Pühapäev 22.04.2007 (Ho Chi Minh, Vietnam)

Hotellis saame hommikusöögiks praemuna, saia ja kohvi või tee. Ei ole neil siin annet asja huvitavamaks teha mõne tomati või kurgiviiluga. Aga parem ikka kui ainult moosisai.
Plaanis on täna teha Lonely Planeti põhjal Saigoni linnatuur ning siduda see vajaliku info kogumisega teepeale jäävates asutustes. Esimeseks on New World Hotel, kus asub Qatar Airways väike büroo. Selle lennufirma kaudu on meil broneeritud lennupiletid peatseks kojusaabumiseks, täpsemalt saame nendega Londonisse ja sealt edasi Eestisse juba kodumaise lennufirmaga. Tahame piletid kohe ära kinnitada ning uurida pagasi ülekaalu maksumust. Kuna täna on pühapäev, siis tuleb välja, et nad loomulikult sel päeval ei tööta. Läheb vist liiga hästi.
Jalutame edasi ja kuna järgmine suurem objekt on Ben Thanh turg, siis veedame tunnikese shopates. Et parem tulemus saavutada, siis hargneme. Turumuttideks on siin noored tütarlapsed, kes on ilmselt osalenud ühel ja samal müügikoolitusel. Kõigi taktika on kliendil käest või mõnest muust kehaosast kinni haarata ning potensiaalne klient oma boksi tirida. Markole see olukord ilmselgelt meeldis, kuid Alice pole kunagi ühegi naisterahvaga nii tihedas kontaktis olnud. Väga huvitav kogemus. Meeldiv oli ka tõdeda, et pea 4 kuud reisimist on meid kauplemise osas üsna oskuslikuks teinud. Kui 25 dollarilise alghinna pealt saad spordisärgi 5 dollariga, siis see on juba tase! Aitas muidugi ka see eelinfo, et Cambodias oligi särk sellise alghinnaga :)
Kuna linn on suur ja kõndimist on täna palju olnud, siis tahame nüüd juba lõunat süüa. Teepeale jääb Jaapani restoran, mis osutub üüratult kalliks. Nt 0,5 L vett maksab 2 dollarit. Kuigi kiusatus siit jalga lasta on suur, jääme siiski paigale. Vastutasuks saame sushikomplekti, praetud riisi ja jookide eest lõpuks arve 300 000 dongi. Oumaigaad ütleks sellepeale. Sellised hinnad on selle reisi peal muutunud shokiteraapiaks, mis sest et Eestis oleks sellise eine arve ilmselt kaks, kui mitte kolm korda suurem.
Jätkame jalutuskäiku. Igasugu igavad Ho Chi Minh muuseumid, mis pealegi pidavat olema ainult vietnamikeelse infoga, jätame vahele. Sisse põikame aga Taasühendamise paleesse. mis enne kandis Iseseisvuspalee või ka Presidendipalee nime, kus tasume kokku 30 000 dongi piletiraha. Hoone oli kunagise lõuna Vietnami valitsuse uhkuseks. Täna on palee avatud külastajatele sellisena nagu ta tollel 1975 aasta aprilli kuul jäi, kui lõuna Vietnam langes põhja Vietnami kätte ja sündis ühtne riik. Saigonist sai Ho Chi Minh City jne. Niipalju on paleesse siiski lisatud, et sinna on püstitatud ka onu Ho monument.
Hoones saab külastada erinevaid koosolekute ja riigijuhi eluruume. Keldrikorrusel on ka pommivarjend, kus asusid sõjaväe sidekeskus ning juhtimisstaap. Hoone on nelja korruseline ning kõikide ruumide külastamine võtab ikka üksjagu aega.
Tuuritamise lõppedes oleme juba natsa väsinud ja otsustame siinkohal linnaekskursiooni peatada ning minna oma hotelli lähistele õhtustama.
Teeme õhtusöögi Eden restoranis 115 000 dongi eest. Einet nautides tekib kellelgi meist huvitav mõte veeta õhtupoolik veini seltsis, seega asume peale einet sobivat kauplust otsima. Saatus soosib meid ja paar maja restoranist edasi asubki pood, kus on suurepärane veinivalik ja ka hea juustu valik. Komplekteerime korvikese 221 000 dongi eest ja põnev filmiõhtu koos veiniga on garanteeritud.

Laupäev 21.04.2007 (Sihanoukville - Phnom Penh, Cambodia - Ho Chi Minh City, Vietnam)

Buss väljub 7:10 ning Phnom Penhis peaks see olema kella 11-ks. 11:45 alustame sõitu Ho Chi Minh City poole ning kohal peaksime olema kella 18-ks õhtul. Seega, eest ootab kokku ca 11 tunnine teekond. Eelmisel õhtul tellitud tukker on kenasti kohal ja viib meid bussijaama 2 dollari eest.
Tagasiteel Phnom Penhi hakkab taaskord sadama. Seega õnnestus meil rannas lesimiseks valida just õige päev.
Teepealses puhkepeatuses saame taaskord imetleda kohalike insener-tehnilist taipu. WC'sse on kenasti veetorustik kohale toodud, isegi pott koos loputuskastiga on olemas, kuid vett sinna külge ühendatud ei ole. Selle asemel on seinalt tuleva toru otsa pandud kraan, mille all on suur tünn vee kogumiseks. Neile kohe meeldib selle kopsikuga solistada, et oma skulptuure alla uhuda. Eks üheks põhjuseks on ka see, et paberit siin kandis ju ei tunnistata ning veetünnist on mugav pesuvett jalgevahe pesemiseks võtta. Tark turist kannab aga paberit endaga kaasas nagu kunstneeru.

Hakkame jõudma Phnom Penhi. Imetledes viimaseid kordi pealinna ääreala elu, märkame üks kahest, kas leidlike või käparditest omanikega fotopoodi. Poe sildil ilutseb suurelt ja üsna tuttavlikult nimetus Konaic. Mõniküümend meetrit eemalt leiame teisegi fotopoe, millel on paremini läinud. Sildil kirjas Konica.

