kui uksel on koputus ning meile antakse üle hotelli saabunud saadetis. See on siis nüüd Alice salajane sepitsus. Karbist ilmub nähtavale punaste südametega kaunistatud tort, millel suisa eesti keeles kiri Marko & Alice 7. Nii armas ja ilus tort. Maitsev ka. Kuna hotellitoas on meil ka kohvi tegemise võimalused siis jätkame hommiku nautimist magusas võtmes.
Kõht head-paremat täis võtame toast rätikud ning suundume hotelli territooriumil oleva basseini juurde. Siin pole õnneks hetkel kedagi teist peale meie. Saame seega rahulikult ujuda, pikutada, lugeda, juttu puhuda ning karastavaid jooke nautida. Basseinist ja selle servalt avaneb imeline vaade kohe seal kõrval olevale templile. Nagu tõeline paradiis. Naudime ümbrust ja teineteise seltskonda.
Tänaseks õhtuks oli Markol plaanis korraldada üllatusõhtusöök mõnes templis, kuid selleks vajamineva valitsuse loa hankimine oleks võtnud üle nädala ja ükski restoran ei olnud nõus ilma selleta abiks tulema. Seega tuli plaan avalikuks teha ja üheskoos mõlgutada mõtteid, kuidas ja kus pidusööki nautida. Kuna plaan meeldis ka Alicele, otsustame selle kõik ise ilma mingite lubadeta korralda. Mõeldud-tehtud.
Võtame hotelli juurest hobukaariku ning palume ennast eelnevalt valitud restorani viia, kus laseme söögid-joogid endale karpidesse pakkida ning suundume templi otsinguile. Hobukaarikut valides esitasime kõigile juhtidele küsimuse, kas nad teavad mõnda reeglina inimtühja templit, kus saaks mõnel kõrgemal terrassil päikeseloojangut nautida. Valitud juht oli härra enesekindlus ise, seega olime ootusärevuses, millise templi juurde meid viiakse. Teekond on parajalt pikk ning me muutume murelikuks, sest loojangud on siin ju teatavasti kiired ja lühikesed. Viimaks saabume kuskile jõekalda äärde, kus juhi arvates on meile sobiv tempel. Selle juures on aga mitmed turismibussid, hobukaarikud ning isegi terve rida kaupmehi pakkumas asju suveniiridest karastusjookideni. Meie imestusel ja pahameelel pole piire. Kas see on Sinu arust inimtühi tempel? Kõikidest nendest tuhandetest templitest tõid Sa tolvan meid kõige rahvastatuma templi juurde! Süüdimatu kaariku juht julgeb veel arvamust avaldada, et see peaks meile sobima küll, sest rahvast täna ju väga palju ei ole. #$%^&*(, ma ütlen! Oma arvamuse karjatame juhile ka ebaviisakalt näkku, mis peale saab hobune kõvasti piitsa ning me tuiskame uue templi poole. Paraku ka see on rahvastatud, mispeale võtame orienteerumise enda peale ning leiamegi suure, uhke ning inimtühja templi. Sellel templil on terrasse lausa mitu. Ronime loomulikult kõige kõrgemale ning naudime viimaks on tähtpäeva einet. Kahjuks on kuldne kera juba mägede taha vajunud, kuid me saame nautida kollakas-punakat taevast oma eine kõrval. Austades kohalikke reegleid siis alkoholi me siin ei tarbi vaid tõstame klaase karastusjookidega. See õhtusöök jääb alatiseks meelde.
Tagasi hotellis loome endale hubase olemise oma maja esisel terrassil, kus naudime taaskord oma torti ja nüüd lubame endale ka mõned joogid kerge volüümiga.
Kahjuks ei saa me ka oma tähtsat päeva liiga pikalt nautida, sest meid ootab ees öine ärkamine. Kell 4.30 saabub meile järgi buss, mis viib meid Inle järve äärde.
Üle pika aja saame nautida taaskord valikurohket hommikusööki. Restoran on lageda taeva all vaatega hetkel väga kuivanud jõele. Peade kohal on hiigel suurte puude oksad, millel oravad ja mingid linnud ringi sibavad. Peale meie on hommikueinet võtmas veel ainult üks laudkond, seega saame süüa rahus ja vaikuses.
Kuna meil täna kuhugi kiirustada pole vaja, siis naudime hommikusööki pikalt. Enne basseini juurde suundumist põikame korraks sisse ka oma majakesse. Vaevalt saame siseneda, kui uksel on koputus ning meile antakse üle hotelli saabunud saadetis. See on siis nüüd Alice salajane sepitsus. Karbist ilmub nähtavale punaste südametega kaunistatud tort, millel suisa eesti keeles kiri Marko & Alice 7. Nii armas ja ilus tort. Maitsev ka. Kuna hotellitoas on meil ka kohvi tegemise võimalused siis jätkame hommiku nautimist magusas võtmes.
Kõht head-paremat täis võtame toast rätikud ning suundume hotelli territooriumil oleva basseini juurde. Siin pole õnneks hetkel kedagi teist peale meie. Saame seega rahulikult ujuda, pikutada, lugeda, juttu puhuda ning karastavaid jooke nautida. Basseinist ja selle servalt avaneb imeline vaade kohe seal kõrval olevale templile. Nagu tõeline paradiis. Naudime ümbrust ja teineteise seltskonda.
Tänaseks õhtuks oli Markol plaanis korraldada üllatusõhtusöök mõnes templis, kuid selleks vajamineva valitsuse loa hankimine oleks võtnud üle nädala ja ükski restoran ei olnud nõus ilma selleta abiks tulema. Seega tuli plaan avalikuks teha ja üheskoos mõlgutada mõtteid, kuidas ja kus pidusööki nautida. Kuna plaan meeldis ka Alicele, otsustame selle kõik ise ilma mingite lubadeta korralda. Mõeldud-tehtud.
