Friday, April 27, 2007

Reede 27.04.2007 (Dalat, Vietnam)

Täna on taas see päev, kui lõbustame ennast väikese tuuriga. Seekord on tegu privaatse reisiga, kuid koos giidi ja autojuhiga. Kim Travel reisibüroos maksame selle päevase reisi eest kahepeale kokku 40 dollarit. Kohtumispaigaks on meie hotell ning kokkulepitud kellaajaks 8:00 hommikul. Giidiks osutub eile reisibüroos kohatud mees, kes jäi meile meelde oma konitamisega. Ja mitte just kõige parema keeleoskusega. Juhiks on hiinasugemetega vietnamlane, kes tegeleb auto juhtimisega ning jutuga just ei hiilga. St et vaikib enamasti.
Giid haarab juba sõidu ajal härjal sarvist ning hakkab linnast ja selle sünniloost pajatama. Saame isegi jutust aru ning oleme meeldivalt üllatunud. Etteruttavalt mainiks ka seda, et giid on meie reisil kohatutest parim. Asjalik, teab palju ning tahab kõike seda meiegagi jagada.
Esmalt suundume Dalat lähistel asuvasse lilleaiandisse. Veidi kulunud ja lagunenud olemisega suur hall on täis gerberaid. Väikeses uberikus putkas pakivad neiud ükshaaval lilleõisi kilesse. Tuleb välja, et gerbera on siin ka üks populaarsemaid lilli. Meie üllatuseks on teine väga hinnatud lill nelk (samas see ju ongi kommunistlikule ühiskonnale kohane). Kuna see on hea vastupidavusega lill, siis on ta palju kallim kui näiteks roos. Nelgiõie eest küsitakse 3 000 - 5 000 dongi, pühade ajal isegi kuni 10 000 dongi. Roos aga maksab ainult 1 000 dongi õis.
Lilled siit lilleaiandist saadetakse teele üle kogu Vietnami ning eksporditakse ka naaberriikidesse (Tai, Malaisia jne).
Järgmine peatus on väike pereettevõte, mis toimib kohvi istanduse ja ka siidiussi kasvandusena. Kohvipuud on meile juba Laosest tuttavad, need siin on ainult veidi väiksemad põõsa moodi istikud, kuid tihedalt kohvioa vilju täis. Väidetavalt tegu arabika ubadega. Siidiusse me kahjuks ei kohta, sest need on juba kookoniks muutunud ja vabrikusse saadetud. Giidi sõnul moodustub ussist kookon 7 päevaga ning siis uss hukkub.
Suundume edasi traditsioonilisse siidivabrikusse, kus püstakriiulites on lademetes siidiussist moodustunud kookoneid. Kui kookonit näppude vahel loksutada, siis on kuulda, et keegi on seal sees. Kookon ise on kõva ja hallikas-valget värvi. Suurest tööstushallist leiame eest veel kolm pikka masinate rivi, millest esimeses koovad automatiseeritud kangasteljed valgest siidiniidist mustrilist kangast ja ülejäänud masinate taga on hulk naisi, kes kookonitest siidiniiti välja võluvad. Töö on väga peen ja tundub ka, et täpsust nõudev. Kookoneid solgutatakse vees, et sealt niidiots kätte saada. Seejärel tõstetakse mitmest kookonist saadud niidiotsad masinakülge, mis siis hakkab niiti ümber suurte ketaste venitama. Kuigi naistel on näod naerul (ilmselt naeravad meie tõsiuudistavaid nägusid), tundub töö päris raske olevat. Päevad läbi näpud vees ja otsapidi masinas, karm.
Hoone ühest väiksemast toast leiame naisterahva, kes kangastetst erinevaid rõivad kokku õmbleb. Pluusid, seelikud, püksid, kimonod. Tehnika on siin selline, et enne õmmeldakse valgest kangast riidetükk valmis ja seejärel asutakse seda siis värvima. Parasjagu käis halli eestoas kimonote suurtes kaussides punaseks värvimine.