Järgmisena märkame bussist mööda tuhisevat liikuvat linnufarmi. Osav mees on suutnud ca 30-40 hane jalgupidi oma motorolleri külge siduda. Mida kõike selle sõiduriistaga vedada ei saa. Arvasime, et 5 inimest on rekord, mida näeme, aga see vaatepilt trumpab kõik üle. Lindudest on muidugi kahju.

Phnom Penhis sujub bussivahetus kiirelt, kuna uus buss on juba ootamas. Bussis selgub aga kahjuks, et Ho Chi Minhi sõiduks on meile kohad broneeritud paremale poole, mitte vasakule nagu soovitud. Lohutuseks saame teada, et buss on pooleldi tühi, seega saame vabalt omale koha valida. Jääb veel aega ka vee ja toiduvarude täiendamiseks. Enne bussi väljumist paluvad noored ülikooli tudengid meil mõned ankeedid täita, mis kirjeldab meie emotsioone ja mõtteid Cambodias reisimise kohta. Meie ei hoia tagasi agressiivseid tukkeri juhte kritiseerides. Järgmine kord siia kanti tulles laseme endale T-särgid teha tekstiga "No tuk-tuk, please!". Paha ei teeks muidugi ka särk kirjaga "I have no money." või "My name is not mr. Money!".
Teele asudes saame ka bussifirmalt veepudelid, mis kuuluvad piletihinna sisse.
Maad Ho Chi Minh City'sse on alla 250 km, kuid väidetavalt võtab teekond aega 6-7 tundi. Peale linnast välja saamist selgub ka põhjus. Kahte suurlinna ühendav tee on kohati alles ehitamisel ja liikumiskiirus seepärast kohutavalt aeglane. Peale paari tunnist sõitu oleme pealinnast vaid ~ 60 km kaugusel. Peatume, sest selgub, et edasisõitmiseks kasutame vahepeal ka praami, mis viib meid teisele poole üht Mekongi haru. Sadamas ründavad meid seekord eriti agressiivsed müüjad, kellele ei mõju ka kümnes kord eitavalt vastamine. Noormees ei taha Marko varrukast lahti lasta, sest tahab vägisi, enda sõnul originaal, Ray Ban päikeseprillid 1 dollariga meile pähe määrida. Nii kalleid Ray Ban prille me aga ei jaksa osta ning teatame, et proovime hiljem kuskilt turult mõned koopiaprillid soodsamalt saada. Järgmisena on pakkumisel rohelised lootose taimest kasvavad "kastekannud", millest me endiselt huvitatud ei ole. Kuna rahu meile ei anta, siis põgeneme tagasi bussi varju.
Edasi kulgeb teekond üsna samas rütmis. Vahepeal oleme tunnistajaks, kuidas kohalikud on kohanenud ilmselt aastaid kestva tee-ehitusega. Ühel teelõigul on keset tossavaid teerulle ja mullahunnikuid püsti pandud tüüpiline kirevates värvides pulmatelk ning seltskond tähistas noorpaari ühise elu algust. Mis teha, elu selline.
Mingi hetk lähevad ka teeolud paremaks ning buss kogub kiirust. Enne piiriületust läbime linna, kus teeääri piirab hulk kasiinosid ja hotelle. Osad avatud, teised ehitusjärgus. Nagu väike Las Vegas. Hooned on igati uhked ja kirevad.
Piiriületus on sarnane Eesti-Vene piiriületusele Narvas-Ivangorodis. Kõigi oma kottidega tuleb suunduda tollikontrolliks kõrval olevasse hoonesse. Kotte aga keegi ei kontrolli.
Teekond edasi HCMC'sse kulgeb mööda korralikku maanteed ja tunduvalt kiiremas tempos kui enne, kuigi päris hästi aru ei saagi, millal see linn algas, sest tihe asustus on kahel pool teed peaaegu piiriületusest alates. Asume mingi hetk tänava nimetusi jälgima, et kaardilt oma asukohta tuvastada. Peale poole tunnist veiderdamist loobume, sest kaardil sellise nimega tänavaid ei ole. Eeldame, et oleme ilmselt veel keskusest kaugel. Linna ametlik rahvaarv on üle 6 miljoni inimese, kuid teada on ka fakt, et suur osa elanikest on siin mitteametlikult, seega võib tegelik arv olla tunduvalt suurem. Seetõttu on ka eeslinnad tihedalt asustatud.
Väljas on juba pime, kui meie ikka veel linnatänavatel keerutame. Viimaks peatub buss mingi pargi ääres. Kohal! Uurime bussijuhtidelt, kuidas jõuda meid huvitava Pham Ngu Lao tänavani. Selgub, et me juba olemegi sellel tänaval. See kergendab meie jalavaeva. Asume hotelli otsima. Teeme tänaval hotellidele tuuri peale ning võitjaks osutub Hotel 211 , mis eraldab meile toa koos hommikusöögiga 12 dollari eest. Teistes hotellides oli madalaimaks pakkumiseks 15 dollarit ja sedagi ilma hommikusöögita. Tuba on puhas ja korralik, vannituba ka mõnusalt suur.
Suundume hotelli kõrval asuvale tänavale, kus elu keeb täiega. Restoranide ees seisvad ettekandjad üritavad elavalt viibeldes sind oma söögikohta meelitada. Rollerijuhid sikutavad iga 3 minuti tagant varrukast ning korrutvad :"Motobike, motobike!". Tänavate ületus tundub eluohtliku tegevusena, sest autode-motorollerite voog on pidev ja lõppematu. Kui oleme jõudnud mingi ristmikuni ja passime parajat hetke enda üle tee toimetamiseks, astub meie juurde pitskleidikesega umbes 10 aastane tüdruk. Tema sooviks inglise keelt harjutada ning meile mõned küsimused esitada. Meie pole vastu ning küsime ka temalt lemmikmuusika ja toitude kohta. On aru saada, et neiu küsimused on pähe õpitud, sest vastustest ta ilmselt eriti aru ei saa ja küsimustele vastab ka õlakehitusega. Siiski on hetk armas ja tore ning soovime julgele tüdrukule edu õpingutes.