Võtame hotelli juurest hobukaariku ning palume ennast eelnevalt valitud restorani viia, kus laseme söögid-joogid endale karpidesse pakkida ning suundume templi otsinguile. Hobukaarikut valides esitasime kõigile juhtidele küsimuse, kas nad teavad mõnda reeglina inimtühja templit, kus saaks mõnel kõrgemal terrassil päikeseloojangut nautida. Valitud juht oli härra enesekindlus ise, seega olime ootusärevuses, millise templi juurde meid viiakse. Teekond on parajalt pikk ning me muutume murelikuks, sest loojangud on siin ju teatavasti kiired ja lühikesed. Viimaks saabume kuskile jõekalda äärde, kus juhi arvates on meile sobiv tempel. Selle juures on aga mitmed turismibussid, hobukaarikud ning isegi terve rida kaupmehi pakkumas asju suveniiridest karastusjookideni. Meie imestusel ja pahameelel pole piire. Kas see on Sinu arust inimtühi tempel? Kõikidest nendest tuhandetest templitest tõid Sa tolvan meid kõige rahvastatuma templi juurde! Süüdimatu kaariku juht julgeb veel arvamust avaldada, et see peaks meile sobima küll, sest rahvast täna ju väga palju ei ole. #$%^&*(, ma ütlen! Oma arvamuse karjatame juhile ka ebaviisakalt näkku, mis peale saab hobune kõvasti piitsa ning me tuiskame uue templi poole. Paraku ka see on rahvastatud, mispeale võtame orienteerumise enda peale ning leiamegi suure, uhke ning inimtühja templi. Sellel templil on terrasse lausa mitu. Ronime loomulikult kõige kõrgemale ning naudime viimaks on tähtpäeva einet. Kahjuks on kuldne kera juba mägede taha vajunud, kuid me saame nautida kollakas-punakat taevast oma eine kõrval. Austades kohalikke reegleid siis alkoholi me siin ei tarbi vaid tõstame klaase karastusjookidega. See õhtusöök jääb alatiseks meelde.
Tagasi hotellis loome endale hubase olemise oma maja esisel terrassil, kus naudime taaskord oma torti ja nüüd lubame endale ka mõned joogid kerge volüümiga.
Kahjuks ei saa me ka oma tähtsat päeva liiga pikalt nautida, sest meid ootab ees öine ärkamine. Kell 4.30 saabub meile järgi buss, mis viib meid Inle järve äärde.
Friday, March 9, 2007
Reede 09.03.2007 (Bagan, Myanmar)
Tänase päeva oleme otsustanud sisustada sportlikumalt. Tahame Bagani ümbrusele ratastel tiiru peale teha. Jalgrattad, sellised prantsuse suvitaja tüüpi, korvike ees, laenutame hotellist hinnaga 1000 kyati ratas. Küsime veel igaks-juhuks üle, kas meie marsruut on turvaline!? On ikka. Soovitatakse küll pigem hobutakso võtta, aga me leiame oma vormi piisava olevat. Saame hakkama. Esimesed paar-kolm kilomeetrit mööduvad asfaldil ja enamasti allamäge liueldes. Kohalike abil ja ikka kohalikus keeles saame teada, et nüüd on vaja teha parempööre, et jõuda Minnanthu külla. Rühime esimesest mäest ülespoole, kui märkame kauneid templitippe. Vaatepilt on meeliülendavalt kaunis. Nagu muinasjutus. Templiväravast leiame sildikese, mis teatab, et tegu on Iza Gawna Pagoda'ga. Oleme siin hetkel ainsad külastajad, mis teeb meile ainult rõõmu. Pagoda osutub tõeliselt kauniks just oma vaiksuse, puhtuse ja hoolitsetuse poolest. Omadused, mida siiani pole eriti templite juures kohanud. Ja kaupmehi on siin ka minimaalselt. Templi sisemuses on vaibad maas, laes ja seintel vanad joonistused Buda elust. Vot selliseid templikesi meeldib meile avastada!
Sõtkume pedaale ja keerame järgmisest teeotsast kõrge torni suunas. Kaart annab mõista, et tegu on Bagan Tower'iga, kuid meie raamat ei räägi sellest midagi. Isegi mitte ei maini selle olemasolu. Imestame, kuidas neil see küll avastamata on jäänud!? Lähemale jõudes annavad hoolitsetud aed ja fassaad mõista, et tegu on veidi luksuslikumat sorti asutusega. Meile saabub vastu turvamees ning valges pluusis ja viigipükstes härra, kes selgub, et on mingit sorti manager siin. Uurime, mis asutusega tegu ning kas tippu ka pääseb. Tuleb välja, et torn kuulub riigile (ilmselt seepärast ei maini ka meie raamat seda hoonet). Siin asub restoran ning pääseb ka vaateplatvormile. Pilet 10 USD. Kui restoranis vähemalt 50 USDi eest süüa, siis saab vaateplatvormile tasuta. Imestame, et nii kallis ja loobume. Härra pakub siis, et hoone esimest korrust näitaks ta meile suurima heameelega ja tasuta. Viskame pilgu peale. Interjöör on kena viimistlusega, puitnikerdused, maalitud ported, stiilsed müügilauad kohaliku käsitööga. Täname ja liigume edasi. Kohe järgmisest tolmusest teeotsast pääseb terve väiksemate templite kompleksi juurde. Tegu Winidho Templitega. Astume neist suurima suunas. Taaskord tegu ilusa kivitempliga, mille fassaadil kenad nikerdused. Tundub, et oleme seekord ainsad hingelised siin. Uks ka lukus. Kusagilt ilmub aga välja umbkeelne noormees võtmekesega ning juhatab meid ka selle kauni templi sisemusse. Leiame ka siit kenad maalingud ja istuva Buda. Suure templi taga on trobikond väiksemaid pühamuid, milles ka oma väike Budake sees. Jalutame siin veidi ringi ja naudime iidset templiarhitektuuri.
Järgmisena avastame oma teekonnalt Nandamannya Pahto, mis pärineb 13 sajandist. Tempel on tuntud oma seinamaalingute poolest, kus noored naised ahvatlevad Budat tema valgustuse meditatsioonil. Keegi prantslane olevat 20 sajandi algul väitnud, et need joonistused on nii vulgaarsed ja erootilised, et neid ei saa ei kirjeldada ega ka reprodutseerida. Esmakordselt näeme klaasvitriini, mis peaks joonistusi kaitsma. Meie 21 sajandil läbi klaasi piiludes sellist shokki ei saanud nagu prantslane. Kuna antud tempel on ilmselt veidi rohkem külastatav, siis leidub siin ka paar kaupmeest. Pääseme neist oma tavapärase jutuga pikast-pikast reisist ja väikesest kotist. Templi kõrvalt leiame maa-aluse kloostri Kyat Kan Kyaung, mis pärineb 11. sajandist. Noor noviits saadetakse meile tuuri tegema. Kloostri tunnelid on pimedad ja kõledad, põrandatelt võib leida matte, mida mungad kasutavad mediteerimiseks. Meie raamat räägib ka loo, kuidas hiljuti olevat üks vanem munk mediteerides hinge heitnud ja nii siia mitmeks päevaks jäetud. Kõik arvasid, et ta ikka veel mediteerib.