Tööstusest lahkume taas looduse sekka. Kuna oleme suured koskede fännid, siis ootame põnevusega kiidetud Elephant Fall'ini jõudmist. Suure kose nägemiseks, tuleb läbi viia suisa eluohtlik ronimine. Vee laskumiskohta saab muidugi vaadata ilma ronimiseta, kuid sellest ei saa ju mingit kaifi. Tahaks ikka vee kukkumiskohta ja kose täispilti nautida. Selleks peab aga mööda libedaid kivisid alla ronima ning vahepeal ka kivilt-kivile hüppeid tegema.
Naastes normaalkõrgustesse külastame Linh An Tu hiinapärast templit, mille hoovist leiame eest hiigelsuure kergelt sinaka ja korraliku Burda naeratusega Buda. Sellist imeasja polegi me veel kohanud. Kuigi Buda sümboliseerib hiinlastele suurimat rahulolu ja õnne, jätab selline Buda kujutamine pigem kergelt humoorika mulje. Kuidagi raske on teda pühaks olevuseks pidada. Samas on siin Dalat kandis tulenevalt tema asukohast mägisel maastikul ka natuke jahedam, kui mujal Vietnamis, seega on Budal ehk lihtsalt külm naha vahele pugenud.
Tempel on uus, kena ja hoolitsetud aiaga. Templis sees elab üks vanem hiinlasest naisterahvas, kes hoone eest hoolt kannab ja iga päev kolgib suurt kella ning peab palvust. Milline huvitav elu.
Suundume taas kohaliku tööstusega tutvuma, milleks seekord on väike alkoholitehas, kus valmistatakse 60 kraadilist riisiviina. Jällegi väike perefirma, kes viinaga varustab kohalikke elanikke ning väidetavalt ka restorane. Küll on hea, et meil pole tekkinud kommet siinsetes restodes viina juua :) Riisiplöga kääritamine toimub väikeses haisvas keldris, kus tünnikesed asuvad kohe seabokside kõrval. Giidi sõnul peab riis käärima 7 päeva ning seejärel villitakse see plastpudelitesse.
Asutame ennast minekule ning otsime tänavalt autot. Kuna see on veidi eemale ennast parkinud, siis jalutame. Teepeal ronib meie giid ühe maja hoovi ja seal asuva puu otsa, et meile tähtvilju maitsmiseks tuua. Kuigi olukord on naljakas ja tekib ka väike hirm soolapüssiga ilmuvast peremehest, võib tulemust meie jaoks meeldivaks lugeda. On tõesti head viljad. Meil on ikka lahe giid!
Päevakava järgmine punkt on seenekasvandus. Veidi mornide nägudega daamid pakivad mingit puutükkidega segatud sodi kilekottidesse, mida seejärel hoitakse-kastetakse 7 päeva (hmm, tundub juba naljakas, kui palju asju saab valmis 7 päevaga) ning siis korjatakse seened. Hoidmisviis on päris omapärane. Kilekotid seotakse otsapidi kokku ja seejärel riputatakse pikat kotiketid lakke. Arusaamatuks jääb, mis moodi nad neid kastavad.
Hoovipeal saame taas nautida üht uut eksootilist vilja, milleks seekord on passioonivili. Pärit loomulikult jällegi naaberaiast. Maitseb hästi.
Lõunaks suundume tagasi Dalat kesklinna ja sisuliselt meie hotelli lähedale. Astume sisse esimesse restosse, mis on rahavast puupüsti täis. Khmeri uue aasta puhul on pered kõik välja sööma tulnud. Leiame siiski ühe vaba laua ja tellime joogid-söögid ära. Arve 118 000 dongi.
Jätkame päevakavaga ning järgmiseks punktiks on taas kosk. Datanla Falls. Kui eelmise kose juures oli turiste minimaalselt, siis siin on neid kohe hulgim. Ilmselt seetõttu on siia ehitatud ka ülipopp koseni viiv mägikelgu rada. Valime meiegi moodsa liikumisvahendi ning soetame suisa edasi-tagasi piletid kokku 60 000 dongi eest. Arutleme, miks Eestis ei ole selliseid atraktsioone. Munamägi oleks ju kohe palju huvitavam :)
Kelgusõit on väga lahe ja kohati ka kõhe. Meenutab mini ameerikamägesid. Kui tundub, et kiirus on liiga suur, siis paned kangist pidurit. Kiirusfanatid siit muidugi kaifi ei saa, sest aparaadil on automaatne pidurdussüsteem, mis käivitub kiirusel 40 km/h.