Reede 20.04.2007 (Sihanoukville, Cambodia)

Hommikust süüa hotelli rõdul vaatega Tai lahele üle pambuslehtedest katustega hüttide on ikka elamus omaette. Lahelt tulev kerge tuul toob meeldivat jahutust. Rõdul on tunduvalt jahedam, kui meil toas, kus puudub seekord ju konditsioneer. Uurime vahetusvõimalust ning meile pakutaksegi tuba aknaga lahe poole. Vaatame toa üle ning veendume, et tõepoolest selles toas on tunduvalt parem kliima. Kolime ümber.
Enne rannamõnude nautimist vajab edasisõit korraldamist. Võtame hotelli eest tuk-tuki ning lepime kokku maksumuse kogu marsruudile - bussijaam ja siis randa. Sihanoukville's on oma neli-viis rannalõiku. Osad lärmakamad ja rahvastatumad kui teised. Meie eelistaksime täna rahu ja vaikust, seega oleme hotelliomaniku soovitusel võtnud plaaniks külastada Otres beachi, mis asub keskusest umbes 7 km kaugusel. Kogu planeeritud marsruut läheb maksma 2+5 dollarit ehk siis 7.
Bussijaamas suundume piletikassasse, kust tulles infot hankisime ning kontrollime uuesti info üle. Seekord on laua taga uued mehed. Piletihind Ho Chi Minh City'sse on küll veidi langenud (nüüd siis hinnaks 18 dollarit varasema 19 asemel), kuid lubadusest meid hotellist peale võtta ei taha mehed midagi teada. Väidavad, et meile infot jaganud mehel on alkoholiprobleemid ning seetõttu ajas ta meile soga. Pole hullu. Soodsamate piletihindade arvelt saame ka ise endale transpordi organiseeritud. Palume endale seekord ka istekohad kinnitada vastavalt eelnevalt valmis mõeldud päikese liikumistrajektoorile.
Varume endale tee pealt vett ja sõidame randa. Ise siia kohale sõita poleks vist osanud. Tee viib külavahelt kuumaastikule, sealt kruusateele jne. kuniks jõuame isegi mingi puhkekeskuseni. Sellel kohal peavad ikka head agendid olema, et siia üldse mõni inimene tee leiab. Peatume selle hotelli esisel parkimisplatsil, mille ümber on üsna tihedad pikad puud. Randa ei paista kuskilt. Meid suunatakse puudevahelt mäenõlvast alla laskuvale trepile. Trepile jõudes hakkab ka valge rannalõik paistma. Puhast valget rannariba jagub kuni silmapiirini ja inimesi saab loetleda suisa kahel käel. LAHE!!!
Ranna servas on isegi üks restoran, mille kõrval ka päikesevarjudega puidust lamamistoolid. Osad inimesed lebotavad liival, kuid meie otsustame siiski uurida toolide kasutamistingimusi. Restorani kelner teatab, et toolide kasutamine on "up to you" ehk kui tahad, siis kasuta. Küsimuse peale, kas selle eest ka tasuma peab, saame vastuseks taaskord "up to you". Egas midagi, heidame toolidele pikali. Ilmselt võtsime siiski kellegi eelnevalt broneeritud kohad, sest meid tuleb ahistama varblase suurune must tiivuline olend, kes ei paista just liiga sõbralik. Natuke vehkimist ja arvete klaarimist ning nõrgem annab alla. Seekord siis tiivuline elajas.
Päike on kuum. Jahutuseks ei sobi ka lahe vesi, sest see hakkab vaikselt keemistemperatuurile lähenema. Ujumist segab teadmine ja ka eelnev hoiatus hotellist, et siinkandis on ohtralt meduuse. Saime juhtnööre, et parim ravi meduusipõletusele on lasta paarilisel põletuskohale urineerida. Seega vältimaks kummalist olukorda eelistaksime selle loomaga mitte kokku põrgata.
Lõunasöögi teeme eelnimetatud restoranis, kus isegi Marko tellib endale kalaprae ning on tulemusega igati rahul. Nii võib temastki veel kalasöödik saada. Siinkohal olgu selgituseks öeldud, et Marko sööb küll toorest kala sushidega, kuid hautatud ning praetud kalad ei kuulu just tema lemmikute hulka. Seekord siis meeldiv erand.
Päev möödub meeldivalt rannamõnusid nautides. Tagasisõiduks palume parklas oleval noormehel meile mingi transpordivahend tellida. Kiire kõne sõbrast tukkerijuhile ja sõiduk leitud. Hea, et tänapäeval ikka mobiilid levinud on, muidu peaks siit vist jalgsi tagasi marssima.
Enne koduranda õhtusöögile minemist tekib Alicel soov oma mp3-mängijasse uusi lugusid laadida, sest vanad hakkavad tänu pikkadele bussisõitudele juba pähe kuluma. Cambodias on selleks tarbeks olemas väga hea teenus. Boom-boom-boom nimeline putka omab sadu, kui mitte tuhandeid albumeid kõikvõimalikelt artistidelt. Ühe terve albumi laadimise maksumus on 1,5 dollarit. Uued lood laetud, võime mõelda kõhtude laadimisele.
Meie kodurand, Serenidipity beach, on tihedalt restorane täis pikitud. Hotellitöötajate sõnul on siin ka lugematu arv kotikaupmehi, kes iga 10-15 minuti tagant oma nodi pakkumas käivad, mis muutuks pikapeale ilmselgelt tüütavaks.
Suundume saadud soovituste peale Bayon nimelisse restorani. Sellise suursuguse templi nimega restoranil on loodetavati ka uhke menüü. Me ei pea pettuma. Valime söögiks oma uue lemmiku - kalmaari. Kahjuks ei ole teist piisavalt kaua tule peal praetud ning maitse jätab seekord natuke soovida, kuid väga ei kurda.
Meie meelt tuleb vahepeal lahutama väga hea inglise keele oskusega noor umbes 8-9 aastane poiss, kes pakub meile punutud võtmehoidjaid ja kaelaehteid. Poiss on julge, terane ja kaval. Esimese asjana meie laua juurde jõudes torkab Markole sõrmega parempoolsetesse ribidesse, ise seistes vasakul pool. Teiseks osutab Markole näpuga rinna peale ning kui Marko pöörab pilgu allapoole, siis saab ta tunda ninanäpistust. Selle peale teeb suur mees urr-urr ja poiss lõpetab vallatused ning asub müügitööle. Osavalt üritab ta meile selgitada, et just sellist punutud võtmehoidjat oleks meil hädasti vaja. Kui mitte endale, siis näiteks kingituseks. Viimases hädas pakub ta välja lahenduse, et mängigu me temaga trips-traps-trulli. Kui tema peaks võitma, siis ostame kolm tükki ja kui meie peaks võitma, siis piirdume ainult ühega. Loobume mängust, kuid ostame lohutuseks talt mõned käepaelad, mille on väidetavalt valmistanud tema tädi. No noh.....üritame uskuda.