Kui mungakloostrist väljume, avastame, et Alice rattal on tagumine kumm täiesti tühi. No kena lugu küll. Kaupmehed annavad kõrvalt mõista, et Minnanthu küla on üsna lähedal ning seal saab ka kummi lasta ära parandada. Kuigi Alice üritab seda maad rattaseljas läbida, on see üsna lootusetu. Targem on ikka ratast käekõrval lükata. Peale ca 5 minutilist jalutuskäiku jõuame mingi kaupmeestega varustatud templi ette. Payathonzu kolme tipuga pühamusse otsustame enne rattaparandust veel sisse astuda. Ka siin saab lähedalt imetleda 13. sajandist pärinevaid seinamaalinguid. Kaupmehed on siin tagasihoidlikud ja sõbralikud. Pühamust väljudes teeme üllatuslikult isegi väikese suveniiri ostu. Oleme noormehe esimesed kliendid täna ning nähes meie rattaprobleemi, tormab ta loomulikult kohe appi. Kuna me sellest keeldume, siis pakub ta ennast vähemalt meid saatma. Et ikka õige koha üles leiame.
Minnanthu väike ja vaikne küla asub sisuliselt kohe templi taga. Meid juhatatakse mingisse hoovi, kus siis peaks algama rattaparandus. Pere istub parasjagu lauataga ja puhastab pähkleid. Pereema hüppab püsti ja asub kohe rattal kumme alt kiskuma. Imestame, et just pereema on sellist tööd pandud tegema. Kummil leiab tragi naine 4 auku. Kusagilt ilmub nüüd ka pereisa ning võtab naiselt tööjärje üle. Kui üks ratas saab korda, võetakse ette teine. Marko ratta tagumisest kummist leitakse 3 auku. Humoorikas on siinjuures ka veel fakt, et enne seda paranduskorda, on mõlemal rattal kumme lapitud juba lugematu arv kordi. Mis nii viga rattaid laenutada. Tasumise tunnil ei saa me vastust summa osas. Palutakse anda nii palju, kui ise heaks arvame. Meid siia juhatanud noormees teab rääkida, et kohalikud maksavad 300 kyati 1 augu parandamise eest. Nii teeme ka meie.
Peale rattaparandamise seika uurime, kas siin kusagil ka süüa saab. Suur lõuna juba käes ja pikk pealelõuna veel ootamas. Noormees viib meid seepeale järgmisesse hoovi, mis ei meenuta kuidagi söögikohta. Üks laud ja kaks pinki siin on, aga rohkem ei midagi. Lauast ca 10m asub ilmselt loomalaut, sest meile vaatavad otsa 2 lehma. Hmm. Saab huvitav olema. Kui oleme ca 15 min oodanud hakkame juba kahtlema, kas meid ikka õigesse kohta juhatati. Hetke pärast saabub meid lõbustama ca 80 aastane naine. Tema jutust me mõhkugi aru ei saa, aga naeratame. Tädi hakkab siis popsutama oma sigari moodi asjandust. Ei, meie ei suitseta. Veel 10 min ja juba saabubki makaronikauss kapsa ja munaga. Ports on hiiglaslik ja täiesti maitsev. Maksmise hetkel taaskord summat lauda ei lööda. Tasume nagu tagasihoidlikus sööklas, 3000 kyati.
Edasi liikumiseks läheme veidi tagasi, sest üks tempel jäi enne vahele. Leimyethna Pahto on 13 sajandist kena valkja krohvikihiga tempel. Oleme siin taaskord ainsad külastajad. Nii me arvame kuni meie varvaste eest lipsab läbi roheline ussivolask. Meenub kohe fakt, et siin riigis on ussihammustuste juhtumite arv üks kõrgemaid. Seekord loomariik meid õnneks ei ründa.
Tõstame nüüd tempot, sest pikk maa vaja veel läbida. Meie viimaseks templiks on täna Dhammayazika Paya. Leiame eest suure punaka kivitempli kuldse stuupaga. Väikese kõrvalise abiga leiame ka trepi, mida mööda suundume templi kõrgeimale platformile vaadet nautima. Ei taha ennast korrata, aga Bagan on tõeliselt kena, ajaloohõnguline ja romantiline linnake. Siia tahame kunagi tagasi tulla.
Meie teekond viib meid järgmisena New Bagan linnaossa, mis tekkis 90-ndatel peale valitsuse korraldust rahval Old Baganist minema kolida. Siin on majad modernsemad ja ilusamad, kui mujal Baganis.
Kui peale tõsist ja vaevalist väntamist jõuame juba Old Baganini, teeb Marko ettepaneku teha puhkus ja vaadata jõekaldalt päikeseloojangut. Astume sisse uhke hotellikompleksi õuele, et suunduda jõe äärde. Marko palub Alicel korra oodata kuni ta hotellis üle küsib, kas võime siin vabalt ringi liikuda. Kui peale seda suundume jõe poole, teatab Marko, et kuidas Alicele meeldiks järgmised päevad sellises jõevaatega ja verandaga majakeses veeta!? Oehhh, muidugi meeldiks. Siis, üllatus-üllatus, ongi see majake meie!!! Markol on kõik juba organiseeritud. Isegi meie asjad eelmises hotellis pakitud ning uue hotelli poole teel. Vaja veel ainult rattad tagastada ning võimegi juba täna õhtul siin hotellis lõdvestuda ja oma tähtpäeva tähistamisega algust teha.
Rataste tagastamisel ei taheta katkistest kummidest või nende parandamisest midagi teada. Kõik, mis teepeal juhtub, on meie endi mure. Kaklema ei hakka, lööme käega. Olgu siis nii.
Old Bagani tagasi jõudmine osutub pimedas veidi keerulisemaks. Leiame lõpuks ühe hoburakendi, kes meid ka uue hotelli ukse ette toimetab. Restoran on õnneks veel avatud, seega saame romantilise õhtusöögi osalisteks.