Datanla kosk on väga kena ja vaatamata kuivale perioodile suhteliselt veerikas. Giid arvab, et see vaatepilt on küll ilus, kuid tal on meile veel midagi varuks. Meist saavad taas mägironijad, sest giidil meeles mõlkuv äge koht asub kose tipus. Peale tõsist ronimist ja mudast metsarada jõuamegi väikese mitmetasapinnalise koseni. Väga sheff. Tasus turnimist. Metsas seletab giid meile erinevate taimede nimetusi ja otstarvet. Tuleb välja, et ta on tõeline looduse sõber ning on kunagi elanud lihtsalt 2 nädalat metsas. Vaata aga vaata!
Kose juurest lahkudes saame väravas proovida artishoki teed, mis siin riigis paistab väga popp olevat. Kuigi maitsel pole viga, jätame ostu siiski sooritamata.
Edasi asume tutvuma Thien Vien Truc Lam Zen Monastery'ga. See on vist meie reisi kõige moodsam, kaasaegseim ja hoolitsetuim tempel. Samas on tegemist ka kloostriga. Väidetavalt Vietnami suurim klooster. Munkade ja nunnade hoonetesse siiski külastajaid ei lubata. Jalutame kenas aias, mis on täis bonsai puusid ja lillepõõsaid. Kasvavad ka erivärvilised bambused - rohelised ja kollased. Tempel pidavat olema väga popp kohalike turistide ja eriti etniliste hiinlaste seas. Seda on näha. Templi lähistelt avaneb imepärane vaade Tuyen Lam järvele ja seda ümbritsevale loodusele. Naudime siinset olustikku ja asume järgmise atraktsiooni suunas. Sõit taevatrammiga. Pilet kahepeale kokku 70 000 dongi. Naudime vaadet üle Dalat linna, mis siit kõrgelt tundub kohe eriti suur.
Järgmisena suundume Bao Dai Summer Palace'iga tutvuma. Tegemist on Vietnami viimase kuninga suvekoduga. Härra oli siiski pigem Prantslaste nukuvalitsuse eesotsas, kui see selleks, ikkagi kuningas. Pilet on meie tuusiku sees. Siinses villas (ilmselt võis seda hoonet villaks pidada tema valmimisaastal 1933) asub 25 tuba, mille seas ka saun, iga pereliikme privaatne tuba koos sinnajuurde käiva vannitoaga ning kõikvõimalikud puhke-, peo- muud vastuvõturuumid. Siin saamegi siis esimest korda meie turistikarjääri jooksul tutvuda ka kõrgest soost elukate mustadeks toiminguteks mõeldud ruumidega. Disain kogu kompleksis on säilitatud muutmata kujul selle valmimisest alates. Kuna rahvast on palju, siis peale mõningast rüselemist kohalike turiste seas asutame ennast minekule järgmist huvitavat atraktsiooni kaema.
Meie tänase tuurikese viimane punkt on Hang Nga Gallery & Guesthouse, mis on kohalike poolt ümbernimetatud hullumajaks (crazy house). Kuna tegemist ei ole tavalise külalistemajaga, siis on see paigake kindlasti külastamist väärt. Väravas tuleb valmis olla loovutama a' 8 000 dongi sisenemise eest. Ööbijatelt muidugi raha ei küsita. Küll aga niisama kiibitsejatelt (nagu meie). Siinsete hoonete autor on Mrs Dang Viet Nga, kes elas 14 aastat Moskvas, kus ta omandas ka arhitektuuris doktorikraadi. Tädi on tõeline hipi, mis kajastub väga efektselt ka tema arhitektuursetes vaimusünnitistes. Tegemist oleks justkui hoonega jutustusest "Alice imedemaal vol.2". Igal toal on oma temaatika, mis on valdavalt seotud mingi loomaga. Karutuba, sipelgatuba, tiigrituba jne. Tubades on võimalik siis ka ööbida, kuid nende krõbe hind 30-80 USD jääb meie taluvuspiiridest välja. Elamust on rohkem, kui mugavust. Seega võtame suuna siiski oma hotelli poole.

1 comment:

Anonymous said...

hea algus