Neljapäev 19.04.2007 (Battambang – Sihanoukville, Cambodia)

Battambangist suundume täna edasi Sihanoukville poole. Otse sinna ei ole võimalik saada, vaid vahepeatusega Phnom Penhis, kuhu poole väljub buss hommikul kell 7. Bussipiletid Phnom Penhi kahepeale kokku 16 dollarit. Edasisõiduks Sihanoukville pileteid osta siit ei saanud, küll aga palusime hotellil kindluse mõttes lasta meile kohad bussis broneerida.
Enne bussi peale asumist varustame ennast taas saiatoodetega. Hotelli restoranist soetatud saiad köögiviljadega osutuvad 10 minuti möödudes söömiskõlbmatuteks. Saiad olid enne meile ulatamist röstitud, seega muutusid need nüüd kivikõvaks. Leidsime hotelli lähedalt aga varuväljapääsuna kohaliku pagaritöökoja, kust sai uued saiad ja 2 koogikest ostetud. Loomulikult mõjus meile poekese ees olev väga kutsuv ja mahlakas reklaam. Papist musklis poiss, kes võiks vabalt olla ka Shwarzeneggeri noorem vend, hoiab seksikalt saia ja torti. No ahvatleb ju, või mis!?
Vaatamata varahoomikusele kellaajale, ikkagi 6:15, õnnestub Markol ühest salongist ära osta ka maal, mis juba üleeile sai leitud ja painama jäi. Selle ostuga saame endale ülejäänud reisiks aga nuhtluse, sest pildist moodustub ca 1,2 meetrine toru.
Kuna buss väljub 7:00, siis lubas meie hotell, kust sai ka piletid hangitud, meid kell 6:45 mikrobussiga bussijaama toimetada. Kui kell hakkab niikaugele saama, ilmuvad välja 2 motorolleri juhti ja tahavad meie kotte haarata. Nemad viivad meid ise bussijaama, sest mikrobussi juht läks koju ja täna enam tagasi ei tule. No ärge kujutage mitte ettegi, et meie selle eluohtliku riistapuu peale ja veel oma seljakottidega istume! Marko protesteerib ja nõuab lubatud mikrobussi. Ilmselt on meie näod piisavalt kurjad ja halvaendelised, sest mõne minuti pärast seisab hotelli administraator isiklikult mikrobussiga ukse ees.
Bussijaama jõuame õigeagselt ning 5 tunnine sõit võib alata. Phnom Penhi jõuame 12:15 ning siin tuleb järgmist bussi oodata täpselt 1 tund. Bussijaam on tiheda liiklusega tänavanurgal olev väike ca 15 ruutmeeterine ruum, mis on pungil inimesi ja nendega kaasas reisivat kraami. Uksealune on tihedalt täis motorollereid ning nendest oma seljakottidega üleronimine on tõsine tegu. Toole jagub umbes 10 inimesele, mis tähendab enamuse jaoks oma asjade otsas istumist. Täidame oma ootamisaja einestamisega. Bussiaknast märkasime, et lähedal asub Lucky Burgeri väga western stiilis "restoran". Alice toob sealt burgereined makstes 2 eine ja nuggetsite eest kokku 6.4 dollarit. Maitsebukett osutub isegi täiesti söögikõlbulikuks.
Ooteruumis tegeleb üks kiilakas vanamees alatu müügitaktikaga, milles eest mõnes riigis saaks ilmselt kolakat. Vanamees surub nimelt lastele pihku täispuhutud õhupalle ning nõuab siis vanematelt raha. Kui vanemad asuvad lastelt palle ära võtma, kukuvad need nutma ja lihtsam on vanamehele maksta, kui last traumeerida. Vot selline äriplaan siis vanamehel.
13:15 on buss aga kohal ning jätkub sõit Sihanoukville poole, kuhu peaksime jõudma poole viie paiku õhtul. Bussipiletid Sihanoukville kahepeale kokku 9 dollarit. Tee peal kisub taevas pilviseks ja hakkab sadama. Et siis minek rannarajooni, jah!?
Poolel teel teeb buss tavapärase söögi ja sita peatuse. Mangosõltlane Alice avaldab soovi saada üks doos. Parkimisplatsi kõrval olevas puhvetis on puuviljade lett täitsa olemas. Mangode eest küsitakse 2500 rieli tükist. Teades, et selliseid peaks saama ka hinnatasemel 1500 rieli alustame kauplemist. Hind ei liigu paigast. Väljendame oma pettumust ning jätame ostu sooritamata. Siis silmab Marko aga parkimisplatsi aia taga üht müügiletti, kust ka mangod paistavad. Suundume sinna ja seal on hinnaks ilma kauplematagi 700 rieli mango. Võtame kohe mitu. Sellest võib lausa üledoosi saada. Marko otsustab oma ühe lemmiku kasuks - valge tainane junn. Seekord hinnaks 500 rieli.
Bussijaamas üritame taksot kaubelda. LP raamat ütleb linnasiseseks hinnaks 1-2 dollarit, kuid taksojuhid tahavad suisa 6 dollarit saada. Oleme loomulikult nördinud sellisest röövimise katsest ning ei ürita seda varjatagi. Olukord kisub vahepeal isegi teravaks, sest nimetus "lollide turistide hinnakiri" solvab taksojuhtide ninameest hingepõhjani. Lahkume sündmuskohalt. Nagu ikka, meile jookseb järgi üks taksojuhtidest ja uurib, mis hinnaga oleme nõus sõitma. 2 dollariga mees nõusse ei jää, küll aga 3 dollariga. Ei viitsi rohkem taielda ning lööme käed.
Cambodia nn kuurortlinn Sihanoukville on üsna suur ning enamus populaarsemaid majutuskohti on koondunud loomulikult rannaäärde. Backpackerite põhikoht Victory Beach jätab meid külmaks, sest siinset randa iseloomustatakse kui ühte vähim atraktiivset. Sellest veidi põhjapool asub sadam, mis ei muuda randa just ilusaks troopilise rannapuhkuse kohaks. Võtame suuna hoopis Serendipity Beachile, mida iseloomustatakse kui cool place to chill out with a drink. Meile sobiks selline koht imehästi. Hoiatatakse küll kivise ranna eest, aga meid see ei häiri.
LP-st saadud info põhjal vaatame mõned hotellid-külalistemajad üle, kuid ükski ei avalda oma hinna-kvaliteedi suhtelt muljet. Astume sisse ühte päris uude kohta, mille nimi kõlab halvaendeliselt kallilt - Sea View Villa. Tuleb välja aga, et toad on siin väga erineva hinnaga, 8-25 dollarit. Valime selle odavaima ja ventilaatoriga toa. Telekat ei ole, kuid tuba ise on kena ja suurte akendega. Korrus allpool asuv adminilaud toimib ühtlasi ka baarina, kust saab igasugu imekokteile tellida ja neid siis kõrval oleval terrassil merd vaadates nautida.
Kuigi rannaäärne kubiseb igasugust sööki ja kööki pakkuvatest restoranidest, otsustame täna vaadata hoopis linnapoole jäävaid restorane. Osaliselt on põhjuseks bussijaamas saadud reklaamlehtede pakk, mis kõik lubavad imeodavaid toite ja kokteile. Jalutame ca 300 meetrise riba edasi-tagasi läbi ning valime einestamiseks buffee grilli pakkuva koha. Valid ise lihalõigud ja köögiviljad ning grillid need lauas ära. Mõte oli hea, aga teostus osutub väsitavaks ja kuumaks kogemuseks. Jahutussüsteem restoranis puudub, mis tagab lauas grilli kasutades vist oma 40 kraadise õhutemperatuuri. Viime einestamisprotseduurid kiirelt läbi, et kõrval asuvasse Monkey Republic pubisse jahutavaid kokteile nautima minna. Oleme ikka ühed (või kahed) Tomb Raiderid ära teeninud. Juhendame noorkukest baarmani kokteilide koostamisel ja tulemus saab imehea.