Sõtkume pedaale ja keerame järgmisest teeotsast kõrge torni suunas. Kaart annab mõista, et tegu on Bagan Tower'iga, kuid meie raamat ei räägi sellest midagi. Isegi mitte ei maini selle olemasolu. Imestame, kuidas neil see küll avastamata on jäänud!? Lähemale jõudes annavad hoolitsetud aed ja fassaad mõista, et tegu on veidi luksuslikumat sorti asutusega. Meile saabub vastu turvamees ning valges pluusis ja viigipükstes härra, kes selgub, et on mingit sorti manager siin. Uurime, mis asutusega tegu ning kas tippu ka pääseb. Tuleb välja, et torn kuulub riigile (ilmselt seepärast ei maini ka meie raamat seda hoonet). Siin asub restoran ning pääseb ka vaateplatvormile. Pilet 10 USD. Kui restoranis vähemalt 50 USDi eest süüa, siis saab vaateplatvormile tasuta. Imestame, et nii kallis ja loobume. Härra pakub siis, et hoone esimest korrust näitaks ta meile suurima heameelega ja tasuta. Viskame pilgu peale. Interjöör on kena viimistlusega, puitnikerdused, maalitud ported, stiilsed müügilauad kohaliku käsitööga. Täname ja liigume edasi. Kohe järgmisest tolmusest teeotsast pääseb terve väiksemate templite kompleksi juurde. Tegu Winidho Templitega. Astume neist suurima suunas. Taaskord tegu ilusa kivitempliga, mille fassaadil kenad nikerdused. Tundub, et oleme seekord ainsad hingelised siin. Uks ka lukus. Kusagilt ilmub aga välja umbkeelne noormees võtmekesega ning juhatab meid ka selle kauni templi sisemusse. Leiame ka siit kenad maalingud ja istuva Buda. Suure templi taga on trobikond väiksemaid pühamuid, milles ka oma väike Budake sees. Jalutame siin veidi ringi ja naudime iidset templiarhitektuuri.
Järgmisena avastame oma teekonnalt Nandamannya Pahto, mis pärineb 13 sajandist. Tempel on tuntud oma seinamaalingute poolest, kus noored naised ahvatlevad Budat tema valgustuse meditatsioonil. Keegi prantslane olevat 20 sajandi algul väitnud, et need joonistused on nii vulgaarsed ja erootilised, et neid ei saa ei kirjeldada ega ka reprodutseerida. Esmakordselt näeme klaasvitriini, mis peaks joonistusi kaitsma. Meie 21 sajandil läbi klaasi piiludes sellist shokki ei saanud nagu prantslane. Kuna antud tempel on ilmselt veidi rohkem külastatav, siis leidub siin ka paar kaupmeest. Pääseme neist oma tavapärase jutuga pikast-pikast reisist ja väikesest kotist. Templi kõrvalt leiame maa-aluse kloostri Kyat Kan Kyaung, mis pärineb 11. sajandist. Noor noviits saadetakse meile tuuri tegema. Kloostri tunnelid on pimedad ja kõledad, põrandatelt võib leida matte, mida mungad kasutavad mediteerimiseks. Meie raamat räägib ka loo, kuidas hiljuti olevat üks vanem munk mediteerides hinge heitnud ja nii siia mitmeks päevaks jäetud. Kõik arvasid, et ta ikka veel mediteerib.
Kui mungakloostrist väljume, avastame, et Alice rattal on tagumine kumm täiesti tühi. No kena lugu küll. Kaupmehed annavad kõrvalt mõista, et Minnanthu küla on üsna lähedal ning seal saab ka kummi lasta ära parandada. Kuigi Alice üritab seda maad rattaseljas läbida, on see üsna lootusetu. Targem on ikka ratast käekõrval lükata. Peale ca 5 minutilist jalutuskäiku jõuame mingi kaupmeestega varustatud templi ette. Payathonzu kolme tipuga pühamusse otsustame enne rattaparandust veel sisse astuda. Ka siin saab lähedalt imetleda 13. sajandist pärinevaid seinamaalinguid. Kaupmehed on siin tagasihoidlikud ja sõbralikud. Pühamust väljudes teeme üllatuslikult isegi väikese suveniiri ostu. Oleme noormehe esimesed kliendid täna ning nähes meie rattaprobleemi, tormab ta loomulikult kohe appi. Kuna me sellest keeldume, siis pakub ta ennast vähemalt meid saatma. Et ikka õige koha üles leiame.
Minnanthu väike ja vaikne küla asub sisuliselt kohe templi taga. Meid juhatatakse mingisse hoovi, kus siis peaks algama rattaparandus. Pere istub parasjagu lauataga ja puhastab pähkleid. Pereema hüppab püsti ja asub kohe rattal kumme alt kiskuma. Imestame, et just pereema on sellist tööd pandud tegema. Kummil leiab tragi naine 4 auku. Kusagilt ilmub nüüd ka pereisa ning võtab naiselt tööjärje üle. Kui üks ratas saab korda, võetakse ette teine. Marko ratta tagumisest kummist leitakse 3 auku. Humoorikas on siinjuures ka veel fakt, et enne seda paranduskorda, on mõlemal rattal kumme lapitud juba lugematu arv kordi. Mis nii viga rattaid laenutada. Tasumise tunnil ei saa me vastust summa osas. Palutakse anda nii palju, kui ise heaks arvame. Meid siia juhatanud noormees teab rääkida, et kohalikud maksavad 300 kyati 1 augu parandamise eest. Nii teeme ka meie.
Peale rattaparandamise seika uurime, kas siin kusagil ka süüa saab. Suur lõuna juba käes ja pikk pealelõuna veel ootamas. Noormees viib meid seepeale järgmisesse hoovi, mis ei meenuta kuidagi söögikohta. Üks laud ja kaks pinki siin on, aga rohkem ei midagi. Lauast ca 10m asub ilmselt loomalaut, sest meile vaatavad otsa 2 lehma. Hmm. Saab huvitav olema. Kui oleme ca 15 min oodanud hakkame juba kahtlema, kas meid ikka õigesse kohta juhatati. Hetke pärast saabub meid lõbustama ca 80 aastane naine. Tema jutust me mõhkugi aru ei saa, aga naeratame. Tädi hakkab siis popsutama oma sigari moodi asjandust. Ei, meie ei suitseta. Veel 10 min ja juba saabubki makaronikauss kapsa ja munaga. Ports on hiiglaslik ja täiesti maitsev. Maksmise hetkel taaskord summat lauda ei lööda. Tasume nagu tagasihoidlikus sööklas, 3000 kyati.
Edasi liikumiseks läheme veidi tagasi, sest üks tempel jäi enne vahele. Leimyethna Pahto on 13 sajandist kena valkja krohvikihiga tempel. Oleme siin taaskord ainsad külastajad. Nii me arvame kuni meie varvaste eest lipsab läbi roheline ussivolask. Meenub kohe fakt, et siin riigis on ussihammustuste juhtumite arv üks kõrgemaid. Seekord loomariik meid õnneks ei ründa.
Tõstame nüüd tempot, sest pikk maa vaja veel läbida. Meie viimaseks templiks on täna Dhammayazika Paya. Leiame eest suure punaka kivitempli kuldse stuupaga. Väikese kõrvalise abiga leiame ka trepi, mida mööda suundume templi kõrgeimale platformile vaadet nautima. Ei taha ennast korrata, aga Bagan on tõeliselt kena, ajaloohõnguline ja romantiline linnake. Siia tahame kunagi tagasi tulla.
Meie teekond viib meid järgmisena New Bagan linnaossa, mis tekkis 90-ndatel peale valitsuse korraldust rahval Old Baganist minema kolida. Siin on majad modernsemad ja ilusamad, kui mujal Baganis.
Kui peale tõsist ja vaevalist väntamist jõuame juba Old Baganini, teeb Marko ettepaneku teha puhkus ja vaadata jõekaldalt päikeseloojangut. Astume sisse uhke hotellikompleksi õuele, et suunduda jõe äärde. Marko palub Alicel korra oodata kuni ta hotellis üle küsib, kas võime siin vabalt ringi liikuda. Kui peale seda suundume jõe poole, teatab Marko, et kuidas Alicele meeldiks järgmised päevad sellises jõevaatega ja verandaga majakeses veeta!? Oehhh, muidugi meeldiks. Siis, üllatus-üllatus, ongi see majake meie!!! Markol on kõik juba organiseeritud. Isegi meie asjad eelmises hotellis pakitud ning uue hotelli poole teel. Vaja veel ainult rattad tagastada ning võimegi juba täna õhtul siin hotellis lõdvestuda ja oma tähtpäeva tähistamisega algust teha.
Rataste tagastamisel ei taheta katkistest kummidest või nende parandamisest midagi teada. Kõik, mis teepeal juhtub, on meie endi mure. Kaklema ei hakka, lööme käega. Olgu siis nii.
Old Bagani tagasi jõudmine osutub pimedas veidi keerulisemaks. Leiame lõpuks ühe hoburakendi, kes meid ka uue hotelli ukse ette toimetab. Restoran on õnneks veel avatud, seega saame romantilise õhtusöögi osalisteks.
Thursday, March 8, 2007
Neljapäev 08.03.2007 (Bagan - Mt. Popa - Salay, Myanmar)
Astume hommikul uudishimulike pilkudega hotellist välja, et millise taksorüsa siis seekord saime. Auto on kohe ukse all ning kõhukas punasuu istub kastis. Kus siis teine poiss on? Tema ei tule. Mmm. Selge. Auto on loomulikult üsna vana väljalase. Kast on katusega, kuid külgede ja katusevahel mingeid kaitsvaid raudu ei ole. Lubatud paksu ja pehmet istumisalust muidugi ka ei ole. On mingi liistakas poroloon ja õlgmatt. Otsustame jonnida ja vajadusel kasvõi teenusest loobuda. Kui sama raha eest, 45 USD, saab ka korraliku takso, milleks ennast piinata sellises loomavagunis. Härra palub meil aga veidi oodata, kuni ta kastis istumisalust paksemaks vooderdab. 10 min pärast on ta tagasi ning nüüd on pilt suisa luksuslik. Istume rahulolevalt oma kohtadele ning alustame sõitu. Kõigepealt Popa suunas, et külastada sealset tuntud mäge koos templitega. Sõit sujub mugavalt ja tunne on ka nii ülev, et kisub laulu lahti. Aga nagu ikka, ühtegi laulu otsast lõpuni ei tea. Kui on meri .... Halloou! See käib laulu sekka. Sest kõik inimesed, kellest teepeal möödume tervitavad meid. Halloou! Endal raske kandam õlal, aga ikka ta keerab ennast ringi, naeratab ja tervitab. Selline see birmakas juba on, sõbralik ja rõõmsameelne.
Naudime mööda vuhisevaid vaateid ja tuult. Maa on pragunenud ja kuivanud. Taimestik kidur. Kaktused, palmid. Pambushütid. Liivahunnik. Fuuh. Suu ja silmad tolmu täis. 1,5 tundi sõitu ja olemegi kohal. Seisame Mt Popa tippu viiva trepi ees. Mägi ulatub 737m kõrgusele ning on väidetavalt kunagise vulkaani kest. Mõnikord nimetatud Myanmari Olympose mäeks, on see kõige tähtsam vaimude kummardamise keskusi kogu riigis. Mäejalamil asuvas Mahagiri templis asuvad 37 vaimu kujukesed, mis on siin siis erilisemaid tõmbenumbreid. Mäetipus asub kompleks erinevatest templitest ja altaritest. Vaated tipust on muidugi imelised. Terve ümbrus justkui peopeal.
Kui nüüd mäe tippu saamise juurde tagasi minna, siis see oli vast suurem elamus, kui miski muu. Ei tea ja ei mäleta midagi rõvedamat. Mäkke viivate treppide peal ja ümbruses kalpsavad ringi kärnas ja jultunud ahvid, kes on endast loomulikult igasugu väljaheiteid maha jätnud. Ja nagu templites kohane, pead sina selle maa jalamilt tippu ju paljajalu käima. Oi see on jube. Ja siis kohalikud muidugi toidavad neid, et ahvidele rohkem ainest anda ja neid veel julgemaks muuta. Vahepeal näeme ka ahvipoksi, sest kus on toit, seal peab ju võitlema. Päris kõhe tunne on, kui see kõik su jalgeümber toimub. Mäest alla tuleme teist teed pidi, lootes sealt ahve mitte leida. Turiste siin näha ei ole, ahve ka eriti mitte. Ainult üks istub keset treppi. Alice astub temast rahulikult ja ilma intsidentideta mööda, kuid Markol nii hästi ei lähe. Mingil imelikul põhjusel hüppab ahv tema suunas, kriimustades ilmselt oma küünega Marko kätt. Suure mehe möirgamine ja kiired jalad ahvi teistkordsele rünnakule ei ahvatle. Ei vea meil ikka nende loomadega. Kirume ahve ja kohalikke ning laseme kiirelt siit jalga. Treppidel iga 20m tagant küsib mõni luuaga seisev noormees annetust trepi koristamiseks. Ei katsu pahameelt varjatagi ning viipame ahvi junnile. Kas see on puhas trepp? Oi oleme vihased.