Kolmapäev 18.04.2007 (Battambang, Cambodia)

Veame ennast hommikul nõutud ajaks Smokin Pot'i kohale, et vaadata otsa kokk-õpetajale ja teha otsus osalemise osas. Kuna kokka veel näha pole, siis tellime siit endale ka hommikusöögid. Peab ütlema, et menüü on küll usaldust äratav. Mitmekülgne ja põhjalik. Marko saab väga uhke ja suure ühe oma lemmik hommikusöögi - Inglise oma. Samal ajal saabuvad veel mõned inimesed, kes on end juba eelnevalt kursusele kirja pannud. Üks neiu Saksamaalt ja paarike Austraaliast. Saabub ka koha omanik ja õpetaja - Vanadee. Meeldiva olemise ja hea inglise keele oskusega kohalik noormees. Otsustame osaleda. Kogu lõbu, mis sisaldab ka kõikide roogade (mida on kolm erienvat) söömist läheb maksma 8 dollarit inimese kohta. Hommikusöök oli selgelt liiast.
Esimeseks ülesandeks on turult vajalike toiduainete ostmine. Liigumegi kõik kuuekesi turule, kus meile tutvustatakse erinevaid kasutusse tulevaid maitsetaimi ja muid turul leiduvaid kaupu. Lihad, kalad, munad - kõik lõõskava päikese all meeldivalt haisedes. Toiduainete (eriti just rohelise) valik on tegelikult väga hea. Imre Kose teeks siin rõõmust spagaati ja viskaks ilmselt silda. Meie seda siiski tegema ei hakka, vahime niisama mokk töllakil ringi ja tundume ilmselt kohalikele kohtlastena, et pildistame sitaseid kanamune või müüja peos olevat rippuva peaga surnud kana ning mitmesaja kärbse hommikueinet värskel lihalõigul. Oi ei taha mõeldagi, millist elu on varasemalt söödud lihalõigud turul elanud ...
Peremees ostab meile ka erinevaid eksootilisi puuvilju, mida saame ka kohe maitsta. Need on asjad, millest hakkame ilmselt kodus puudust tundma.
Tagasi restorani jõudes on tühi ruum saanud nagu võluväel sisustuse. Seejuures üpris kaasaegse. Ruumis on üles seatud viis gaasipliiti. Tänavaäärsele lauale on ritta seatud erinevad köögis vajalikud tööriistad - noad, lusikad, uhmrid jne.
Algab kokkamine. Hakime küüslauku, tshillit ja rohelisi taimi, mille tõlkimisega jääme hätta. Morning-glory hekseldamisel näitab meie peakokk üles nõudlikkust, käskides enamusel meil puru peenemaks hakkida. Sama kehtib tshilli kohta. Edasi saame juhtnööre, kuidas saadud pudi uhmri abil ühtlaseks paksuks massiks ehk pastaks kokku keerata, mida hiljem toitude maitsestamisel on mugav kasutada.
Valmistame kaks praadi ja ühe supi. Üks roogadest on sama, mida eile õhtul siin maitsesime ning meie õnneks on maitse üsna sarnane. Võime seega vabalt mõelda Cambodia stiilis restorani avamisele.
Kursuse lõppedes saame kaasa ka põhjaliku kokaraamatu, mille õpetaja on ise koostanud. Lisaks juba tehtud roogadele on seal mitmeid muid huvitavaid toitusid, mille valmistamiseks ka juhtnöörid on ära toodud.
Peale viimase roa söömist ajame omanikuga laua taga juttu tema unistustest ja tulevikuplaanidest, milleks on oma nn. turismitalu rajamine Battambangi külje alla. Seal saaks huvilised majutuda ning soovi korral terve päev süüa teha ja lihtsalt mõnusalt aega veeta.
Kokkuvõttes kujunes sellest väga huvitav ja lõbus päev. Oleme äärmiselt rahul, et otsustasime kursuse kasuks.
Peale nuumavat kulinaarset kogemust ei jaksa ühtki aktiivset tegevust ette võtta, seega otsustame interneti kasuks. Teeme ohtralt kirjatööd, kuni ükshetk kaob arvutitelt ühendus, millega haihtub ka meie töö ja vaev, sest salvestamise peale ju ei viitsinud mõelda. Oh seda rõõmu!
Tusastena suundume hotelli ja lahutame meelt taevakanalitega. Aasias on mitmed kanalid, kus näidatakse igapäevaselt suhteliselt uusi Hollywoodi filme. Reklaame pole ja filmid on kõik originaalkeeles. AXN, Star movies, HBO jne. Ei tea, kas neid ka Eestis näha võiks.

Teisipäev 17.04.2007 (Siam Rep - Battambang, Cambodia)

Tänane äratus on seatud kella kuueks, et jõuaks pesta-pakkida-süüa, sest buss Battambangi poole peaks meile järgi tulema 7.15. Piletid (6 dollarit - tavaliselt natuke odavamad) hankis meile hotellijuht Michael, kes meile ka bussisaabumise kellaaja teatas. Paraku koputab ta juba 6.30 meie uksele sõnumiga, et buss on ees. Kõiki tegevusi peab hakkama sooritama nüüd kiirelt paarishüpetega, sest bussitäis rahvast võib-olla ootab. Hommikusöögist tuleb suu puhtaks pühkida. Ega seda saia taga ka ei nuta. Bussi jõudes avastame siiski, et oleme esimesed kellele järgi tuldi. Oleme omandanud vajalikud bussisõidu tarkused ning ilma kompassi ja kaarditagi teeme selgeks, kus on ida, kus on lääs. Kust kohast hakkab tee peal päike akent sulatama ning kummale poole on bussis targem istuda. Seega on vahest isegi hea, kui esimesena bussi jõuad. Pooluniste ja näljastena oleme sunnitud bussis pea tund aega loksuma enne, kui kõik turistid on erinevatest hotellidest peale korjatud. Siis aga selgub, et antud buss ei sõidagi Battambangi. Tegemist on ainult rahvakorje bussiga. Peatume tuttavas bussijaamas, kus kotid tuleb tõsta punakas tolmuse maa peale, sest õige buss ei ole veel kohal. Bussi oodates leiab Marko bussijaama kõrvalt tädikese, kes meile mõned kurgi-tomati-sibula-juustu saiakesed teepeale meisterdab. Pikad saiad maksid kokku 2 dollarit.
Viimaks saabub ka buss ning seekord palutakse siiski piletitelt oma istekohad järgi vaadata ning selgub, et saatus ei ole meile seekord armuline. Saame kohad päikese kõrvale. Niipalju siis osavast planeerimisest. Teekonda kirjade järgi kokku 6 tundi.
Linnast välja sõites veendume taaskord, et tegemist on ikka päris suure linnaga. Satume tänavatele, milleni meie teekond meid ei ole viinud. Silmame isegi kahte Jaapani restorani, mis jäid meil proovimata. Teeääred kubisevad hotellidest. Osad uhked ja töös, teised alles ehitusjärgus. Siinkohal adume Aasia kasvavat rahajõudu, sest rahulolevate nägudega aasia turiste on siin ikka tohutult, kellest enamus ööbivad siinsetes uhketes hotellides.
Linnast välja jõudes satume teele, mis võidaks mängleva kergusega konkursi "Cambodia kõige hullem tee". Seda tolmu ja loksumist on raske sõnadesse panna. Vahepeal on raskus kaasreisjate nägemisega, sest tolmupaksus on lämmatav. Iga reisija otsib mingit riidetükki, mille kaudu hingamiseks õhku filtreerida. Näha on, et teetööd kahte linna ühendaval teel käivad, kuid ilmselgelt teosammul.
Tolmust saame vahepeal puhata keset tühermaad asuvas söögikohas. Alicel on kõht tolmust täis, kuid Marko otsustab siiski kausitäie riisi tolmule seltskonnaks juurde panna. Eine ja joogid kokku 2,5 dollarit.
Läbi tolmu jõuame viimaks ka Battambangi. Buss peatub keset mingit tänavat oma kontori ees. Abivalmis motorolleri juhte on piisavalt, kuid nende kaherattaliste asjanduste peale me nii pea teatavasti ei roni, seega otsustame jalutada hotellideni. Kaardilt oma asukohta tuvastades selgub, et õnneks ei pea liiga palju oma suurte kottidega kõndima. Hotellideni on 1-2 km. Linn on kuidagi vaikne. Inimesi on tänavatel väga vähe näha, kuigi on tegemist Cambodia suuruselt teise linnaga. Kuna tegemist on keskpäevaga, siis normaalsed inimesed on ilmselt majadesse päikesevarju tõmbunud.
Esimeses hotellis (Royal) on hinnatase 15 dollarit. Hotellis on tube üsna palju ja tundub, et ka külastajaid ei ole siin palju, seega üritame hinda kaubelda. Esialgu 14 dollarist paremaks meie kauplemisoskus ei osutu. Sisetunne sunnib edasi vaatama. Järgmiseks astume sisse Chhaya hotelli. Selles hotellis on vastuvõtulauas oleva mehe sõnul üle 100 toa. Vaatame ühe neist üle ja tase on parem kui eelmises. Suur avar tuba koos kõigi mugavustega ning hinnaks saame 10 dollarit. Tehing tehtud.
Jalutame linnas ringi ning otsime Smokin Pot nimelist restorani, kus kirjade järgi korraldatakse ka kokanduskursusi, millest meil oleks soov osa võtta. Restorani küll leiame, kuid see avatakse alles mõne tunni pärast. Seega tiirutame veel linnas veidi ringi tehes aega parajaks. Tänavapildis jääb silma, et linnas on hästi säilinud koloniaalarhitektuur. Prantslaste valitsemisajast jäänud hooned on küll vanad ja väsinud, kuid tõeliselt kaunid.
Tunnid mööduvad kiirelt ning olemegi tagasi soovitud restoranis. Esmamulje, peab ütlema, ei ole just paljutõotav. Tänavale avaneb pisike ~ 10 m² tühi ruum, mille tagumises osas on kardinaga kaetud ukseava, kus asub ilmselt köök. Pisike ruum on paksult suitsu täis, seintel on mingid kummalised joonistused. Ruumi ees tänaval on mõned puidust ja kulunud ilmega lauad. Kohti on umbes 10 inimesele. V­õtame istet. Teenindajateks on kaks veel mitte teismeikka jõudnud poissi. Väga asjalikult tõsiste nägudega seejuures. Esimene mõte - kus siin seda paljukiidetud kokanduskursust läbi viiakse? Vaatame igaks juhuks veelkord oma märkmeid, et veenduda ega me vales kohas juhtu olema. Kõik siiski klapib. Poisid toovad meile menüüd. Valime sealt mõned kohalikud road - kana amok ja veise lok-lak. Söögid on huvitavad ja maitsvad (arve 25 000 rieli). Tundub, et kokk tunneb oma tööd. See annab meile julgust uurida, kes ja kus seda kursust siin läbi viib. Selgub, et kursuse läbiviiaks on poiste vend, keda täna siiski kohal ei ole. Soovi korral palutakse meil hommikul kell 9 kohal olla. Mida me plaanime ka teha.