Siin külas meil midagi muud enam vaadata ei ole, seega sõidame edasi Salaysse. Salay oma 7000 elaniku ja 50 kloostriga on palju aktiivsem religioosne keskus kui Bagan. Meie suundume esmalt Youqson Kyaung'i, suurde puidust kloostrisse. Ehitis valmis 19 saj lõpus ning on sajand hiljem paaril korral renoveerimiskätt tundnud. Maja fassaadilt leiame originaal nikerdatud pildikesed jutustustega Buda eelmistest eludest. Sisemusest leiame ka muuseumi, kus hoitakse erinevaid 17-19 sajandist pärinevaid esemeid. Edasi suundume kaasaegsemasse templisse Nan Paya, kus 6-meetrine õlgedest ja lakist valmistatud kuldne Buda. Siin saame ka Buda sisse piiluda, sest kujul on seljas uks. Jalutame veidi Nan Paya läheduses omalkäel ringi ja leiame selle vastast kloostri, kus parasjagu munk annab lastele koolitundi. Kuna lapsed lähevad meid nähes väga elevile, siis hiilime kiirelt minema. Salay on tuntud ka oma mitmete koloniaalajast säilinud ehitistega. Tahame minna ühte neist lähemalt ka silmitsema, kuid põõsast lagedale ilmuv koll (väga räpane ja karvakasvand mees) tundub sellises üksikus nurgakeses veidike õõvastav ning loobume sellest mõttest.
Taksist tahaks meid nüüd Bagani tagasi toimetada, kuid meie pole selle mõttega päri. Anname veel 2 kohta, mida oma raamatu põhjal näha sooviksime. Podisedes asub too siis uurima, kus need täpsemalt paikneda võiks. Info külanaistelt käes, suundume väikeste kolmiktemplite poole, millel nimeks Payathonzu. Templite sisemuses on veel uduselt näha seinamaalinguid. Päevakava viimane punkt on klooster ja mediteerimiskeskus Sasanayaunggyi Kyaung. Sisseastudes on tunne nagu oleks kellegi koju luba küsimata astunud. Keegi magab põrandal, keegi sööb parasjagu. Astume vaikselt edasi, et imetleda erilisi ajaloolisi maalitud Jataka jutustusega klaaspaneele, kui meile läheneb üks munkadest. Ta hakkab rääkima nii pildikestest kui ka avab kapikese, kust ilmuvad nii öelda raamatud Pali keelsete jutustustega Budast. Need pidavat olema suisa 400 aastat vanad. Aukartustäratav küll. Samuti tutvustatakse meile ka kloostrit kui kooli, mis vajaks meie annetust. Kuna me siia niimoodi sissetormasime, siis on naljakas ka niisama ära astuda. Toetame siis laste haridust.
Tagasi Bagani jõudes teeb Marko väidetavalt asja golfiväljakule ning saadab Alice hotellituppa puhkama. Tegelikkuses Marko golfiväljakule ei jõua ja Alice hotellitoas ei maga. Käivad ettevalmistused lähenevaks tähtpäevaks.
Naudime mööda vuhisevaid vaateid ja tuult. Maa on pragunenud ja kuivanud. Taimestik kidur. Kaktused, palmid. Pambushütid. Liivahunnik. Fuuh. Suu ja silmad tolmu täis. 1,5 tundi sõitu ja olemegi kohal. Seisame Mt Popa tippu viiva trepi ees. Mägi ulatub 737m kõrgusele ning on väidetavalt kunagise vulkaani kest. Mõnikord nimetatud Myanmari Olympose mäeks, on see kõige tähtsam vaimude kummardamise keskusi kogu riigis. Mäejalamil asuvas Mahagiri templis asuvad 37 vaimu kujukesed, mis on siin siis erilisemaid tõmbenumbreid. Mäetipus asub kompleks erinevatest templitest ja altaritest. Vaated tipust on muidugi imelised. Terve ümbrus justkui peopeal.
Kui nüüd mäe tippu saamise juurde tagasi minna, siis see oli vast suurem elamus, kui miski muu. Ei tea ja ei mäleta midagi rõvedamat. Mäkke viivate treppide peal ja ümbruses kalpsavad ringi kärnas ja jultunud ahvid, kes on endast loomulikult igasugu väljaheiteid maha jätnud. Ja nagu templites kohane, pead sina selle maa jalamilt tippu ju paljajalu käima. Oi see on jube. Ja siis kohalikud muidugi toidavad neid, et ahvidele rohkem ainest anda ja neid veel julgemaks muuta. Vahepeal näeme ka ahvipoksi, sest kus on toit, seal peab ju võitlema. Päris kõhe tunne on, kui see kõik su jalgeümber toimub. Mäest alla tuleme teist teed pidi, lootes sealt ahve mitte leida. Turiste siin näha ei ole, ahve ka eriti mitte. Ainult üks istub keset treppi. Alice astub temast rahulikult ja ilma intsidentideta mööda, kuid Markol nii hästi ei lähe. Mingil imelikul põhjusel hüppab ahv tema suunas, kriimustades ilmselt oma küünega Marko kätt. Suure mehe möirgamine ja kiired jalad ahvi teistkordsele rünnakule ei ahvatle. Ei vea meil ikka nende loomadega. Kirume ahve ja kohalikke ning laseme kiirelt siit jalga. Treppidel iga 20m tagant küsib mõni luuaga seisev noormees annetust trepi koristamiseks. Ei katsu pahameelt varjatagi ning viipame ahvi junnile. Kas see on puhas trepp? Oi oleme vihased.
Siin külas meil midagi muud enam vaadata ei ole, seega sõidame edasi Salaysse. Salay oma 7000 elaniku ja 50 kloostriga on palju aktiivsem religioosne keskus kui Bagan. Meie suundume esmalt Youqson Kyaung'i, suurde puidust kloostrisse. Ehitis valmis 19 saj lõpus ning on sajand hiljem paaril korral renoveerimiskätt tundnud. Maja fassaadilt leiame originaal nikerdatud pildikesed jutustustega Buda eelmistest eludest. Sisemusest leiame ka muuseumi, kus hoitakse erinevaid 17-19 sajandist pärinevaid esemeid. Edasi suundume kaasaegsemasse templisse Nan Paya, kus 6-meetrine õlgedest ja lakist valmistatud kuldne Buda. Siin saame ka Buda sisse piiluda, sest kujul on seljas uks. Jalutame veidi Nan Paya läheduses omalkäel ringi ja leiame selle vastast kloostri, kus parasjagu munk annab lastele koolitundi. Kuna lapsed lähevad meid nähes väga elevile, siis hiilime kiirelt minema. Salay on tuntud ka oma mitmete koloniaalajast säilinud ehitistega. Tahame minna ühte neist lähemalt ka silmitsema, kuid põõsast lagedale ilmuv koll (väga räpane ja karvakasvand mees) tundub sellises üksikus nurgakeses veidike õõvastav ning loobume sellest mõttest.
Taksist tahaks meid nüüd Bagani tagasi toimetada, kuid meie pole selle mõttega päri. Anname veel 2 kohta, mida oma raamatu põhjal näha sooviksime. Podisedes asub too siis uurima, kus need täpsemalt paikneda võiks. Info külanaistelt käes, suundume väikeste kolmiktemplite poole, millel nimeks Payathonzu. Templite sisemuses on veel uduselt näha seinamaalinguid. Päevakava viimane punkt on klooster ja mediteerimiskeskus Sasanayaunggyi Kyaung. Sisseastudes on tunne nagu oleks kellegi koju luba küsimata astunud. Keegi magab põrandal, keegi sööb parasjagu. Astume vaikselt edasi, et imetleda erilisi ajaloolisi maalitud Jataka jutustusega klaaspaneele, kui meile läheneb üks munkadest. Ta hakkab rääkima nii pildikestest kui ka avab kapikese, kust ilmuvad nii öelda raamatud Pali keelsete jutustustega Budast. Need pidavat olema suisa 400 aastat vanad. Aukartustäratav küll. Samuti tutvustatakse meile ka kloostrit kui kooli, mis vajaks meie annetust. Kuna me siia niimoodi sissetormasime, siis on naljakas ka niisama ära astuda. Toetame siis laste haridust.
Tagasi Bagani jõudes teeb Marko väidetavalt asja golfiväljakule ning saadab Alice hotellituppa puhkama. Tegelikkuses Marko golfiväljakule ei jõua ja Alice hotellitoas ei maga. Käivad ettevalmistused lähenevaks tähtpäevaks.
Wednesday, March 7, 2007
Kolmapäev 07.03.2007 (Bagan, Myanmar)
Hommikusööki pakutakse hotelli katusel. Täitsa mõnus viis päeva alustamiseks. Päike veel ei kõrveta ning tänavatolm ei tiku ka ninna. Vaatame siis esimest korda ka valges siin Baganis ringi. Siitkohast kahjuks ükski tempel silma ei hakka, seega seirame lihtsalt tänavamelu.
Peale kerge röstsaia-moosi-omleti-kohvi-mahla-puuviljade keresse keeramist saame omale uue toa kolmandal korrusel. Eelmine tuba vastuvõtu taga polnud halb, aga eelistame siiski veidi vaiksemat ja valgusküllasemat tuba.
Ei jõua juba ära oodata, millal saaks minna uudistama kauaoodatud Bagani templivälju. Plaanime täna kasutada hobuvankrit, et kiiremini vahemaid läbida ning rohkem näha.
Hotelli ees peame maha tavapärase sulle-mulle vaidluse, et saada soodsa hinnaga transport. Palve peale mitte turisti hindasid teha, küsivad härrad terve päeva eest 8000 - 9000 kyati. Selgitame, et vajame transporti ainult pooleks päevaks (4-5 tundi) ning saamegi hinna 4000 peale. Esimeste meetritega saab siiski selgeks, et ratastega oleks tunduvalt kiiremini saanud, kuid siis ei leiaks ilmselt ise õigeid templeid nii kiirelt üles.
Meie juht on templitega hästi kursis, seega saame kiirelt meid huvitavate templite juurde. Baganis on templeid üle 2000. Võibolla isegi üle 3000. Ega keegi vist päris täpselt neid kõiki teagi, sest vahepeal tekib neid isegi tänapäeval juurde. Enamusel ei ole ka nime mitte vaid ainult number, mille järgi neid teatakse. Suurematel ja tähtsamatel on ka kenad pikad nimed olemas.
Erinevus Baganis templite vahel liikudes võrreldes näiteks mõne Euroopa vaatamisväärsusega on see, et siin pole mingeid piirdeid või nööre, mis takistaksid liikumist. Loomulikult on see ehitistele kahjulik, kuna pideva turistide ning kohalike käperdamise tagajärjel nad lihtsalt kuluvad ning seinamaalingud templites hävinevad. Kuid meie, kui vaataja, seisukohast on see lihtsalt imeline, et saad olla millelegi nii vanale nii lähedal.
Ei saa jätta kordamata, et templitele avanev vaade on silmipimestav. Nii kaugele, kui silmapiiri on näha täidavad selle templite reljeefid. See on nagu reis ajas tagasi.
Meie esimeseks peatuspaigaks on Schwezigon Paya.
Peale kerge röstsaia-moosi-omleti-kohvi-mahla-puuviljade keresse keeramist saame omale uue toa kolmandal korrusel. Eelmine tuba vastuvõtu taga polnud halb, aga eelistame siiski veidi vaiksemat ja valgusküllasemat tuba.
Ei jõua juba ära oodata, millal saaks minna uudistama kauaoodatud Bagani templivälju. Plaanime täna kasutada hobuvankrit, et kiiremini vahemaid läbida ning rohkem näha.
Hotelli ees peame maha tavapärase sulle-mulle vaidluse, et saada soodsa hinnaga transport. Palve peale mitte turisti hindasid teha, küsivad härrad terve päeva eest 8000 - 9000 kyati. Selgitame, et vajame transporti ainult pooleks päevaks (4-5 tundi) ning saamegi hinna 4000 peale. Esimeste meetritega saab siiski selgeks, et ratastega oleks tunduvalt kiiremini saanud, kuid siis ei leiaks ilmselt ise õigeid templeid nii kiirelt üles.
Meie juht on templitega hästi kursis, seega saame kiirelt meid huvitavate templite juurde. Baganis on templeid üle 2000. Võibolla isegi üle 3000. Ega keegi vist päris täpselt neid kõiki teagi, sest vahepeal tekib neid isegi tänapäeval juurde. Enamusel ei ole ka nime mitte vaid ainult number, mille järgi neid teatakse. Suurematel ja tähtsamatel on ka kenad pikad nimed olemas.
Erinevus Baganis templite vahel liikudes võrreldes näiteks mõne Euroopa vaatamisväärsusega on see, et siin pole mingeid piirdeid või nööre, mis takistaksid liikumist. Loomulikult on see ehitistele kahjulik, kuna pideva turistide ning kohalike käperdamise tagajärjel nad lihtsalt kuluvad ning seinamaalingud templites hävinevad. Kuid meie, kui vaataja, seisukohast on see lihtsalt imeline, et saad olla millelegi nii vanale nii lähedal.
Ei saa jätta kordamata, et templitele avanev vaade on silmipimestav. Nii kaugele, kui silmapiiri on näha täidavad selle templite reljeefid. See on nagu reis ajas tagasi.
Meie esimeseks peatuspaigaks on Schwezigon Paya.
Templi keskmes on suur ja massiivne kuldne stuupa, mis väidetavalt on saanud kõige hilisemate Myanmari stuupade prototüübiks. On teine ikka pirakas küll.