Esmaspäev 16.04.2007 (Siam Rep, Cambodia)

Päris suur osa meie tänasest päevast möödub tuk-tukis õõtsudes. Valisime välja templid, mis asuvad täiesti eri suundades. Selle marsruudi eest peame tukkeri juhile välja käima suisa 20 dollarit.
Esimene sihtpunkt asub tervelt tunniajase sõidu kaugusel. Tegemist on Banteay Srei templiga, kus on väga hästi säilinud ilusad kivigraveeringud. Kahjuks on kogu kompleks üsna väike ja saab kiirelt ülevaadatud. Kui päris aus olla siis me ei ole väga kindlad, et see reis antud templi juurde end õigustab. Välja arvatud muidugi tõelistel templifanaatikutel.
Tagasi tukkeri peale ja tund aega maanteemõnu võis alata. Neile turistidele, kes mujal Cambodias ringi ei liikle on see teekond heaks võimaluseks näha tegelikku elu külades, mis asuvad kahel pool teed. Meie jaoks on avanev pilt juba harjumuspärane, kuid siiski nauditav. Peatume teeservas, kust puude allee vahel kulgeb jalgtee viib Banteay Samrei templini. See käik õigustab end igati. Tegemist on 12 sajandist pärit väga kompaktse templiga, mis on ühest küljest hästi säilinud, kuid teisalt on teda ka oskuslikult restaureeritud. Teine meeldiv asjaolu siin templis on turistide vähesus. Saabudes ei ole siin kedagi peale meie. Enne lahkumist siiski mõned tulevad, kuid see ei häiri. See kõik võimaldab rahus ja vaikuses ringi jalutada ning pildistada ilma, et peaksid olema täpsus-kiirus fotograaf. Arvestades meie jätkuvalt jupsivat objektiivi on selline võimalus suisa kingitus.
Hoolimata turistide vähesusest on templi ees siiski laps-kaupmehed, kes oleks taaskord kõik justkui ühel müügikoolitusel käinud koos kõigi teiste templite juures olevate müüjatega. Jutt ja müügitaktikad on väga sarnased. Kui sa templisse sisened ja loobud näiteks vee ostmisest, siis nad paluvad, et sa annaksid lubaduse tagasiteel vett osta soovides, sooritada ost kindlasti nende juures. Peame taaskord nentima, et nad on väga osavad ja kavalad tegelased.
Võtame suuna Siam Repi poole, et teha kiire eine enne viimaseid Angkori templeid. Palume ennast mingi suvalise söögikoha juurde viia, kuid tukkeri juht näeb kurja vaeva (ja raiskab mõttetult aega), et sõidutada meid linna teises servas olevasse turistidele mõeldud restorani. Eks tal ole omad kasud sees, seega me ei pahanda kuna ka söök on tavapäraselt hea.
Peale kehakinnitust võtame suuna Roluos gruppi templite poole. Teekond kulgeb mööda suurt ja tiheda rolleri liiklusega maanteed, mis viiks lõpuks ka Phnom Penhi välja. Meie esimeseks peatuskohaks on Lolei tempel, mis on ehitatud kuskil 9. sajandil ja on kunagi olnud saar-tempel. Tänapäeval on raske ette kujutada, et seda templit ümbritses omalajal veekogu. Templi ees võtavad meid vastu kaks meest koos paari poisiga, kes näitavad meile oma materjale ning selgitavad, et nende missiooniks on tegeleda orbudega. Toetame nende head algatust ka omaltpoolt. Tempel ei näe kahjuks enam nii uhke välja nagu meie raamatu piltidel. Ajahammas on teda vahepeal kõvasti närimas käinud. Kuna tegemist on siiski Khmeride uue aaste pidustustega, siis on ka siinse templi kõrvale ehitatud liivast stuupa, mille kõrvale on ka väike altar koos annetustega üles seatud. Seda uudistama jäädes tuleb meiega vestlema nooruke munk. Jagame vastastikku tarkust ja lõpetuseks soovime head uut aastat.
Teiseks Roluos grupi templiks, mida külastame, on Preah Ko. Ka see tempel pärineb 9. sajandist. Templi ehitajaks peetakse kuningas Indravarman I. Kahjuks on suurem osa templist lagunenud, kuid kuus keskset telliskivi torni on veel püsti ja ka osad seinte graveeringud on selgelt näha.
Siit suundume meie viimase templi juurde, milleks on Bakong. Tee sinna lausa kubiseb noortest rolleritel. Meie juht selgitab, et ümberkaudsed noored kogunevad just täna Bakongi, kus üheskoos tähistatakse uut aastat. Kohale jõudes veendume veelkord, et rahvast on siin murdu. Voolame koos ülejäänud massiga templikompleksi keskosa poole. Kitsal sillakesel oleme tunnistajaks siinsetele omapärastele noorte vallatustele. Nimelt hiilitakse salaja üksteise seljataha ning siis nühitakse teisele ootamatult talgi sarnast valget pulbrit kuhu õnnestub - näo või kaela peale. Teine atraktsioon on veega pritsimine. Enamasti kasutatakse väikeseid kilekotist tehtud veepomme, millega üksteist loobitakse. Vaatame kiivalt ringi ega mõnel vallatul kohalikul pole plaanis ka meid mõne atraktsiooniga üllatada. Paaril korral noored poisid küll üritavad meile seljataha hiilida, kuid Marko suur kogu ja väike "urrrr" ehmatavad nad eemale ja loobuma oma kavalast plaanist valgete peal käsi valgeks saada. Näeme ka mingit ringmängu, kus inimringi keskel kükitavad vaheldumisi mees ja naine. See kelle seljataha eelmine paar mingi riidepambu kukutab hakkab oma kaasat välist ringi pidi taga ajama ning riidepambuga nüpeldama. Kui ring hakkab läbi saama siis kukutatakse riidenarts kellegi teise seljataha ning eelnevalt kirjeldatud kordub taas. Uurime kõrvalseisjate käest, mis siin toimub, kuid paraku ei võimalda keelebarjäär meile selgitusi andmast. Pealtvaatajatele paistab aga atraktsioon meeldivat, kuna rahvast on palju ja tagaajamisi jälgitakse pikalt ja mõnuga.
Tempelikompleks ise on uhke ja võimas, pärit 9. sajandist. Väliste müüride pikkused on olnud 900 x 700 meetrit. Sisemiste müüride pikkused on 160 x 120 meetrit. Keskne templiosa, mis tipneb nn. viie korruselise püramiidiga, on 65 x 67 meetrit lai. Viimane on siiski taastatud hiljem, umbes 12. sajandil. Esialgse torni saatusest andmed puuduvad. Keskset templiehitist ümbritsevad kaheksa väiksemat templitorni.
Sellega on meie templite maraton läbi siin Siam Repi ümbruses. Suunduma tagasi linna, et peale hingetõmbamist ja mõnusas konditsioneeriga toas jahtumist minna viimsele õhtusöögile siin linnas. Seekord langeb valik india köögile. Vist väga ei üllata. Restorani sisekujunduses domineerivad seintel olevad erinevate riikide lipud, mille all on kirjas riigi pealinn ja rahvaarv. Vaatame ringi ja oh seda rõõmu - Estonia ja Tallinn täitsa olemas. Meie säravatelt nägudelt kiirgav positiivne energia jõuab vist ka kööki, kust teenindaja tuleb uurima, et kust me sellised pärit oleme. Tutvustame talle siis riiki, millest ta midagi kuulnud pole. Tema suundub tagasi vaikselt korrates Estonia, Estonia ja meie saame sukelduda imelistesse india hõrgutistesse.
Peale õhtusööki teeme ära ka saatuslikud otsused. Teatavasti peab iga hea asi kunagi lõppema. Loodetavasti selleks, et saaksid alata uued huvitavad asjad. Vaatame oma edasist marsruuti ja arvutame näppudel päevi ning paneme paika oma kojusõidu daatumi. Aasia tolmu oma jalgelt pühime seega 14. mail. Tuhnime internetis ja leiame kõige sobivama ja samas ka soodsaima pakkumise olevat Qatar Airwaysil. Lend Ho Chi Minh City'st Londonisse ~ 5000 krooni eest. Vahepeal teeme ka maandumise Dohas, kus peame paar tundi ootama järgmist lendu Londonisse. Sealt toob meid koju meie enda armas Eesti õhk (Estonian Air). Vahepeal silmanurgast piiludes olid piletid Tallinnasse ~ 800 krooni. Kuna me õigel hetkel neid ei broneerinud tuleb nüüd leppida ~ 1700 krooniga. Seega saavad meie jalakesed kodumaa tolmuga kaetuks 15. mai hilisõhtul.
Selle ühest küljest rõõmustava, kuid teisalt kurvastava sündmuse peale hakkab organism janutama. Hilisõhtusteks napsudeks saavad taaskord Tomb Raider'i kokteilid. Ei teagi kohe, mida arvata, kas see on nüüd siis märk sõltuvusest või lihtsalt erakordselt maitsvatest kokteilidest?