Kompleksis asuvad veel ka neli väiksemat templit, milles igaühes pesitseb 4-meetrine pronksist Buda kuju. Need on ka suurimad säilinud pronksist Buda kujud Baganis. Üritame siit ka tuntuimate templite ajalugu kajastavat raamatut osta, kuid sisetunne ütleb, et hinnaga ollakse meie suhtes ülekohtused. Küsivad 10 000 kyati. Hiljem saamegi ühest väiksemast templist raamatu 4000 kyatiga. Kuna me ei ole Baganis siiski selleks, et kuldseid stuupasid vahtida, suundume kiirelt edasi.
Külastame järjest mitmeid templeid Bagani põhja- ja keskväljal. Suur ja ilus Gubyauknge. 46 meetri kõrgune Htilominlo Pahto. Ananda Pahto, üks suurimaid ning paremini säilinud templeid, mille järjekordne kuldne tipp on kaugele näha. Massiivne Dhammayangyi Pahto. Shwesandaw Paya, 
mille ülemiselt terrassilt avanevad järjekordsed fantastilised vaated. Thatbyinnyu Pahto, mis olles Bagani kõrgeim tempel ulatub 63 meetrini. Eelnimetatute vahele jäävad mitmed 
pisemad ja väga kaunid templid, mille nimed ei ole enam kahjuks meeles, kui neid meile üldse nimeliselt tutvustati.
Enamus templitel on tänaseks näha punakatest 
tellistest fassaadid, mõni üksik sekka ka valge krohviga. Huvitav oleks teada/näha, millised nägid need templid välja vahetult peale ehitustööde lõpetamist. Mõne templi välistel seintel säilinud krohv annab aimdust, milliste kunstiteostega on siin tegemist olnud.Paljude templite juures on muidugi ka kohalikke suveniirikaupmehi, kuid enamuses jäävad nad vaikseteks ning vagurateks ega häiri vaateid nautimast. Erilist muljet avaldavad meile templid, milles asuvate kitsaste treppide kaudu on võimalik ronida ülemistele terrassidele, kust avanevad veelgi imelisemad vaated. Seda on raske
kirjeldada, mis tunne Sinus valitseb, kui Sa saad istet võtta näiteks 800 aasta vanuse templi serval, kus ei ole peale meie ühtegi teist turisti ning sa saad heita pilgu avarale väljale, kus on palmid ja templid vaheldumisi. Aaahh.....see on......see on.....ILUS. 
Ühes templis on meile pimedatel treppidel (mis on kitsamast kitsamad) abiks taskulambiga noor poiss,
kes tuleb meile ka templi servale seltsiks. Keelt me kahjuks ei oska, kuid suheldud saame nägusid tehes. Noorele poisile kohaselt meeldib talle lollitada. Nii me siis seal vastastikku nägusid ning häälitsusi teeme ja kõigil osapooltel on nalja nabani. Poiss on ikka
tõeline artist. Kahju, et siin riigis saab tema parimaks saatuseks tõenäoliselt olema turistidele suveniiride pakkujana leiva teenimine.Old Bagani juures teeme peatuse eineks ning jätame hüvasti meie hobuveokiga, et edasi omal käel vanade linnamüüride vahel olevaid templeid uurida. Enne hüvastijättu suudab juht meile müüdavaks teha ka oma väidetava venna teenused homseks Popa mäe reisiks.
Imetleme ainsat säilinud linnaväravat Tharaba kunagisest kaheteistkümnest
linnaväravast ning seejärel piilume uue kuningliku palee ehitust, kuhu tegelikult väidetavalt mingid linnaisad omale uue ja uhke kontori saavad. Sisenemine on veel keelatud, kuid saame kiirelt mõned pildid siiski teha. Lähedal asuvas valge varjundiga 
Shwegugyi templis saame taaskord kõrgemale ronida ning heita pilgu igasse ilmakaarde. Siin templis olla legendi järgi ka oma maise teekonna lõpu leidnud selle rajaja kuningas Alaungsithu, kelle tema oma poeg siia haigest peast surema tõi. Vot sellised võimunälgas lapsed olid tol ajal kuningatel.Old Baganis vaatame ka India sugemetega Mahabodhi
templit ning uhket Gawdawpalini templit. Siit kaupleme endale ka uue hobukaariku, kes meid oma ööbislinna Nyang U sse õhtustama viiks, kuid teepeal kuskil päikeseloojanguks peatuse teeks. Naudime inimtühja templit ning loojuvat päikest.Tänaseks õhtusöögikohaks oleme valinud india köögiga Aroma 2 nimelise koha. Kuuldes, et koht on avatud hiliste õhtutundideni teeme põike kõrvalolevasse internetikuuri, kus on kokku kaks arvutit, mis kalli raha eest (3000 kyati / tund) ka internetti näitavad. Kogu selle käigu sinna ja suure kulu korvab internetikuuri omaniku muldvana hambutu isa, kes vaadates Markot teeb talle ennekuulmatu komplimendi: You are very handsome! Selline austajate sihtrühm on Markole uudiseks.
Tagasi restorani jõudes osutume seal ainsateks einestajateks. Sestap tuleb ka koha omanik meiega tutvust tegema. Kuuldes meie päritolust elavneb 50ndates india härra silmnähtavalt, sest ta ei suuda uskuda, et on veel riike millest tema oma ea juures midagi kuulnud pole. Kingime talle mälestuseks Eesti oma raha. Sellistel hetkedel tunneme siirast kurbust, et kunagi mitte kauges tulevikus ei saagi Eesti turistid hiilata selliste vastustega, et meil on oma raha jne.
Kirume koos restoranipidajaga siinset valitsust, mida tema teeb väga vaiksel häälel ning üle õle pilke heites, sest kuuldavasti on igal pool ka piisavalt koputajaid. Lisaks kuuleme tema keerulisest perekondlikust elukorraldusest. Nimelt on olemas ka Aroma 1 nimeline koht, mida juhatab tema abikaasa, kuid see asub Inle järve kandis. Aastast kümme kuni üksteist kuud on nad lahus ning ainult kuuks paariks saavad kokku. Karm.
Eine on suurepärane, sest ka siin saame tellida meile meeldima hakanud chapatisid. Arve kokku 9000 kyati. Enne lahkumist antakse meile kaasa kotike viinamarjadega, mis on nii maitsvalt magusad, et need võib vist tituleerida, kui ühed parimad seni. Ainuüksi viinamarjade pärast tasuks sinna veelkord einestama minna.
Teekonnaks hotellini oleme sunnitud võtma trisha (1500 kyati), sest ühtegi kogukamat sõiduriista enam liikumas näha pole ja jalgsi ei raatsi kõndida. Jalanõud ju ka kuluvad ning neid läheb veel pikalt tarvis.
Subscribe to:
Posts (Atom)